Kas sanktsioonidega üldse õnnestub Moskvat kaugemas tulevikus ohjeldada, on esialgu teadmata. Esialgu jääb vägisi mulje, et EL proovib teha selliseid sanktsioone, mis ei kahjusta mingilgi moel Euroopa majandust ja mis vastavalt praktiliselt ei mõju ka Venemaale. Mõningaid vaevuaimatavaid närvilisuse märke on viimastel päevadel Kremli meestelt tajuda, aga see on ka kõik.
Üldine Venemaa reaktsioon on olnud senisest avalikum Ida-Ukrainasse relvastuse saatmine, Ukraina tulistamine Vene territooriumilt raskerelvadega ning ägenev Lääne-vastane propaganda.
Kokkuvõttes, pärast kolmanda astme sanktsioonide kehtestamist on Venemaa hakanud käituma soovitule täpselt vastupidiselt. Sanktsioonid mitte ei keeranud karul hapnikku kinni vaid näpistasid teda tagumikust. Ja näpistaja on oma julguse üle uhke ning imestunud, et karu sai hoopis veel vihasemaks.
Miks Euroopa nii käitub?
Esiteks, EL-i kehtestatud sanktsioonid on arusaadavalt maksimum, milles hetkel suudeti 28 riigi vahel kokku leppida. Moskva on aastaid arendanud erisuhteid erinevate EL liikmesmaadega, ära ostnud mitte ainult poliitikuid, vaid väiksemaid erakondi ja mõnes mõttes koguni riike. On üsna kindel, et läbi oma erisuhete ja eri riikide majanduslobby suudab Moskva mingil määral EL-i sanktsioonipoliitikat mõjutada.
Kokkuvõttes suutis EL, kes oli korduvalt ähvardanud laiaulatuslike nn sektoraalsete sanktsioonidega - s.t. sanktsioonidega majandussektorite vastu, kokku leppida neljas "sektoris". Lähemal vaatlusel selgub, et ülemäära kõikehõlmavad pole sanktsioonid ka neis neljas. Kõige ühesem on relvastusmüügi keeld Venemaale. Tõsi, see ei toimi tagasiulatuvalt, ehk siis juba sõlmitud lepingud, nagu näiteks Mistralide müük, jäävad kehtima. Samuti on kõigi sanktsioonide osas kehtiv klausel, et kui asjasse puutuv isik "ei teadnud" et ta rikub sanktsiooni, siis tema suhtes karistust ei järgne. Teisisõnu, igasugu vahendajatele ja Venemaa variisikutele avaneb lai tööpõld.
Pangandussektori sanktsioon, ehk "juurdepääsupiirang Euroopa kapitalituru instrumentidele" on äärmiselt spetsiifiline. Viiel Vene pangal ja nende enamus osalusega tütarettevõtetel on keelatud omandada ja kaubelda EL-i finantsinstrumentidega, mille tähtaeg on üle 90 päeva. Lühiajalised instrumendid on seega vabalt kaubeldavad. Samuti ei laiene sanktsioonid nimetatud viie panga EL-is registreeritud harudele või tütarettevõtetele.
Kolmas, topeltkasutusega varustuse ehk nii tsiviil kui sõjaliseks otstarbeks kasutatavte kaupade piirang kehtib ainult juhtumitel, kus kaupa kavatsetakse kasutada sõjalisel otstarbel. Kõigile, kes Vene süsteemi pisut tunnevad peaks olema arusaadav, kui võimatu on sellisel juhul kauba tegelikku kasutusotstarvet kontrollida.
Neljas sektoraalne sanktsioon kehtestati "süvavee naftauuringute ja tootmise ning arktiliste naftauuringute ja tootmise kaupadele ja tehnoloogiatele". Ka siin võivad liikmed neid kaupu müüa, kui lepingud on sõlmitud varem kui 1. augustil.
Kõigi sanktsioonide kohta tuleb kokkuvõtvalt öelda, et isegi kui nad mingisugust mõju Vene majandusele avaldavad, siis kindlasti mitte kohe ja kindlasti on Venemaal olemas võimekus neist soovi korral täielikult mööda hiilida. Teisisõnu, Euroopa Liit küll haukus kaua, aga lõpuks ikkagi ei hammustanud.
Miks sellisele kesisevõitu tulemusele jõuti on eraldi küsimus ja ehk me saame edaspidi teada, millist positsiooni eri ELi riigid neil aruteludel esindasid. Tänaseks on ajakirjandusse lekkinud mõned Brüsseli analüüsid, kust selgub, et arutlusel olid ka sanktsioonid, mis oleksid Venemaal ilmselgelt hinge kinni löönud. EU Observeri andmetel oli arutlusel kapitalituru sulgemine Venemaale (sellest jäi järgi väike spetsiifiline osa), uute investeeringute keeld Venemaale, range EL-i reeglite kohaldamine vene osalustele EL-i ettevõtetes (mis kutsuks korrale Gazpromi, Rosnefti jne), ning kõige olulisema nafta, naftatoodete ning gaasi impordi keeld.
Arvestades, et näiteks Saksamaa, Itaalia ja Poola sõltuvad vähemasti kolmandiku turu osas Vene gaasist, tekitaks nafta ja gaasiimpordi keeld ka EL-i majandusele tõsise šoki. Ometi on paljud riigid, mis sõltuvad Vene gaasist rohkem kui teised taolised sanktsiooni suhtes hoopis toetavamad kui poliitiliselt Venemaale lähemal seisvad EL liikmed.
Usutavasti oleks nimelt nafta ja gaasiekspordi keeld ainus samm, mis paneks Venemaa tõepoolest EL-iga läbi rääkima. Täna ostab EL 84% Vene naftaekspordist ja 76% gaasiekspordist. Seega tekitaks taoline keeld Vene 420 miljardi dollarisse riigieelaarvesse 300 miljardi dollarise augu.
Väidetavalt on EL Barroso juhtimisel koostanud nn. makromajanduslikud mõjuhinnangud iga liikemsriigi kohta ja saatnud need igassse pealinna. Huvitav oleks muidugi kuulda, mida Tallinnas Eesti mõjuhinnangust arvatakse.
On ilmne, et Putin peab EL-i võimetuks midagi päris tõsist sanktsioonide osas ette võtma ja vastavalt tunneb ennast Ukrainas jätkuvalt kindlalt. Nafta osas saaks Euroopa vene nafta asendada Saudi, ehk ka vajadusel Iraani ja USA naftaga. Kuid gaasi osas on ajakiri Economist teinud arvutuse, et Vene gaasi äralangemisel jääks ka kogu muu täna maailmaturul saadava ja transporditava gaasi kokkuostmisel Euroopal ikkagi puudu ligi veerand vajadusest. Selliseid arvutusi on kindlasti tehtud ka Kremlis.
Selle jutu kokkuvõtteks võib öelda, et sanktsioonide kehtestamisel on ilmselt suurem mõju Euroopa Liidule kui Venemaale. El-ile on need olulised poliitilise ühtsuse ja mingigi põhimõttekindluse esimeste märkidena. Kuidas aga panna Venemaa sõda lõpetama? Selleks on kaks võimalust. Kas Euroopa pingutab püksirihma ja kehtestab päris sanktsioonid või leiab võimaluse aidata Ukrainal sõda võita.
