Edward Lucas: Spionaaž on samaaegselt räpane ja üllas tegevus
Arvamus 31 Jul 2013  EWR
    Trüki   E-post   FB     
 - pics/2013/07/39967_001.jpg
Teet Korsten, Põhjarannik
www.DELFI.ee
EDWARD LUCAS
Edward LucasFoto: Tiit Blaat
Viimases KesKus'i numbris rääkis Ida-Lääne vastasseisu asjatundja ja Eesti sõber Edward Lucas spioonimaailmast, tšekistide režiimist Moskvas ning Eesti julgeolekust.

Imestan, et Edward Lucas julgeb istuda meestega, keda ta varem näinud pole, musta džiibi riigis, mis tema raamatu "Pettus" kohaselt on läbi aastakümnete olnud spioonisõdade tallermaa.

Kuidas teie mullu ilmunud raamatut "Pettus. Spioonid, valed ja kuidas Venemaa Läänt tüssab", mis kõneleb Venemaa katsetest kuritegevuse, luure ja bisnise räpase liidu kaudu läänt mõjutada, on vastu võetud?


Minu esimesel raamatul "Uus külm sõda" oli tõeliselt efektne start, see tõlgiti kahekümnesse keelde ja see mõjus äratuskellana. "Pettusel" on olnud päris hea vastuvõtt, seda on tõlgitud mitmesse keelde ja sel on head arvustused. Asi on selles, et maailm juba adub probleemi - tšekistide režiimi Moskvas.

Kui raamatul "Uus külm sõda" oli sensatsiooniliselt uus sõnum, mida polnud varasema kaheksa aasta jooksul peaaegu üldse kuulda, räägib "Pettus" sellest, mida juba teatakse - et Kremlit juhivad mõttemaailmalt gängsterid. Seetõttu samasugust mõju on liiast oodata. Spionaaži teema on samuti, usun, väga paljudele huvitav. Uudistevoog on kajastanud Anna Chapmani ja teiste spioonidega seotut, kellest kirjutasin, viisil, nagu oleks tegu mingi naljaga. Minu eesmärk oli selgitada, et asi on tegelikult väga tõsine.

Kirjutate, et koguni üks tuntumaid spioonilugude autoreid Suurbritannias, kel on endal luure taust, John le Carré pidas Anna Chapmani ja Co juhtumit naeruväärseks ning nägi selle taga kellegi karvast kätt, kes polnud rahul USA-Vene restart-poliitika edenemisega.


Mul on tohutu austus le Carré'i kui romaanikirjaniku suhtes, ent ta poleks mu esimene valik analüütikuna tänapäevases Ida-Lääne suhete küsimuses. Tema seisukoht on, et ameeriklased võivad eksida, ja ta alahindab Putini Venemaa ohtu. Loodan, et le Carré pöörab oma tähelepanu taas Venemaast kirjutamisele; et talle meenuvad tema enda geniaalsed kirjeldused võitlusest organiseeritud kuritegevuse ja salapolitsei hübriidiga.

"Pettus" on juba ajaliselt laiahaardeline - Džeržinskist kuni Chapmanini. Kas raamatu sünd oli raske?

Kuna spionaaž on keeruline aines, sest see on salastatud ja inimesed valetavad sellega seoses, siis jah, see on väljakutse. Näiteks saada luba, kohtumaks Herman Simmiga - raamatu tarvis külastasin teda Tartu vanglas. Samas on töö tänuväärne, seda oli meeldiv teha. Mu eelis oli, et tegelesin Ida-Lääne teema ja külma sõjaga 1980. aastate algusest. Samuti olen aastate jooksul omandanud teadmisi, kuidas spionaaž toimib, mul oli aimu, kuidas sellekohast infot saada ja kuidas eraldada tõde mulle räägitud valedest.

Kirjeldate oma raamatus, kui räpane asi võib spionaaž olla ja et on üks eraldi inimtüüp, keda tõmbab sinnapoole. Miks teid kisub selle teema poole?


Spionaaž võib olla ühel ajal nii räpane kui üllas tegevus. Eriti külma sõja ajal võisid inimesed mõelda, et halbu asju tehakse seetõttu, et kodumaa vajab seda. Kui spionaaži sihtmärgiks on väga halb riik, tunned sa vähem moraalidilemmasid. Samas on raske olla Briti spioon Prantsusmaal - see poleks köitev, sest armastan Prantsusmaad.

Või Saksa spioon praeguses Eestis?

See on samuti äärmiselt ebameeldiv. Spioneerimine Venemaal kriminaalse süsteemi suhtes, isegi kui meetodid on räpased, võib olla õigustatud. Aga dilemmad spionaažis on huvitavad, eriti minevikuvõtmes, mil sellega tegeles palju huvitavaid, valgustatud päid. Kas operatsioon suurema eesmärgi nimel, näiteks külma sõja võit, õigustab ennast, kui see seab ohtu ühe agendi turvalisuse? Le Carré romaanis "Spioon, kes pääses külma käest" kirjeldatakse operatsiooni, kus indiviidid ohverdatakse. Kui ma seda lugesin, tundus see tõeliselt tülgastav. Olen õnnelik, et ma pole spioon - mul on lihtsalt põnev sellest kirjutada.

Eesti on üks "Pettuse" olulisemaid paiku, aga see pole paraku põhjus uhkuseks..
.

Eesti võib olla rahul, et lõpuks tehti õige asi ja Simm saadeti kohtu alla. Oleks olnud väga lihtne asi kalevi alla peita, öelda, et mees on pensionile läinud, teha salajuurdlus, koostada kahjude nimekiri ja asi unustada. Eesti tegi väga õigesti, et pesi sel moel oma musta pesu avalikult. See on ilmselgelt õppetund, millest järeldusi teha. Kui isegi Eestil, kes on suhteliselt haavatav julgeoleku kandist, oli keeruline sellest lõksust välja tulla, kui raske on see teistel?! Eesti on lõpptulemusena saanud tugevamaks ja targemaks.

Kuidas teil ikkagi õnnestus pääseda vanglasse Simmi intervjueerima?


Ma lihtsalt küsisin. Ma küsisin, küsisin ja jätkasin küsimist, kui nad ütlesid "ei". On hämmastav, kuidas mõjub, kui küsida õigelt inimeselt õigel viisil, ning on suur ajakirjanduslik anne teada, mil "ei" on tõesti "ei" ja millal "võib-olla". Mulle seati ranged tingimused - kokkuleppe osa oli, et kohal viibis kapo ohvitser ja ma ei tohtinud kõnelust salvestada, mul olid vaid kirjutusvahend ja märkmik. Aga kõige olulisem on, et ma ei loovutanud kontrolli selle üle, mis intervjuust lõpuks ilmub.

Mis teile endale "Pettuse" kirjutamise käigus kõige üllatavam tundus?


Üllatus oli, kui hale kuju on Herman Simm tegelikult. Oleks oodanud näha teda stabiilsemas psüühilises seisus. Tema maailmapilt on nii kummaline, ta usub kõiksugu konspiratsiooniteooriaid. Küsisin talt inglise keele kursuste kohta Beaconsfieldis, kenas Inglise maakohas, kuidas seal oli. Ja ta vastas, et pole oma elus nii palju homosid näinud. Vabamüürlased, homoseksuaalid - see poleks nii imelik madalama astme politseitöötaja puhul 1990. aastate alguse Tallinnas, aga et juhtival kaitseministeeriumi töötajal, kel on ligipääs kõrgtasemel infole, on nii moonutatud maailmapilt, on üllatav.

Tõeliselt üllatav asi oli tema laiaulatuslik koostöö Bundesnachrichtendienstiga. Et Saksamaa spioneeris Eesti järel, on minu arvates häbiväärne, tõeliselt šokeeriv, ma pole seda siiani mõistnud.

"Pettuses" mainitakse teooriat, mille järgi sai Eesti eurotsooni selle eest, et ei teinud selle fakti väljatulekust skandaali.


Ma ei tea, mis kokkulepe tegelikult aset leidis. Tollal toimus Saksamaal kabinetivahetus ja Merkel on olnud Eestile tõeliselt suur sõber. Usun, et suur hulk sakslaseid tunneb end süüdi selle pärast, mis juhtus. Saksamaal on kalduvus teha valesid asju ja siis nad teevad õigeid asju. Saksamaa oli Balti riikide NATOsse vastuvõtmise vastu, hiljem nad toetasid seda. Nad olid NATO kaitse plaani vastu, siis toetasid seda. Nad olid skeptilised euro suhtes, siis toetasid seda ühes riigis.

Ma usun, et nüüd, Merkeliga, laabub koostöö väga hästi. Eestil poleks olnud kasulik õhutada suurt avalikku skandaali. Saksamaa on siiani tähtsaim riik eurotsoonis ja üks tähtsamaid NATOs. Eestil oli hea öelda, et see oli paha, aga me anname andeks - ja võita sellest moraalset kapitali. Eesti käitus väärikalt ja küpselt, selmet lapsikult tujutseda.

Kuidas seletada lääne nõrka reaktsiooni Venemaalt lähtuvale ohule?


See on suuresti muutunud! Asusin raamatu "Pettus" kallal tööle viis aastat tagasi, mil "Uus külm sõda" oli just ilmunud ja tekitanud mõnes inimeses umbusku: "No kuulge, Putin ei ole nii halb! Lucas liialdab. Teised riigid on samuti pahad!" Seisukohad on muutunud. Kui keegi oleks mulle 7-8 aastat tagasi, Gerhard Schröderi ajal öelnud, et Saksamaa vahistab Vene spiooni ja saadab kohtu alla - pean silmas abielupaar Anschlagi -, oleks ma öelnud: "Võimatu!" Või et Euroopa Komisjon ründab Gazpromi ja lõhub nende ärimudeli Euroopas. Või et Baltimaades toimuvad NATO suurõppused. Suhtumine on kogu diapasoonis muutunud, aga mitte piisava kiirusega. Kremli propagandat kuulates kõlab nende kõneviisist juba meeleheidet. See on midagi uut ja teeb mulle rõõmu!

On teil aimu, kuidas Putini seltskond teie raamatu vastu võttis?

Ilmselgelt teab KGB ehk FSB või SVR peaaegu kõike, millest raamatus kirjutan, sest nad teavad kõike Simmi kohta, nad teavad Potejevi-lugu (Vene välisluureteenistus SVR kõrgem töötaja Aleksandr Potejev hüppas 2010. aastal USA poole üle), nad kindlasti teavad minust rohkem operatsiooni "Jungle" kohta. Võibolla mõni vaatenurk on neile uus ja nad ei teadnud, et üks operatsioonis "Jungle" ellujäänu on siiani elus ja elab Inglismaal. Info on avalik, sest ma läksin arhiivi ja, inglise ajakirjaniku kohta ebatavaliselt, ma mõistan lugeda vene ja eesti keelt.

Minu raamatu uus point on selgitada Läänele, et Ida-Lääne vahelised spioonisõjad käivad siiani ja on tõeliselt olulised. Raamatu põhisõnum on: see, et võitsime külma sõja, ei tähenda, et võidame ka nüüd. Paljud arvavad läänes, et võitsime külma sõja, sest oleme nii hiilgavad. Tegelikult oli põhjuseks vaid Nõukogude majandussüsteemi kokkukukkumine. Praegu ei ole Vene majandus plaanimajanduse poolt sandistatud, mõne koha pealt on ta isegi tõhusam. Raamatuga tahan inimesi selle eest hoiatada.

Kas usute, et peagi kehtib Venemaa ja ELi vahel viisavaba liikumise režiim?


