Astusin poolteist aastat tagasi Tallinna raamatupoodi ja küsisin: "On teil Eerik Purje luuletuskogu?“ Mind viidi riiuli juurde, kus selle värsked eksemplarid seisidki rivis kui soldatid. Autor ja raamat olid kodumaa kaupluses hästi tuntud. Kuus kuud hiljem ostsin Tartus teise – juhuks, kui see peaks muutuma rariteediks.

Nii mõnigi mees, kes lööb õitsele just parajas eas, on ikka üllatusi täis. Ja see paras iga, mis hakkab peale väga ümmarguse ja hästi jagatava numbriga, paistab paremini sobivat Eerik Purjele kui mõnele teisele. Tahaksin meest sel puhul pisut kiitvalt õnnitleda.

Sõitsin kord Torontosse oma kodukirikusse Carltoni tänaval. Koori ees seisis sõber Eerik. Jälle kena üllatus. Koor ise rõõmsameelne ja heas vormis. Eerik oli valmis lahkelt asendama koori täisajalist dirigenti.

Nüüd on eriti hea Kanada eestlaste häälekandjat lugeda. Eesti Elus kõva sõna väljaütleja Kargu Karla karguks ongi see sama Eerik, kes viimasel ajal on aina rohkem rikastanud ajalehte ka oma mahlakate reportaazhidega.

Tunnen Eerikut peamiselt kui muusikameest, kellega käisime Toronto Eesti Meeskooriga Euroopa matkal aastal 1964, kui veel teenisin Kanada kaitseväes.

Kui tulin paar aastat hiljem Torontosse, meelitas Eeriku tegevus mind hetkeks meeskoorist eemale. Ta oli osavalt hakanud "ehitama" nooremast rahvast segakoori "Leelo". See hakkas usinasti kündma oma laulupõldu ja külvas kümme abielu, alates koorijuhi omaga. Kui "Leelo“ lõpetas mõnikümmend aastat hiljem oma tegevuse, jäid mitmed selle liikmed siiski eesti laulu juurde, tugevdades praegugi keskmise põlve rolli meie koorides.

Mäletan, et "Leelos“ sai laule õpitud Eeriku poolt ülimalt selgelt kirjutatud noodikirjast. Lauldi ka Eeriku loomingut ja lavastati nii mõnigi "kodukootud" operett. Toimusid järjekindlad kontserdid ja anti välja heliplaat. Kui suundusin tagasi meeskoori, säilisid mul "Leeloga" seltskondlikud ja muusikalised kontaktid.

Palusin, et Eerik ütleks midagi iseloomustavat oma elust kodumaal. Ta meenutab eesti värvikat külarahvast, kes käis perekonna postitalus. Sealt siis saadi kirju, ja kuna ta isa oli sepp, ootasid "kunded" alasi kõrval järjekorras. Seal oli juttu laialt. Kas ei kajastu mitte see tore külarahva vaim aeg-ajalt Eeriku luules ja lugudes?

Suviti käis ta karjas, aga koolipinki soojendas ta päris tõsiselt metsatehnikumis, kus lõpetas metsavahtide eriklassi. Kohe õpingute lõppedes tõmmati omakaitsesse 1944. a. juunikuu lõpul, kui vaenlane hakkas üle Peipsi kippuma. Koos isaga oli ta rannakaitses, mille üksuste noorematest moodustati lahingkompanii. Rindelt Emajõe suursoos siirdus grupp poisse järgneva mobilisatsiooni käsu alusel Tallinna, kus Eerik suunati lennuväe abiteenistusse.

Sõja lõpp viis poisid vangi, kust vabaneti ja väänati saatust nii, et oli võimalik põgenikelaagrisse pääseda. Hanaus lõi noor Eerik laagrielus agaralt kaasa, lauldes nii kooli- kui segakooris. Samas kutsus ta kokku kuueliikmelise aktiivse lauluansambli, mille liikmed kõik jõudsid hiljem erinevaid teid pidi Torontosse või selle lähistele.

Vahepeal prooviti pagulaselu Austraalias. Melbourne’i konservatooriumis õppides sai temast muusikateooria litsentsiaat.

Kunagi kuulasin heliplaati, millel Toronto tõhusamad meeslauljad põrutasid, et "ära noruta". "Helivelled" oli Austraaliast saabunud Eeriku poolt hiljem juhendatud kvartett, mis oli kutsunud Eeriku 1950ndate lõpul oma koosseisu.

Lisaks "Leelole" on mitmekülgse muusikamehe taktikepi järgi laulnud E.E.L.K. Peetri Koguduse segakoor "Cantate Domino” ja Hamiltoni Eesti Seltsi segakoor. Kirikus on ta tegutsenud organistina ja klahvpillide mängijana ning hinnatud tenorina aidanud kaasa paljudel ühiskonna sündmustel Torontos ja mujal. Hea lauljana on teda sageli kutsutud toetama nii mõndagi koori ja ansamblit.

Oma igapäevast tööd tehes on Eerik paljude elu, maju ja autosid kindlustanud. Tänu tütrele on ta isegi topelt-vanaisaks saanud. Teiseks pereks on tal aga sõbrad II maailmasõja ajast ja saatusekaaslased. Neist võime lugeda mälestusterikkas koguteoses "Igavesti noored", mille kaaskoostajaks Eerik on. Et ta pole mitte võhik raamatute üllitamise alal, ei tohiks vast ka uue raamatu ilmumine kodumaal olla üllatuseks.


On neid (kaasaarvatud allakirjutanu), kes jagavad Sinuga, Eerik, aasta külmima kuu rõõmsaimal päeval sünnipäeva. Kõik Valentiinusepäeva lapsed, keda tunnen, on lauluarmastajad. Kui mõnel meist juhtub ka olema nulliga "juubel", siis Sinul on see kõige võimsam ja ümmargusem. Sellepärast kõlagu "Ta elagu!" kasvõi 80 korda! Jääd igavesti nooreks.

Märkmed: