Lk 2:14 „Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu, inimestest hea meel!“
Kui olin noor, mängiti Inglismaal jõulude ajal raadios sageli üht laulu, mille pealkirjaks oli Homeward Bound – Koduteel. See kõneles üksildase rändaja sügavast kojuigatsusest lõputul teel, mis kuhugi ei vii. Kõik linnad on ühtmoodi kõledad ja inimesed neis võõrad. Need võõrad palged aga tuletavad meelde tuttavaid nägusid kodus. Kodus, kust rändur on lootusetult kaugel. On vaid üks tuttav tunne, üks püsiv unelm – sügav kojuigatsus.
Jõulud, kodu ja kodumaa on lahutamatult seotud mõisted. Jõulude ajal tunnetame seda kõik. On ju need perekondade pühad, mida ikka igatseme pühitseda koos oma armsatega. Meenuvad lapsepõlve jõulud. Imeline aeg, täis valgust, lapselikult puhast õnne ja rahu. Kodu on koht, kus meid kõigest murest ja elukoormast hoolimata armastati. Lapsepõlvekodu mälestus jääb kalliks kogu eluks.
Meie kodud pole alati täiuslikud, ka siis mitte, kui püütakse elada kristlikus üksmeeles. Meil kõigil on oma puudused ja vead. Sellegi poolest on kodu armastuse, rahu ja soojuse sünonüümiks, kuhu igatseme tagasi ka siis, kui saatuse halastamatud hoobid on meid kaugele eksitanud ja pillutanud. Maise kodu aluseks on pilt Taevasest Isakodust. Me ei kõnele Taevast kui Isa Kodust asjata. Me usume, et Isa Kodus kogeme tõelist armastust, mõistmist, andeksandmist ja vastuvõtmist.
Kui kadunud poeg oli kogenud oma elu suurimaid kaotusi, kodutust ja alandust, pöördus ta tagasi ja otsis tee oma isa kodusse. Seal ootas isa armastus, andeksandmine ja lepitus. Nii igatseme ka meie jõulupühade pühitsemise kaudu kogeda taas Taevase Isa muutumatut armastust, andeksandmist ja püha lepitust. Igatseme kogeda, et meie eluvõitluse keskel on ometi olemas see igavene armastus, mis annab rändajale uut jõudu ja eksinulegi uut lootust.
Jõulud on inimsüdamete kojutuleku püha. Rongid, lennukid ja autod kannavad päevade kaupa neid, kelle igatsus on veeta jõulud kodus. Miljonid inimesed on nende pühade ajal liikvel. Nad ruttavad sinna, kus on nende armsad. Nad kogunevad kirikutesse, kus põlvest põlve on käinud palvetamas nende esivanemad. JÕULUKS KOJU – see on suur ja sügav igatsus. Me igatseme seda kodu, kuhu Jumal inimlapsena tuli meie keskele. Igatseme aega, kus maa peal on rahu ja inimestest hea meel.
Aastakümned on möödunud ning tänu Jumalale, on Eesti Vabariik saanud pea 20 aastat olla taas iseseisev ja kindlal alusel toimiv vaba riik. Meie lapsed ja lapselapsed käivad kodumaal, et otsida üles oma juuri, esivanemate kalmusid, vanavanemate kodupaiku ja rahvuslikku pärandit. Kaua pidime üksi rändama oma pagulasteekonda. Pidime moodustama suuremaid ja väiksemaid kodukogudusi võõrsil elades, et, olles küll lahutatud kodumaast, võiksime ometi leida oma hingele kodu esivanemate usus.
Kui ajad muutusid ning Eesti taas võõrvõimu terrori alt vabanes, võisin lähemalt tutvuda oma isa ja ema kirikuga kodumaal. Minus sai üha kindlamaks see veendumus, et on olemas ainult üks Eesti vaba rahva kirik. Selle aasta jõulupühadeks on Jumal täitnud selle kojuigatsuse soovi, mis aastakümneid on elanud meie kunagiste pagulaste südameis. Nüüd võivad eestlased üle maailma pühitseda jõulupühi ühtse Eesti vaba rahva kirikuna. Selle ülemaailmse kiriku laeks on Jumala tähistaevas, silmapiir müürideks ning Petlemma sõim ja Kolgata rist altariks.
Jumala armastus, Jeesuse Kristuse osadus ja Püha Vaimu valgustus olgu teie kõikidega.
Õnnistatud Jõulupühi ja head uut aastat A.D. 2011 soovides
EELK Välis-Eesti piiskopkonna piiskop Andres Taul
Torontos,
advendiajal 2010