„Ja saatan võttis Jeesuse endaga kõrgele mäele ja näitas temale kõik maailma kuningriigid ja nende hiilguse ning ütles temale: „Selle kõik ma annan sinule, kui sa maha langed ja mind kummardad.”

Siis Jeesus ütles temale: „Mine minema, saatan! Sest kirjutatud on: sina pead Issandat, ma Jumalat kummardama ja ükspäinis teda teenima.“ Siis saatan läks temast eemale mõneks ajaks. (Matt.4:8-10; Lk.4:13)

Kristliku kiriku aastas algab kannatus- ehk paastuaeg tuhkapäevaga — 40 päeva enne Jeesuse ülestõusmist. See ajamäär, 40 päeva saab alguse just ülaltsiteeritud Pühakirja lõigust, milles on juttu Kristuse kiusamisest saatana poolt kõrbes. See leidis aset kohe Tema ristimise järel Jordani jões. Jeesusel, kes paastus kõrbes 40 päeva, tuli seista seal silmitsi saatana poolt pakutavate inimlike ahvatluste ja kiusatustega. Saatan oli teadlik üliinimlikest võimetest, millega Jumal oli oma Poega varustanud ja ahvatles teda neid võimeid kasutama: esmalt kutsus ta Teda nälga kustutama, muutes kivid leivaks ja seejärel pühakoja katuselt ilma viga saamata end alla kukutama, et selle imeteoga kuulsust saada. Saatan on vägagi teadlik ka meie inimlikest nõrkustest ja ihadest juba Eedeni aiast alates. Seistes kõrbes silmitsi Jumala Pojaga tahtis saatan oma vilja külvata, nii et võõrutada Maarjast sündinut inimlike ihade abil ühtekuuluvusest Loojaga.

Kuid saatan eksib siin rängalt. Tema võim ei küüni Petlemmas sündinuni, sest Jumala tõelise Poja vastus on kategooriline: ainult Jumala ette peab inimene kummardama ja Teda teenima. Sest Jumal oli nii määranud vankumatult, naelutades selle põhimõtte kinni Siinai mäel antud käsukirjades.

Järgneb Jeesuse käsk: „Mine minema, saatan!” Sellele käsule ei suutnud saatan vastu seista ja ta lahkuski, kuid, nagu lisab evangelist Luukas, vaid „mõneks ajaks”. Ingliskeelses Piiblis kõlab see viimane fraas until an opportune time, s.o., kuni järgmise soodsa momendini.

Nii näeme, et Kristuse tõeline kannatus ei alga mitte 40 päeva enne Tema ülestõusmist, vaid kohe siis, kui Jumal on Petlemmas sündinu pühitsenud Jordani kallastel oma tahte täideviijaks maailmas: „Sina oled Minu armas Poeg, kellest Mul on hea meel!” Selsamal hetkel nägi saatan suurimat ohtu endale ning püüdiski esimesel võimalusel Jeesuse kui Maarja poja inimlikkuse proovile panna, lubades Talle kuningriikide hiilgust, kui ta vaid kummardaks saatana ette. Seda aga ei juhtunud.

Selliselt algas Õnnistegija pingeline töö siin maailmas, kus senini olid saatana vastu välja astunud vaid prohvetid oma hoiatustega. Selles töös jätkus võitlus sama saatana vastu, kes — jäänud kaotajaks kõrbes —, püüdis end nüüd poetada Kristust ümbritsevate inimeste kadedusse ja vaimsesse pimedusse. Seda võitlust ja kannatuste pinget tõendavad Kristuse korduvad sõnad Matteuse ja Luuka evangeeliumides: „Teie, rästikute sigitis, teie maod ja rästikute sigitis, kes on teile andnud märku põgeneda tulevase viha eest?” See on viide saatana sigitisele, mis idaneb Kristuse kannatusvõitlusele tunnistajaks olnud inimestes ja vastandub Kristuse oma õpetusele Jumala riigist ja selles valitsevast andestavast armastusest. Kõik see ümbritseb Kristust ka siis, kui ta läheneb Jeruusalemmale palmiokstega sillutatud teel hüüete saatel: „Hoosianna! Õnnistatud olgu, kes tuleb Issanda nimel!” Ometi hüüdsid needsamad inimesed neli päeva hiljem: “Löö ta risti!” Ja Juudases leiab saatan endale teokaaslase.

Nii on saatan oma seemneid inimhingedesse külvanud kogu maailma ajaloo vältel. Ükski ajaloolehekülg pole temast puutumata jäänud. Ka täna kirjutatav ajalugu on tunnistajaks Kristuse-vastase vilja kasvule. Ühe usundi meeletud tõlgendajad saadavad oma poegi ja tütreid inimpommidena surmama kaasinimesi, ka oma usukaaslasi, ettekäändel, et maailmas arenev demokraatia ei lange kokku nende saatanliku usutõlgenduse ja prohvetieeskirjadega.

Täna tähistame austuses ja tänus oma suurimat rahvuslikku tähtpäeva, Eesti Vabariigi 88. aastapäeva. Me ei saa aga unustada aega, kus maailma saatanlikkus püüdis kustutada meie rahva õigust vabadusele. Selle katse aluseks oli „dogma”, et Jumalat ei ole. Tegemist oli sama viljatu võitlusega, nagu seda oli saatana vastuastumine Jumala Pojale kõrbes.

Meie esivanemate lootus ja iha vabadusele nõudis rohkeid ohvreid — 2236 andsid oma elu Vabadussõjas ning tuhanded hiljem, kaitstes meie riigi vabadust või viibides orjadena Siberis. Need, kel õnnestus põgeneda surma ja orjuse eest, tõid kuuldavalt meie vabadusenõude maailma. Seda kroonis võit ja täna võib iga eestlane vabana tähistada iseseisvuspäeva. Paljastame pea ja mõtleme neile, kelle ohvrid on võitnud ja taastanud vabaduse Maarjamaal. Ka Kristuse kannatusele Kolgatal järgnes võit ja jäädav vabadus, mis samuti nõudis ohvrit. Selle ohvri tõi Jumala Poeg ise iga inimese eest.

Oleme alati tänulikud Jumalale, kes annab inimestele nii vabaduse sellest hoolimata, et saatan püüab oma seemet külvata nii vaimses kui ajalikus maailmas.

Märkmed: