5. mai hommikul käisid toimetuses külalised – E.E.L.K. peapiiskop Andres Taul ning EELK ja E.E.L.K. Konsistooriumi assessor, Tartu praostkonna praost, Tartu Pauluse koguduse õpetaja Joel Luhamets.

Mõistagi tuli juttu Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku (E.E.L.K.) ehk välis-Eesti kiriku ja Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) ehk kodu-Eesti kiriku ühendamisest – teemast, mis on mõlemate vaimulike südameasjaks ja mida arutati EELK Kirikukogul 29. aprillil Türil.

Kirikukogu kinnitas oma istungil kiriku ajaloo esimese arengkava ja arutas kodu- ja välis-Eesti kirikute ühinemist. EELK peapiiskopile ja Konsistooriumile anti volitused astuda ühtsuse taastamiseks vajalikud sammud.

Miks ühineda?

Küsimus on mõneti paradoksaalne, kui pidada silmas, et õieti pole ju kunagi lahku mindudki.
Ühinemise vajadus põhineb esiteks Piiblil: „…et nemad kõik oleksid üks…“ (Jh.17.21) ja teiseks – juba EELK loomisel (31.05.1917) konstateeriti põhikirjas, et Eesti Evangeelne Luterlik Kirik (EELK) on vaba rahvakirik, kuhu kuuluvad luterlikud kogudused Eestis ja asundustes (väljaspool Eestit).

Nõukogude okupatsioon tegi aga siingi oma hävitustööd – poliitiliste sündmuste ajel jagunes kirik kaheks, paljud vaimulikud olid sunnitud Eestist II maailmasõja keerises lahkuma ning hakkasid kohe korraldama kiriklikku tegevust välisriikides. Välis-Eesti kirik oli ka Luterliku Maailmaliidu asutajaliikmeks. Nüüd kuulub sinna kaks eesti kirikut (EELK ja E.E.L.K.). Mingit ametlikku lahkuminekut pole aga kunagi olnud. Lahusolekut võeti kui paratamatut ja enesestmõistetavat fakti.

Nüüd on Eesti olnud vaba ja iseseisev juba 17 aastat. Nagu praost Luhamets humoorikalt märkis, oleks aeg „vabaabielu“ lõpetada ja tõelisesse abiellu astuda. Seda enam, et kahe kiriku vahel pole mingeid teoloogilisi ega muid lahkhelisid. Vastupidi – kogu taasiseseisvusaja on tehtud sujuvat koostööd mitmel alal. Meenutagem vaid ühist „Kiriku laulu- ja palveraamatu“ väljaandmist, kodu-Eesti õpetajate tööd siinsetes kirikutes, õp. Tauli töötamist Eestis jpm. Ka okupatsiooniajal olid vaimulikel oludest hoolimata tihedad omavahelised sidemed.

Tänaseks on tekkinud uued suuremad eesti kogukonnad Brüsselis ja Iirimaal – mõlemad ca 1000 eestlasega. Plaan on ka sinna kogudusi rajada, mis jääksid samuti siis väliseesti piiskopkonda.

Praegu tegutsevad eesti kogudused ka Helsingis, Peterburis, Petseris ja Riias. Soomes kuulub kogudus kohaliku luterikiriku koosseisu ja toimib sealsete seaduste järgi, kusjuures Soome kirik maksab ka õpetajale palka. Peterburi kogudus kuulub ingeri kirikusse, õpetaja saab oma palga aga Eestist. Sisuliselt on need ikkagi meie kiriku kogudused. Praost Luhametsa sõnul on eri riikides erinevad olukorrad ja tingimused, mida tuleb alati arvestada.

Kuidas ühinemist läbi viia?

Eestis on alati olnud üks piiskopkond eesotsas peapiiskopiga. Kuid juba EELK teine piiskop, Hugo Bernhard Rahamägi kaalus võimalust mitme piiskopkonna loomiseks. Sama idee kerkis päevakorrale ka mõne aasta eest, kuid vastav komisjon ei pidanud seda Eesti oludes otstarbekaks.

