KOMMUNISTIDE KURITÖÖD Selleks et andestada, peab teadma, mille eest ja kellele

Umbes 1986. aastal kõndisin õetütrega Kassaris oma isa suvemaja lähedal kolhoosile Sõprus kuuluval karjamaal. Hiiumaale vanemate juurde sai veneaegses Eestis sõita siis, kui isa ehk N Liidu piiritsoonis asuva elamu valdaja oli teinud pereliikmetele õigeaegselt küllakutse ja OVIR oli andnud küllakutse alusel vastava propuski, mis registreeriti vähemasti KGB-s ja kohalikus täitevkomitees ning Heltermaa sadamas seisvad koerte ja “kalašnikovidega” N Liidu piirivalvevägede sõdurid olid kontrollinud saabuja N Liidu sisepassi ja propuskit. Kummipaadi või muu kahtlase leidmiseks otsisid sõdurid alati läbi ka saabujate sõiduautod. Pärast saabumist tuli minna end kohalikus täitevkomitees registreerima ja edaspidi käia regulaarselt näitamas nagu Siberist tagasi tulnud metsavend.


Aga kolhoosi Sõprus karjamaal oli ikkagi ilus kõndida. Ja õetütar hoiatas mind just siis ootamatult elutargalt: “Onu Eerik, ära astu lehma kaka sisse, lehm võib pahandama hakata.” See oli liiga vaimukas, et hakata esile tooma lehmas...a sisse astumisega kaasnevaid muid ebameeldivusi.

Eesti viisakate inimeste suhtumine kommarite ja kollaborantide veneaegsesse tegevusse meenutab mulle tihti õetütre õpetussõnu. Viisakad inimesed jagunevad oma suhtumises nendeks, kes ei taha ennast määrida, ja nendeks, kes ei taha, et lehm pahandaks. Niikaua kui lehmad ajavad oma asja seal, kus on nende koht, jääbki see maitseasjaks. Nüüd on aga lehmad hakanud meile lausa hommikukohvi kõrvale ja vabariigi aastapäeva tähistamise peale laskma. Nii on viisakam seltskond sattunud olukorda, kus puhta jalaga enam astuda ei saagi. Nüüd on lehmad hakanud lausa seletama, et tänu nende õõnestustegevusele seal Sõpruse kolhoosis kadusidki Hiiumaale sõidu propuskid, N Liidu piiritsoonid ja “kalašnikovidega” tüübid Heltermaa sadamas.

Hundi koht on metsas

Mida siis nüüd teha? Noorem rahvas, kes pole ei kolhoosi lehma ega kommunisti elu sees näinudki, võib esiteks jääda uskuma, et nemad olidki Eesti põhiline vabastav jõud. Teiseks on kõik veneaegsed murdjad hundid end ka kolhoosi lehmadeks kuulutanud ja tee sa vahet, kui ka hunti on ainult pildi peal nähtud. Aga tegemata enam olla ei saa.

Toomas Hendrik Ilvese hiljutine üleskutse mineviku valged laigud faktoloogiaga katta väärib järgimist. See aitab aga eelkõige kirjaoskajat rahvast. Lehmad tuleb ka kuidagi karjamaale ja hundid metsa tagasi saada.
Eesti Vabariik on veneaegsetesse kurjategijatesse seni suhtunud äärmise leebusega. Ainult mõne veriste kätega vennikese vastu on algatatud kohtuasi. Ainult mõned neist, kes isiklikult sülelapsi ja vanu naisi loomavagunitesse ajasid, on saanud tingimisi vanglakaristusi. Paljude suhtes on kohus humaanselt leidnud, et vanus ja tervis ei võimalda neil kohtuprotsessil osaleda.

Eesti Vabariik ei ole seni kordagi kasutanud oma karistusseadustikku nende suhtes, kes praktiseerisid vene aja viimased aastakümned enamiku eestlaste kallal riiklikku ahistamist ja õiguste piiramist. Eesti Vabariik on katsunud olla leplik ja uskunud, et inimesed parandavad ennast. Tänuks selle eest oleme saanud presidendi, kes oli 18 aastat EKP keskkomitee ja 12 aastat keskkomitee büroo liige. Ja arutleb nüüd enesestmõistetavalt, kuidas ta vabadusvõitluses osales, suutmata ise teha vahet sellistel kodanlikel tähtpäevadel, nagu võidupüha ja vabariigi aastapäev. Sellesama vabariigi 70. aastapäeval ütles ta vabadusliikumisse haaratud rahvale, et sinna “ei ole mingit tagasiteed”. President ei ole kordagi avaldanud vähimatki kahetsust oma tegevuse pärast Eestit ebaseaduslikult okupeerinud võimu kõrgeimas organis.

Barbarus presidendiks?

Küsimus ei ole selles, kes 1991. aastal kui palju head tegi. Küsimus on, et ei tajuta varasema tegevuse kuritegelikkust. Keegi ei kahtle, et Johannes Vares Barbarus ja Hans Kruus said omal ajal Vabadusristi õige asja eest. Kuid kui nad oleksid täna elus ja 1991. aastal tegutsenud enam-vähem õigel poolel, kas siis võiks neile tõesti uuesti anda Vabadusristi või vabariigi aastapäeval Riigivapi ordeni? Eriti kui nad midagi ei kahetseks ja kuulutaksid, et õõnestasid N Liidu okupatsiooni seestpoolt. Tänavust ordenisaajate nimekirja vaadates ja muude õõnestajate jutte lugedes võiks arvata, et Barbarusest saaks täna ka päris hea presidendi.

Kas meie minevikuhinnangute sihik on viimaste aastatega tõesti nii paigast ära nihkunud? Sest Barbarusele ei tuleks ju anda ordenit, vaid ta tuleks riigireetmise ja rahvusmõrvale kaasaaitamise eest vastutusele võtta.
Kurjategijale on kristlik andeks anda. Temaga võib ehk isegi leppida. Aga mitte siis, kui ta nõuab, et tema kuritegu unustataks või koguni heateoks teeseldaks, vaid kui ta seda kahetseb. Barbarus lasi endale, liiga hilja, aga ikkagi kuuli pähe. Tema mantlipärijad aga on vaat et solvunud, et neid pole veel pühakuks kuulutatud. Tule taevas appi. Keegi ei oota neilt Barbaruse eeskuju järgimist. Ma usun, et enamikule viisakast seltskonnast piisaks, kui nad lihtsalt moka maas peaksid. Kahetsemine käib neil ju ilmselgelt üle jõu.

Eesti on seni valinud leebe tee, kus karistatud on väga valikuliselt. Võib-olla on asi olnud selles, et haavad olid liiga värsked. Eesti ühiskond on olnud šokis ega ole tahtnud endale riigi ja rahva kallal toimepandu tegelikust ulatusest aru anda. 15 aastat peaks olema piisav aeg, et kommunismi šokist üle saada ja tõele näkku vaadata. Ka Saksamaal andis natsidele sisulise ühiskondliku hinnangu alles uus sõjajärgne põlvkond. Sealgi muutus just laste jaoks oluliseks küsimus: mida ja miks eelnev põlvkond natside ajal tegi või tegemata jättis? Eestis on veneaegsed võimuteostajad ilmselt meie uute põlvkondade peatseid küsimisi ette aimanud. Nad on hakanud teesklema, et kuritegusid, vähemasti pärast Stalini aega, ei olnudki. Kuritegude olematuks teesklemist tahetakse kutsuda rahvuslikuks leppimiseks. Räägitakse hellitavalt “nõuka-ajast” ja sellest, kuidas kena kommunist aitas tuttavatel autoostulube hankida.

Mitte ainult küüditamine

Eestis vene ajal toimepandud kuriteod on valdavalt läbi uurimata ja menetlemata. Märkimisväärset osa eestlaste kallal toimepandud kuritegusid ei taju me täna kuritegudena. Selleks et ühiskond end puhastaks ja oma minevikuga lepiks, peab ta sellest piisavalt teadma ning toimunut mõistma. Selleks et andestada, peab teadma, mille eest ja kellele.

Soovitan kõigil tutvuda Eesti karistusseadustiku paragrahviga 89. See sätestab inimsusvastased kuriteod, mille eest karistatakse kaheksa- kuni kahekümneaastase või raskematel juhtudel eluaegse vangistusega.

Inimsusvastase kuriteo põhiline sisu seisneb riigi, organisatsiooni või grupi poolt või juhtimisel inimeste põhilistest inimõigustest ja vabadustest ilmajätmises või nende vabaduste ja õiguste piiramises. See ei tähenda sugugi ainult tapmisi ja küüditamisi.

Põhilised inimõigused ja vabadused on inimkond kodifitseerinud inimõiguste ülddeklaratsioonis ning kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelises paktis. Veneaegses Eestis, ka seitsmekümnendatel ja kaheksakümnendatel, puudus enamikul eestlasel suur osa neist õigustest ja vabadustest. Sõnavabadus, koosolekuvabadus, vabadus riigist lahkuda, vabadus kodakondsusest loobuda, vabadus otsida varjupaika poliitilise tagakiusamise eest, vabadus oma veendumusi levitada, vabadus riigi piires vabalt liikuda. Nende vabaduste vägivalla ähvardusel äravõtmine on kuritegu. Jätame siin kõrvale genotsiidikuriteod, nagu küüditamine või tsiviilelanikkonna tapmine. Ka põhiliste inimõiguste äravõtmine on Eesti karistusseadustiku ja rahvusvahelise õiguse silmis kuritegu.

Süü on individuaalne

Me teame, et igal rahval on võõrandamatu õigus enesemääramisele. N Liidu okupatsioon ja selle okupatsiooni käsilased takistasid meil selle juba 1918. aastal realiseeritud õiguse kasutamist. Algul nad tapsid ja küüditasid, hiljem ahistasid ja diskrimineerisid kõiki, kes nõudsid selle õiguse tagamist. Tegelikult oli enamik eestlasi enamiku vene ajast juriidilises mõttes hädakaitse seisundis. EKP ja tema repressiivorganite põhiline ülesanne Eestis oli siin ebaseadusliku võõrvõimu hoidmine ehk eestlaste enesemääramisõiguse piiramine. Loomulikult ei tähenda see iga tavalise kompartei liikme süüd. Kuid veel vähem pädeb siin tänane kommarite jutt, et igaüks, kes Eestis vene ajal tööd tegi, oli kollaborant. Süü on alati individuaalne. Aga küsima peab: mis oli õieti elukutseliste kommunistide ehk parteiametnike töö ENSV-s?

Kui meie kommunistid läksid 1980-ndate lõpul viimaks iseseisvusliikumisega kaasa ja loobusid enesemääramisõiguse aktiivsest mahasurumisest, siis täna võtab nende häälekam osa endale selle loobumise eest ordeneid ja nõuab, et kõik varasem unustataks.

Arnold Rüütel kirjutas novembris 2005 raamatu “Poliitilised arreteerimised Eestis 1940–88” eessõnasse: “Mõnd asja ei saa unustada ja paljutki ei tohi unustada – kindlasti mitte kuritegusid inimsuse vastu.” Samas raamatus on vähemalt ühe vangistatu nimi, kellele ENSV ülemnõukogu presiidium ja tema esimees keeldusid armu andmast. Arnold Rüütlil on õigus. Mõnd asja ei saa unustada. Endistel kommunistidel on ka õigus, et vaja on rahvuslikku leppimist. Ent see ei tule siis, kui kõik on unustatud, vaid siis, kui kõik on meelde tuletatud.



Varem samal teemal:
Mart Laar ja Peeter Tulviste: Mida rääkida lastele? (22.02.)
Jaak Allik: Ehk räägiks praegustest? (02.03.)

Eesti Päevaleht

Märkmed: