Eesti aarded ikka Venemaal
Eestlased Kanadas 08 Feb 2008  EWR
    Trüki   E-post   FB     
5. veebruari õhtul seati siinsed kultuurihuvilised eestlased raske valiku ette: samaaegselt toimus kaks üritust – Kaili Maimetsa flöödikontsert ja Eesti Riigiarhiivi nõuniku Peep Pillaku loeng „President Konstantin Pätsi ametirahast ja Eesti kultuurivarade saatusest“. Võib arvata, et see mõjutas mõlemal pool publiku arvu. Neil vähestel, kes olid kogunenud Tartu College’i saali Peep Pillaku loengut kuulama, ei tulnud aga pettuda. Loeng oli hariv ja inforikas. Sestap ka kuuldust allpool tavapärasest pikem ülevaade.

Prof. Jüri Kivimäe tutvustas esmalt kõnelejat, kelle karjäär on muljetavaldav ja mitmekülgne (vt. Nädala portreed teisal tänases lehes).

Loengu sissejuhatavas osas selgitas hr. Pillak, et Eesti on ajaloo jooksul tagastanud teistele riikidele kuuluvaid kultuurivarasid ja neid ka ise tagasi saanud ning tõi selle kohta näiteid. Nii tagastas Venemaa 1920-ndate algul Eestile kuulunud kultuuriväärtused; 1990.a. andis Rootsi Eestile üle seal asunud Tallinna Linnaarhiivi säilikud , mh ka Tartu Rahulepingu originaali. Eesti tagastas 1991. a. Venemaale Petseri kloostri raamatukogu ja USA-st saabus Eestisse kindral Johan Laidoneri aumärkide kogu.

Ja ometi…

asub suur osa Eesti kultuurivaradest praegu Venemaal, nendest kõige hinnalisemad on Tartu Ülikooli kunstikogu Voronezhis. Venemaa valed ja keerutamised on nüüdseks paljastatud ning selle hinnalise kollektsiooni fotodega varustatud kataloog koostatud. 1951. aastast asub Venemaal Eesti Postimuuseumi arhiiv, millest on järel vaid riismed – hinnalised margid on ilmselt „rahaks tehtud“; neid on nähtud oksjonitel. Eriti agaralt toimetati Eesti arhiivivarasid Venemaale aastatel 1948–64.

Kõige raskem on eestlastel olnud aga leppida Eesti Vabariigi Presidendi ametitunnuse – Riigivapi teenetemärgi keti asumisega Moskvas, mistõttu pole taasiseseisvunud Eesti presidendid saanud kordagi oma ametitunnust kanda.

Pilk ajalukku

Noor Eesti Vabariik ajas esialgu läbi ilma presidendi ja aumärkideta. See oli paika pandud esimeses põhiseaduses: „Eesti Vabariik ei anna autähti ja aumärke oma kodanikkudele, väljaarvatud kaitseväelastele sõja ajal. Samuti ei ole Eesti kodanikkudel õigust vastu võtta võõraste riikide aumärke ja autähti.“ Riigipea funktsioone täitis sel ajal peaminister. Ajapikku hakkas aga sedasorti „askeetlus“ tekitama rahvusvaheliselt probleeme ja taibati, et eesti jonn pole vist mitte kõigile vastuvõetav. Seati sisse presidendi institutsioon ja kehtestati teenetemärkide andmise alused. Riigivanema 7. okt. 1936. a. dekreedina välja antud teenetemärkide seadusega asutati Riigivapi teenetemärk Eesti iseseisvuse väljakuulutamise päeva mälestamiseks ja riikliku ülesehitava töö tunnustamiseks ning Valgetähe teenetemärk eesti rahva vabadusvõitluse mälestamiseks. Seaduses on öeldud: „Riigivapi teenetemärgi kett on Vabariigi Presidendi ametitunnus, mis edasi antakse koos Vabariigi Presidendi ametiga. See on ainult ühes eksemplaris ja seda ei annetatata kellelegi.“ Konkursi tulemusena võitis õiguse mõlema teenetemärgi kavandamiseks Paul Luhtein (1909–2007).

Kui Konstantin Päts valiti 24. aprillil 1938 esimeseks vabariigi presidendiks, sõitis ta Toompealt Kadrioru lossi, kus talle anti üle Riigivapi teenetemärgi kett. Ta sai seda kanda aga vaid paar aastat, sest 21. juulil 1940 oli president Päts sunnitud oma ametist loobuma.

Edasi peatus kõneleja lühidalt president Pätsi ja tema perekonna traagilisel saatusel.

Kui suvel 1941 puhkes sõda N. Liidu ja Saksamaa vahel, võtsid sakslaste eest põgenevad punategelased muu väärtusliku kõrval ka Riigivapi teenetemärgi keti kaasa.

Juhtus aga nii, et Moskva Relvapalati töötaja Valentina Mihhailova pöördus Tallinna Linnamuuseumi teaduri Kaupo Deemanti poole palvega välja selgitada andmed ühe Eestist pärit kullast ordeni kohta, kirjale oli lisatud ka foto. Arvasite ära – see oli Eesti presidendi ametikett. Mõistagi polnud tol ajal mingit võimalust seda aaret Moskvast tagasi nõutada, kuid Deemant säilitas nii kirja kui foto ning publitseeris need 1990. a. ajakirjas Kultuur ja Elu.

Oktoobris 1990 loodi tollase Ülemnõukogu otsusega komisjon, kelle ülesandeks jäi Moskva muuseumides asuvate Eesti kultuuriväärtuste väljaselgitamine. Komisjon pöördus ettapanekuga tagastada Eestile kuuluv presidendi ametitunnus nii NSVL-i kultuuri- kui rahandusministeeriumi ja otse president Jeltsini poole, kuid tulutult.

Edasine läbirääkimiste rada on olnud okkaline. Hr. Pillakul oli ühel 1994. a. külmal talvepäeval võimalus oma silmaga näha presidendi ametiketti koos tollase Eesti Vabariigi suursaadikuga Venemaal Jüri Kahniga ja seda pildistada, mida võib pidada niihästi imeks kui ka kavala plaani tulemuseks.

Meie kaastööline Heikki Tann nõudis 2001. a. sügisel Helsingis otse president Vladimir Putinilt Eesti presidendi ametitunnuse tagastamist. Putin tegi suured silmad ja kinnitas, tema sellest midagi ei tea. Ehkki Vene riigipea nüüd sellest teab, on Eesti tähtsaim kultuurivara endiselt Kremli Ivan Suure kellatornis asuvas hoidlas siidpaberisse mässitult. Väga huvitav oli näha selle fotosid.

Uus ja uhkem ametikett valmimas

On vähe lootust, et Eesti võiks oma erakordse reliikvia kiuslikult Venemaalt veel kunagi tagasi saada. Nii kuulutaski Riigikantselei 14. novembril 2007 välja riigihanke Riigivapi ketiklassi teenetemärgi valmistamiseks. Nagu selle eelkäija, on ka uus ketiklassi teenetemärk kullast ainueksmplar ja see valmib Paul Luhteina eelmise kavandi järgi. Vahe on selles, et uus kett on kahepoolne ja kaalub poole rohkem – 800 grammi. Nagu esimesel, on ka sellel 48 kuldlüli, samasugused ornamendid ja kalliskivid – 1 rubiin, kolm safiiri ja 94 teemantit. Uue ametiketi valmimisega muutub Moskvas asuv museaaliks. Praegu töötavadki kolm Eesti juveelitöökoda palehigis ööd ja päevad, nii et Eesti president saaks juba 23. veebruaril 2008 oma uut ametiketti kanda. Selle positiivse noodiga ka loeng lõppes, järgnes lühike küsimuste-vastuste osa. Korraldajad pakkusid külalistele lõpetuseks kohvi ja küpsiseid.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus