EELK ja E.E.L.K. ühinemisest (10)
Eesti kirikud 11 Jul 2008 Joel LuhametsEWR
    Trüki   E-post   FB     
E.E.L.K. ja EELK on ühise usu ja võitluse läbi olnud aastakümneid teineteise kõrval eesti rahvast toetades ja teenides. Tänaseks on olukord aga põhimõtteliselt muutunud, seades kirikute ette ühinemise ülesande.

Oleme alustanud otsustavate sammude astumist ühinemise pikal teel, mis on tekitanud nii innustust kui kartust. Seda hetke oleme oodanud, kuid ometi ei tohi midagi teha mõtlematult. Niisiis võtkem veel aega asjad läbi mõelda.
 - pics/2008/07/20375_1_t.jpg

I. Miks ühineda?

Põhjus on praktiline – see, et välis-Eesti kiriku kogudused on järjest arvukamalt ja nõudlikumalt pöördunud Tallinna konsistooriumi poole vaimulike saamiseks ja sooviga tulla otse EELK alluvusse.

Kodumaa kirikul ei ole ühinemiseks praktilist vajadust. Pigem lisab see täiendavat vastutust ja koormust vaimulike kaadrile. Kodumaal on hetkel vaimulike puudus. Seetõttu ei ole EELK-l võimalik saata vaimulikke mõne teise kiriku, sh E.E.L.K. teenistusse. Ka on olnud üsna raske täita kogudusi Eestis, kui vaimulikud on ajutiselt viibinud välis-eesti koguduste teenistuses. Esmatähtis on tagada kiriku võimekus kodumaal. Kui luterlik kirik ei suuda püsida ja rahvast teenida Eestis, siis ammugi mitte asundustes. Olles iseseisev kirik, tuleb E.E.L.K-l, nagu igal teisel kirikul, oma kaadri koolitamise, järelkasvu ja koguduste teenimisega endal toime tulla. See lihtsustab EELK olukorda tunduvalt.

1. Kui E.E.L.K. ja välis-Eesti kogudused aga liituvad EELK-ga, muutub vaimuliku teenimise korraldamine ka EELK ülesandeks, millesse tal tuleb panustada.

2. Kaadriküsimus ei ole ainult majanduslik küsimus, nagu kirjutab Tõnu Orav. See on seotud vaimulike teenistuslike õigustega. Ühinemine annab terve rea eeliseid: nende kiriklik tööstaazh välis-Eesti kogudustesse tööle asumisel ei katke, nad saavad kasutada vaimulike õigusi kodumaal – kandideerida ametikohtadele, olla vaimulike konverentsi liikmeteks jne, nende sotsiaaltagatiste eest vastutab ka kodumaa kirik.

3. Küsimus on ka uute koguduste rajamises, mida meie käest oodatakse. EELK-l tuleb nagunii tegelda diasporaakogudustega – Helsingi ja Riia kogudused on juba olemas. Kõne all on olnud koguduste töö käivitamine Brüsselis ja Iirimaal. Kui oleks üks kirik, poleks vaja dubleerimist.

4. Tõhusamaks saaks muuta ühtse informatsiooni, meediatöö jms.

II. Kuidas ühineda?

Tõnu Orav heidab ette, et erinevusi ei arvestata: „See suur arutelu ja uurimistööd, mis endine komisjon ja ühinemiskomitee tegid selles osas, on täielikult kõrvale jäetud.“ Jah, see töö on teadlikult kõrvale jäetud, nimelt sellepärast, et täielikult arvestada ja aktsepteerida erinevusi. 1990. aastate algul algatatud ühinemisprotsessis seati eesmärgiks ühise põhikirja koostamine. Täna tuleb tunnistada ja endale aru anda, et see oli ühinemise seisukohalt ebareaalne ja ebavajalik eesmärk.

1. Ühtse põhikirja koostamine on ebamõistlik seetõttu, et erinevused kodu- ja välis-eesti kirikuelus on reaalselt olemas ning neid eirata pole põhjust ega vajalik – kumbki pool peab saama jätkata oma tavasid, mida väljendavad Põhikiri kodumaal ja Põhimäärused välis-Eestis. Neid norme ei pea oluliselt muutma.

2. Ühtset põhikirja juriidiliselt siduva riigiõigusliku alusdokumendina koguduste registreerimisel ei ole kiriku puhul võimalik rakendada väljaspool Eesti Vabariiki, s.t. ühesuguselt kõigil maadel. Sellist eesõigust ei ole ka teistel kirikutel, välja arvatud katoliku kirik. Tegu saab olla ikkagi vaid moraalse kokkuleppega, mille rakendamine kohtadel sõltub edasistest kokkulepetest ja kohalikust registreerimisprotseduurist. Seda on oma olemuselt ilmselt ka E.E.L.K. Põhimäärused. Nagu võib järeldada Tõnu Orava selgitusest, ei ole välis-Eesti kogudused asukohamaal juriidiliste isikutena registreeritud üheselt E.E.L.K. Põhimääruste alusel, vaid oma põhikirja ja kohaliku sinodi reeglite alusel.

3. Kuna juriidiliselt siduvat ülemaailmset põhikirja pole võimalik kohaldada, piisab ühtsuse taastamiseks ainult vastastikustest kokkulepetest. Samas on loomulik, et kokkulepetest peetakse kinni. E.E.L.K. Põhimääruste muutmine vastava siduspunkti lisamisena (st, et kaks kirikut ühinevad ja praegune E.E.L.K. peapiiskop jätkab EELK piiskopi ametis) saab olla selle kokkuleppe lähtepunktiks.

4. Kuidas siduda moraalset kokkulepet riigiõiguslikult siduva põhikirjaga, nagu selleks on EELK põhikiri? EELK põhikirja § 1 ütleb: „Eesti Evangeelne Luterlik Kirik on vaba rahvakirik, kelle on enesekorralduse ja omavalitsemise õigus ning kes koosneb Eesti Vabariigis ja väljaspool Eestit asetsevatest ning tema kanoonilises alluvuses olevatest kogudustest.“ See tähendab, et EELK-sse võivad kuuluda väljaspool Eestit olevad kogudused, kellele automaatselt ei laiene EELK põhikirja jurisdiktsioon.

III. Millised on kartused?

Tõnu Orav loetleb neid mitmeid:

• Põhimäärused ja Põhikiri on äärmiselt erinevad, ka koguduste olukord on erinev. Nagu öeldud, ei ole see probleemiks, puudub vajadus erinevusi võrrelda ja kaotada.

• Väide, et Põhimääruste kohaselt olevat kirik üles ehitatud alt üles ja Põhikirja kohaselt ülalt alla, kusjuures viimane „kujunes välja nõukogude aegsest olukorrast, kus peapiiskop oli nimetatud ülemjõudude poolt ja tema kätte jäi peaaegu täielik võim valitseda seda kirikut“ ei vasta lihtsalt tõele. EELK uue põhikirja koostamisel 1990. a lähtuti restitutsioonipõhimõttest ja võeti aluseks nimelt 1935. a. Põhimäärused. Oma ülesehituselt on EELK põhikiri ja E.E.L.K. põhimäärused seetõttu kaunis sarnased. On kohti, kus Põhimäärused koguduste vabadust hoopis rohkem piiravad, kui see on kodumaa kirikus.


• „Peaaegu igal välis-Eesti kogudusel on „kahene kuuluvus“. Kahene kuuluvus võib täpselt samuti jätkuda.

Abi õpetajate leidmisel on peamiselt majanduslik küsimus. Nagu öeldud, ka siis, kui saaks majanduslikud aspektid lahendatud, on vaimulike puudus kõikide kirikute mure. See jääb ka edaspidi raskeks kohaks, mida ei saa alahinnata.


Välis-Eesti kirikul on suured varad käes – kas need satuvad ohtu? Kirikute ühinemine varade küsimust ja staatust ei muuda. Ka kodu-Eestis kuuluvad kõik koguduste varad kogudustele, mitte „kesk-kiriku bilanssi“ nagu kirjutab T. Orav.

Kas oleme valmis jääma teisejärgulisse ossa suhetes kodumaa-kirikuga? Vastupidi, liitudes kodumaa kirikuga ollakse võrdses seisus kõigi teiste eesti koguduste ja luterlastega. Kogudustes, mis ei ühine, ollakse paratamatult ka teisejärgulises rollis. Küsimusele, mis õigused jäävad järele, kui Eestis olev konsistoorium ja peapiiskop teevad otsuseid meie tegevuse ja tuleviku üle, võib vastata väga lihtsalt: alles jäävad kõik need õigused, mida te endale ise võtate ja üle lähevad need, mida te ise peate mõistlikuks ära anda. Kuidas saaks keegi kodumaalt teid millegagi sundida?

Joel Luhamets
Kahe ühineva kiriku, E.E.L.K. ja EELK assessor
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus