Oliver Kund
EELK peapiiskop Urmas Viilma. Mihkel Maripuu
http://www.postimees.ee/v2/389...
President Kersti Kaljulaid loobus küll tänujumalateenistusel osalemisest, ent EELK peapiiskop Urmas Viilma loodab, et peagi avaneb tal võimalus edasist koostööd riigipeaga heatahtlikus ja avatud õhkkonnas arutada.
Kas teate, miks president Kaljulaid tänujumalateenistusest loobus? Milline on olnud seda teemat puudutav suhtlus presidendi ja EELK vahel?
Ametisse valimise päeval õnnitlesin proua Kersti Kaljulaidi telefoni teel ja andsin ka tänujumalateenistuse tavast ning meie valmisolekust seda korraldada teada. Valitud president lubas asja üle mõelda.
Presidendi kantselei esindajale andsin ka päev hiljem teada, et oleme valmis teenistuse pidamise korda arutama ja ka muutma. Pidasin silmas selle palvuse muutmist oikumeeniliseks, et kaasatud oleks kõigi Eesti Kirikute Nõukogu liikmeskirikute esindajad. Muuta oleks saanud ka muid asju.
Kindlasti mängis teenistuse ärajäämises rolli, et presidendi valimisest kuni ametisse seadmiseni oli aega vaid nädal ja valitud presidendil oli vähe aega sisuliselt selle traditsiooni üle juurelda.
Kahjuks ei tekkinud mõne päeva jooksul, mil see teema päevakorral oli konkreetset dialoogi, et presidendi kantselei või protokolli inimestega küsimusi arutada või ettepanekuid teha. Juba paar päeva pärast presidendi valimist sain protokolliosakonnast vastuse, et tänupalvusest on otsustatud seekord loobuda.
Kas tänujumalateenistus vastsele presidendile oli Eestis traditsioon? Mida see tähendas EELK jaoks?
Seni on kõik iseseisvuse taastamise järgsed kolm presidenti sellest tavast lähtunud ja omal kombel muutnud tänujumalateenistuse ametisseasumise protokolli osaks.
Kindlasti mängis seekordse teenistuse ärajäämises rolli ka see, et presidendi valimisest kuni ametisse seadmiseni oli aega vaid nädal ja valitud presidendil oli päris kindlasti sel lühikesel ajavahemikul vähe aega sisuliselt selle traditsiooni üle juurelda.
Selle tänujumalateenistuse tähendus ei ole oluline niivõrd EELK-le, kuivõrd annab see traditsioon märku Eesti kuulumisest kristliku Euroopa ja luterlike Põhjamaadega tihedalt seotud kultuuriruumi. On ju kristlike kommete ja kultuuriga seotud suurem osa meie riiklikest ja rahvuslikest tähtpäevadest ja pühadest, nagu see on ka kõigis meid ümbritsevates riikides.
Samuti oleme me seni oma riiklikus protokollis järginud põhjamaiseid tavasid kaasata ürituste korraldamise- ja läbiviimise protsessi kohalik rahvakirik, mis Eesti tingimustes on kahtlemata EELK.
Meie hümni viimane salm omab paljude eestimaalaste jaoks sisulist tähendust palvena Jumala poole. Kuid ka need, kes ise Jumalasse ei usu, laulavad seda kaasa erinevatel põhjustel. Ei tohi ka unustada, et need sõnad sisalduvad 1918. aasta iseseisvusdeklaratsioonis.
Kuidas tänujumalateenistust varem korraldatud on?
Varasematel aastatel on olnud tegemist varieeruva jumalateenistuse korraga. Lähtutud on presidentide soovidest ja ka mujal maailmas, eriti Põhjamaades olevatest tavadest. President Meri oli selle tava looja ja ta soovis, et jumalateenistus toimuks Tallinna toomkirikus kui Eestimaa peakirikus. Seal andis president ka tõotuse, milles lubas lähtuda oma ametis kristlikest põhimõtetest ja väärtustest.
President Rüütli ametisse asumise järel toimus jumalateenistus sarnaselt president Meri tänuteenistusega. Lisandus ka tänu ametist lahkuva presidendi ametiaja eest.
Kuidas suhtute Teie presidendi otsusesse ja millest see kõneleb?
Ma ei teeks mingeid ennatlikke järeldusi, kuna mul ei ole olnud võimalik presidendiga sel teemal mõtteid vahetada. Võimalik, et presidendil on plaan see tänupalvus siiski veel millalgi korraldada.
Loodan siiski, et peagi avaneb võimalus neist asjust ja edasisest koostööst heatahtlikus ja avatud õhkkonnas arutada. Kiriku panus riigi protokolliliste sündmuste sisustamisel on vaja kindlasti üsna kiiresti kokku leppida, sest ees on ootamas terve rida tähtpäevi, kus seni on kiriku esindajatel olnud täita oma roll.
Lähtudes president Kersti Kaljulaidi seniväljendatud seisukohtadest, kus ta pigem on andnud märku võimalikult laiast ringist osapooltest, kellega dialoogis olla, samuti tema avatusest ja tahtest olla kõigi president, ootan ma pigem kiriku ja presidendi vahelise koostöö laienemist ja süvenemist.
Kuidas puutuvad kirik ja president edaspidi kokku? Kas ta näiteks hakkab osalema vabariigi aastapäeva jumalateenistustel?
Need on otsused, mida president langetab ise. Kuid kindlasti on selles ametis keeruline leida õiget tasakaalu inimese enda soovide ja institutsionaalsete ülesannete vahel. Selleks on abiks protokoll, traditsioonid ja senised tavad.
Hea oleks, kui presidendi nõunike ringis oleks inimesi, kes ka kiriku ja religiooniga laiemalt seotud küsimustes omaks head ettevalmistust. Usun, et presidendi meeskonnas on kindlasti selliseid inimesi.
Maailmas toimuv kinnitab, et need teemad on tulemas tähelepanu alla üha enam ja enam. See puudutab ka Eestit, sest eestlased on väga religioossed. Seda kinnitab ka veendunud ateistide väga väike, lausa alla kümne protsendi jääv osakaal ühiskonnas.
Ma saan kinnitada seda, et Eesti riigi, rahva ja meie valitsejate, nii presidendi, riigikogu kui riigi valitsuse eest palvetatakse regulaarselt meie jumalateenistustel. Riiklikel ja rahvuslikel tähtpäevadel toimuvad kogudustes või au- ja mälestussammaste juures jumalateenistused ja palvused, kus vaimulikud on täitmas kandvat rolli.
Mis puudutab üldriiklikul tasandil toimuvaid jumalateenistusi ja mälestuspalvuseid, siis on siin olnud alati tegemist presidendi kantselei, riigikogu esimehe või mõne ministri palvega jumalateenistus pidada ja palvusel või mõnel muul üritusel osaleda.
Kas need kutsed ka edaspidi kirikule saadetakse, ei sõltu meist. Küll olen mina isiklikult valmis endiselt aktiivseks ja konstruktiivseks koostööks. Tean, et ka kõik meie teised kristlikud kirikud on valmis aktiivselt panustama kõigi ühiskonnaliikmete parema teenimise nimel. Oodatakse omavalitsuste ja riigi suuremat kaasatust.