Küllap võiks see ammune mõte nüüd käivituda EELK Välis-Eesti piiskopkonna loomise näol. Praktiliselt tähendaks see järgmist: E.E.L.K. peapiiskop Andres Taul astub tagasi oma kohalt; piiskopkond säilitab oma konsistooriumi õigused vaimulike ordineerimisel ja kogudustesse kinnitamisel (ühtse kirikuna tegutsedes loomulikult kooskõlastatakse piiskopkondades ordinatsiooni tingimused); säilivad praegused praostkonnad, kogudused ja kuulutuspunktid, kui piiskopkond ise ei muuda oma haldus-struktuuri; säilivad paguluses ajalooliselt välja kujunenud jumalateenistuse kombed ja tavad; kogudustel on õigus kuuluda ka päritolumaade sinoditesse; väliseesti piiskopkonnal on aruandmiskohustus EELK peapiiskopi ees ning majanduslikud kohutused EELK Konsistooriumi ees. Õp. Luhamets rõhutas, et koguduste majanduslik iseseisvus säilib, tegemist on kanoonilise ühinemisega.

Õp. Luhamets viibis Torontos, et siinse Konsistooriumiga ühinemislepingut ette valmistada.

Protseduur

27. mail kohtuvad EELK ja E.E.L.K. konsistooriumide liikmed Tallinnas, et ühinemisprotsessi raamkavas kokkuleppele jõuda.

Kahe kiriku liitumine ei toimu muidugi survemeetodil, vaid demokraatlikel põhimõtetel. Igal väliseesti kogudusel (neid on kokku 49) on üks hääl, lisaks 9 Konsistooriumi liikme hääled. Küsimuse otsustamiseks vajatakse 2/3-list häälteenamust.

Mõlemad vaimulikud kinnitasid, et nad vaatavad optimistlikult tulevikku. Saksamaa, Austraalia, Rootsi ja Inglismaa kogudused on juba väljendanud selget toetust kahe kiriku ühinemisele.

Üks osa Rahvuskaaslaste Programmist

Tallinnas mullu novembris toimunud Rahvuskaaslaste Programmi (RP) konverentsil kõneldi eestluse hoidmisest väljaspool kodumaad ja ka kiriku osast selles. Kiriku esindajana tegi konverentsil ettekande assessor Luhamets. Konverentsil viibis ka peapiiskop Taul.

RP on Eesti valitsuse kinnitatud dokument, mille aluseks on rahvuslik ühtekuuluvustunne ning eestluse keelelise ja kultuurilise identiteedi igakülgne toetamine. Programm on suunatud väliseesti kogukondade järjepidevale toetamisele.

RP-s märgitakse, et välis-Eesti diasporaas ei erine kiriklik identiteet oluliselt rahvuslikust, keelelisest või kultuurilisest identiteedist, mistõttu kiriklik aspekt ei tohiks olla kunstlikult eraldatud muudest valdkondadest. Väljapool Eestit elavaid eestlasi ja Eestiga hingeliselt seotud inimesi, nende vajadusi ja huve tuleb käsitleda ühtse tervikuna, öeldakse programmis ja peetakse ühtlasi vajalikuks toetada rahvuskaaslasi nende kirikute ja kogudusehoonete korrastamisel, eestikeelsete jumalateenistuste ja kiriklike pühitsemistoimingute korraldamisel.

Samas nenditakse, et kuna vaimulike ettevalmistus välis-Eesti kirikus on praktiliselt lõppenud, tuleb eesti kultuuri järjepidevuse säilitamiseks kaasa aidata koguduste vaimuliku teenimise korraldamisele. Praost Luhametsa sõnul maksab Eestis ühe vaimuliku koolitamine tänapäeval pool miljonit krooni või rohkemgi.

Ülaltoodust nähtub, et välis-Eesti diasporaa, sh kiriku säilimine ja tegevus on Eestile riiklikult tähtis. Nagu korduvalt rõhutatud, oleme me oma riigi saadikud välismaal. Riigil oleks muidugi lihtsam suhelda ühe ühtse kirikuga, see hõlbustaks ka pastorite töötamist välis-eesti kogudustes.

Olgu veel lisatud, et riik kontrollib eraldatud summade täpset ja sihipärast kasutamist ja nõuab sellekohast aruannet. Sedagi oleks lihtsam teostada EELK Konsistooriumi kaudu.

Jutuajamisest vaimulikega said nii mõnedki asjad selgemaks, loodame, et ka teile – lugupeetud lugejad.

Märkmed: