Eerik-Niiles Kross, julgeolekuekspert,
www.DELFI.ee Kahju on mitmemõõtmeline. Mil määral kahjustab või on juba kahjustanud Eesti julgeolekut võõrriigi kätte sattunud informatsioon, seda hindavad uurimisasutused. Loomulikult võib kahju olla äärmiselt tõsine.
Teiseks võib taoline intsident kahjustada Eesti usaldusväärsust meie liitlaste silmis, kes on meile usaldanud oma teavet.
Kolmandaks kahjustab äraandja pikaajaline takistamatu töötamine Eesti riigi struktuuris inimeste turvatunnet.
Vähemalt kahe viimatinimetatud kahju puhul heastab mehe arreteerimine ja uurimise alla sattumise fakt ise mõnel määral kaotatud usalduse. Samuti on võimalik uurimise käigus teostatava analüüsi abil tõenäoliselt suures osas maandada infolektest tekkinud julgeolekuriskid.
Vahistamiseks vajalik info tuli meie lääneliitlaselt. Kuidas on võimalik, et siinmail keegi midagi ei märganud ega kahtlustanud?
Mul puudub info, et seda kommenteerida. Välja arvatud ehk tähelepanu juhtimine asjaolule, et näiteks Amesi juhtumi puhul USA-s kahtlustati alul kedagi — hiljem konkreetselt Amesi — aastaid, enne kui suudeti mees asitõenditega vahistada. Selliste juhtumite puhul ei piisa kahtlustustest, tarvis on tõendeid.
Poliitikud kinnitavad, et juhtumi ilmsikstulek näitab riigi tugevust. On see ka Teie hinnangul nii?
Jah.
Riigireetmine on väga tõsine süüdistus. Kas on on võimalik, et Simm mõistetakse õigeks?
Pean seda äärmiselt ebatõenäoliseks.
Missugused võisid olla Simmi ajendid? Peamiselt ilmselt rahaline kasu, aga mis tuleb veel kõne alla?
Konkreetse juhtumi kohta mul info puudub. Klassikaliselt võivad mängu tulla näiteks nõukogudeaegsed seosed, vene argoos nn kompromaat, mille ilmsikstuleku ähvardusega saab inimesi mõjutada. Samal viisil võib osav kasutaja alati ära kasutada muid inimlikke nõrkusi.
On teada, et sellised asju juhtub ka nn parimates perekondades. Kuidas on võimalik seda ära hoida? Missugused järeldused tuleks juhtunust teha?
Lõplikult ei olegi taolist asja võimalik ära hoida. Kõige olulisem riskigrupp on alati just riigisaladust hoidvad ametnikud. Mingit erilist mõtet pole ju üritada värvata kedagi, kellel pole juurdepääsu infole.
Alati saab vastavalt tugevdada julgeolekeunõudeid ja taustakontrolli. Kuid taustakontroll ei pruugi anda mingeid tulemusi, kui värbamine toimub hiljem.
See kõlab ehk liiga pateetiliselt, kuid parim viis taoliste juhtumite minimeerimiseks on rahvuslik kasvatus ja Eesti riigi reputatsiooni ja austusväärsuse eest hoolitsemine. Sinna hulka kuulub ka Eesti kodanike eest hoolitsemine ja inimeste saavutuste meelespidamine.
Kuid veelkord — taolisi juhtumeid lõplikult vältida ei ole veel ühelgi riigil kunagi õnnestunud.
Kas peate võimalikuks, et vahistamine just nüüd on ajastatud poliitiliselt, näiteks tähelepanu eemalejuhtimiseks eelarvekriisilt?
Ei pea.
www.DELFI.ee