Ametipasside koha pealt küll, aga muidu oleks ma väga üllatunud, kui see juhtub. Ilmselt Soome lahkub siis Schengeni tsoonist ning Eesti, Läti ja Leedu vist samuti, võib-olla ka Poola. See on lihtne riikidele, kel pole Venemaaga ühist piiri. Samas pole viisavaba reisimine sama, mis passivaba liikumine - inimesed peavad endiselt piiril esitama passi ja kui see äratab kahtlust, saadetakse nad tagasi. Ma ei ütle, et see oleks katastroof, aga see pole tervitatav.

Kirjutate "Pettuses", et Venemaa peamised ekspordiartiklid pole gaas ja nafta, vaid korruptsioon. Kas Euroopas on isikuid, kes suudaksid sellele vastu seista?

Siiani on olnud üks venelaste suuri hoobasid valmidus saata suuri rahasummasid väikesearvulisele inimeste grupile, et panna neid tegema mingeid asju. Nii Soomes, Saksamaal kui isegi Inglismaal näeme ametiisikuid, kes pärast erruminekut on saanud väga tasuvad töökohad Vene ettevõtetes. Ja ma leian, et see on halb. Ma ei ütle, et see on korruptsioon, sest meil Inglismaal on laimamise puhul karmid seadused.

Näiteks lord Mandelson, kes on endine kaubandusminister, käis ametis olles Moskvas ja ütles, et peaksime rohkem muretsema kaubanduse kui inimõiguste pärast. Ja praegu on ta ühe suure Vene ettevõtte direktor. Tahaks näha palju karmimat suhtumist sellesse, kuhu ametnikud suunduvat pärast valitsusest lahkumist. See pole seotud ainult Venega - küsimus tekib ka siis, kui inimene peale kaitseministeeriumit suundub relvatööstusesse või on maksuametis ja suundub pärast maksunõunikuks. Venemaa kasutab meie süsteemi nõrkusi rahandus-, eelarve- või administratiivtasandil. Meie vastus peaks olema nende probleemidega tegelemine.

Toote näiteid, et Venemaa ja Lääs pole võrdsetel positsioonidel. Näiteks on Suurbritannia parlamendisaadiku Mike Hancocki, kes kuulub ka kaitsekomisjoni, alluvuses Vene kodanik preili Zatuliveter, kes ka ise tunnistab, et Venemaal ei saaks Briti alam kuidagi vastavas ametis olla.


On vaja hoida meie ühiskond avatuna - ma ei usu, et spionaažist või infovahetusest kõneldes on vastus, et peaksime Venemaale sarnanema. Kui me kaitseme end putiniseerudes, on Putin võitnud. Meil on avatud ühiskond ühes selgete reeglitega - kui sa neid rikud, rikud seadust, on sel tagajärjed. Peame olema palju karmimad nende vastu, kes reegleid rikuvad, palju enam kaitsma oma süsteemi - praegu oleme kohutavalt pehmed. Mõnes riigis, ma ei räägi Eestist, ei karistata Venemaa kasuks spioneerimise eest üldse, nad suunatakse lihtsalt tähtsusetule tööle.

Raamatul "Pettus" võib olla selline mõju, et selle lugemise järel tundub iga teine Eesti poliitik - ja miks mitte ka mõni ajakirjanik - kahtlane või vähemalt meenutab Vene spiooni või mõjuagenti. Äkki Putin rõõmustab, et tema agente vähemalt kardetakse?

Ma ei usu, et Putin rõõmustab, sest ma kirjeldan jõledat lugu, mis tehti Sergei Magnitskiga; paljastan Vene võimude korruptsiooni; seda, kuidas Venemaa oma naabreid kohtleb; Vene agentide läbikukkumist Läänes; seda, et isegi Eesti-sugune riik karistab spionaaži eest; seda, kuidas Vene riik kasutab illegaale Läänes. Putini võib mõneti ka oma kolleegide töö üle uhke olla - operatsioon "Jungle" oli väga edukas, me värbasime Herman Simmi ja haavasime NATOt. Ainsas asjas me võime olla ühel meelel - et KGB oli külma sõja ajal Läänest parem - nad võitsid küll spioonisõja, aga kaotasid kõikjal mujal.

Vene luure on siiani tõhus ja nende reputatsioon on hea, aga lõpuks nad kukuvad läbi. Meil on lihtsam värvata venelasi, sest saame neile pakkuda uut elu Läänes. Potejevile võis pakkuda uut elu USAs. Mõnele, kes spioneerib USAs, on uus elu Moskvas palju vähem atraktiivne. Selles osas on olukord meie kasuks. Teisalt - Bezrukov ja Vavilova, kes elasid valeidentiteedi all USAs ja spioneerisid Venemaa heaks - kui sa oled noor tudeng Omskis või Tomskis ja nad küsivad, kuidas sulle meeldiks elada USAs, küsid kohe, kuhu sa peaksin alla kirjutama, aga kui elad Bostonis ja sult küsitakse, kas sa tahad elada Omskis, on vastus: "tänan, ei".

Olen väga rõõmus, et külm sõda on läbi, et miljonid venelased võivad siin vabalt reisida, õnnelik, et nad näevad, mil moel Lääs toimib, õnnelik, et nad saavad siin tööd. Loodan, et suudame siin säilitada vaba ühiskonna. Me ei saa tagasi minna külma sõja aega, kus kahtlustasime kõiki, nagu 20 aastat tagasi. Siis polnud võimalust, et venelane saaks töö BBCs. Nüüd on asjad muutunud ja ma ei taha, et need tagasi pöörduks. Ainus, mida peab rõhutama, on see, et tabatud spioon pannakse vangi. Peame tegema selge avalduse, et meil on huvid, meil on saladused ja meil on seadused - kui neid murrad, mõistetakse su üle kohut. Eesti on selle sõnumi edastanud, paljud teised siiani mitte.

"Pettusest" selgub, et Obama ainus pealtnäha edukas ettevõtmine välispoliitika vallas on olnud niinimetatud taaskäivitamine.

Olen tõesti väga pettunud Obama administratsiooni tegevuses. Nad on teinud mõned head asjad - kaitseplaan uutele NATO liikmesriikidele on hea ja käivitub isegi tugeva USA osaluseta. Mõned isikud, kes töötavad erinevatel kohtadel - peamiselt Pentagonis, teevad head tööd. Lepingu järgi on Venemaa küsimus prioriteetne, aga tegelikult puudutab see vaid tuumarelvade kärpimist ja relvade turvalist Afganistani toimetamist, aga ei tegele Euroopa turvalisusega ega inimõiguste küsimusega Venemaal.

See annab väga kehva signaali Venemaale. Magnitski akti vastuvõtmine Kongressis on väga kõva tegu, aga administratsioon püüdis seda takistada. Kui Venemaal vahistatakse inimesi, ei järgne sellele tugevaid avaldusi Valgest Majast, vahest ainult pressiteade veebilehel. See näitab Kremlile, et USAd ei huvita ja Putin saab sellest indu. Samas ma saan aru, et mureks on Hiina, Põhja-Korea ja Lähis-Ida.

Millisesse korvi peaks Eesti munad panema, kui USA tähelepanu veel enam Euroopast mujale pöördub?


See on probleem, kui USA mujale vaatab, teisalt - nad vaatavad mujale, sest nad ei näe, et Euroopas oleks suuri probleeme ja kui oleks, USA naaseks. USA on siiani nii tugev - Venemaaga võrreldes. Kui praegu võib Eesti oma olukorraga üpris rahul olla, suur oht Eesti julgeolekule pole sõjaline, ohud on sisemised: korruptsioon, probleemid naabruses - Läti, Leedu madalad kaitsekulutused. Väga oluline on Soome ja Rootsi NATOle lähenemine ja Eesti peaks neid selles innustama. Eesti jaoks pole hea, et inimesed vaatavad kogu aeg Washingtoni poole. See on isegi suurem probleem, nagu Leedus, kus nähakse vaid Washingtoni ja ei panustata headele suhetele Euroopas.

Kuidas ikkagi Eestil, Lätil ja Leedul õnnestus NATOsse pääseda - arvestades Putini sõnu Astrid Kannelile, mille järgi näiteks Eesti on mingi peenraha, mida Saksamaa ja Vene omavahel jagavad?

See oli vedamine! Olin õnnelik, kui te liitusite. Praha tippkohtumine 2002, kus see otsustati, ja liikmelisus 2004 - see oli aeg, mil liitumise hind oli madal. Ei tahaks näha teid olukorras, kus praegu on Moldova, Gruusia ja Ukraina. Baltimaad on andnud panuse NATO heaks: Afganistan, elektrooniline seire, NATO kõrvad ja silmad idapiiril ning tõeline võimekus kübervallas. NATO kübervõimekus ja -ekspertiis tuleb suuresti Eestist.

Putin võtab Balti riike isiklikult, tema isa võitles Eestis ja ta usub perelegendi, mille järgi eesti partisanid ta reetsid ning ta oleks peaaegu tapetud. Vahest Putin kasvas teadmisega: estonskije fašistõ. Samas olen selle üle õnnelik, sest emotsionaalsed reaktsioonid teevad inimese nõrgaks. Peame ikka otsima oma oponentide nõrku kohti. Kindlasti peaks Eesti infosõda tõsiselt võttes Youtube'i klipi Astridi küsimuse ja Putini vastusega varustama ingliskeelsete subtiitritega.

Olete avaldanud põnevaid arutlusi Saksa-Vene suhete teemal.

Saksamaa suhtumine Venemaasse on muutunud. Suurriikide vahelised probleemid on teised, nii tekivad nende vahel ka teistlaadi suhted - erinevalt väikestest riikidest. Lisanduvad asjad nagu ajalooline süü, tänulikkus taasühendamise eest - need tekitasid võimsaid tundeid, ütleks isegi pettekujutelmi. Elasin Saksamaal gorbimaania ajal, mis oli kui religioon. Ma ei jaganud seda.

On võtnud kaua aega, aga see on muutunud. Saksa äri tunneb ennast Venemaa poolt petetuna. Nad on 20 aastat asju ajanud ja neid on petetud, nende eelised ja kasum on röövitud, neil on olnud pistmist tõeliselt hirmsate inimestega ja lõpuks polegi Venemaa nii suur turg. Samal ajal on nad Poola, Tšehhi ja Balti riikidega äri ajanud, ning see on olnud hea kogemus.

Viitate näiteks sellele, et Saksamaa eksport Tšehhi, kus elab vaid kümme miljonit inimest, on suurem kui Venemaale.


Saksamaal mõeldi, et ainuke paik, kust gaasi tarnida, on Venemaa. Nüüd on Saksa pressis teated, et Ruhrgas plaanib lõpetada kõik lepingud Gazpromiga, sest börsihind on palju odavam. Objektiivne reaalsus on muutunud, subjektiivne taju samuti. See on hämmastav ajalooline moment - alates 1978. aastast, et Saksamaa on Kremlis tugevam kui USA. Olin 16aastane, kui Helmut Schmidt oli kõva ja Jimmy Carter nõrk ja see oli ainuke kord pärast sõda. Kui Venemaal rikutakse inimõiguseid, siis Merkel kritiseerib. Saksamaa käitub Venemaaga suheldes täieliku enesekindlusega, neil pole hõõrumisi ses küsimuses. See ei laiene igale alale, see ei ulatu militaarvaldkonda. Kui ma võrdlen praegust Saksamaad viie aasta taguse ajaga, olen ma nii õnnelik.

Kuidas kommenteerite praegu Gruusias toimuvat?

See on väga halb. Saakašvili aeg hõlmab palju vigu, aga samuti tohutut edu. Paljudel grusiinidel sai kõrini. On kahetsusväärne, et Ivanišvili valitsus kasutab ära grusiinide tundeid - tehes ise samu vigu, mida tegi eelmine valitsus. Kui varem rikuti seadust, ei saa seda parandada seadust rikkudes. Olen mures, et endine peaminister Merabišvili on arreteeritud ja sellest paistab kujunevat järgmine Timošenko juhtum. Ma olen mures, et euroatlantiline suund on nõrgenenud. Seda on liiga vara nimetada katastroofiks, loodan, et ülejäänud maailm saadab Vilniuse tippkohtumise eel tugeva ja selge sõnumi: kui Gruusia tahab suuremat integratsiooni ja viisareeglite lihtsustamist, ei taha me näha kättemaksu minevikutegude eest.

Millised tunded on teil Eesti suhtes?


Mul on sügav kiindumus ja sõprus selle maa vastu, mul on siin palju sõpru. Suhe Eestiga on üks olulisemaid faktoreid minu erialases elus. See peegeldub ka sügavates suhetes Leedu ja Lätiga. Mu esimene laps sündis Eestis ja me kasvatasime teda Leedus. Tal oli Leedu viisa number 0001. Samuti on mul tihedad sidemed Poolaga, sest mu vend elab seal. Ma õppisin Poolas külma sõja ajal. Aga Eestil on eriline koht sügaval mu südames ja ta jääb sinna igaveseks.

Kuidas on juhtunud, et Inglismaa on Eestile nii lähedane?

Arvan, et see algab väga sarnasest huumorimeelest. Me leiame, et samad asjad on olulised, me mõistame üksteist. Oleme üksteise eest seisnud. Minu vanaisa, kes oli mereväes admiral, oleks võinud olla eestlane. Ta oli väga reserveeritud, tal jagus emotsioone vaid lähematele sõpradele, tal oli kuiv, võrdlemisi must huumorimeel. Eestlastes on kontsentreeritud põhjaeurooplase omadused ja see meeldib mulle. Teil läks Eesti Vabariigi alguses väga hästi: olen väga uhke admiral Cowani ja selle üle, mida britid tegid Eesti vabaduse heaks.

Mul on piinlik Balti riikide reetmise pärast 1945. aastal, millele pani aluse natsi-nõukogude sobing, ja tunnen mõningast vastutust operatsiooni Jungle tõttu. Olen väga uhke, mida Suurbritannia tegi pärast 1992. aastat, eriti luure- ja julgeolekurindel. Olen väga rahul, et nooremale generatsioonile ei tundu Eesti eksootilise maana, et Briti-Eesti praegused suhted on tugevad ja võivad olla külma sõja epitaafiks Euroopas. Loodan vaid, et Rootsi ja Soome liituvad samuti NATOga.
www.DELFI.ee
http://www.delfi.ee/news/paeva...
 
    Trüki   E-post   FB     
18 Aug 2017 12:55
Saksamaal hukkus pussitamises üks inimene
18 Aug 2017 12:47
OTSEBLOGI JA FOTOD SÜNDMUSKOHALT | Soomes Turus pussitati vähemalt 8 inimest, kellest 2 on surnud. Kurjategija on võetud vahi alla
18 Aug 2017 02:36
Oleks nagu tehtud kõik, ent tühivastused käibivad nii nagu ennegi. -Ametikirjavahetuse meelespea.
17 Aug 2017 18:37
Eerik-Niiles Kross: metsavendade sõda kestab edasi (2)
17 Aug 2017 15:51
Terrorirünnak Hispaanias PM
17 Aug 2017 15:44
Maailmapilt: MAAILMAPILT. Fred Kraav ERR Arhiiv
17 Aug 2017 15:15
Ottawa - Black Ribbon Day 2017
17 Aug 2017 10:01
Trump: monumentide eemaldamine on rumalus (2)
17 Aug 2017 09:34
Stockholmi politsei keeldub 11 päeva kestnud afgaani noorte meeleavaldust laiali löömast (5)
17 Aug 2017 07:46
Niinistö: Kui Eesti ja Venemaa vahel algab sõda, puhkeb maailmasõda (1)
17 Aug 2017 07:42
David Vseviov 13. Metsaülikooli avaloengus: suurim nauding on võim, sest ühegi muu naudingu nimel pole külvatud nii palju hirmu (2)
17 Aug 2017 07:39
Eesti President Kaljulaid Metsaülikoolis: kui piisavalt hästi valmistume, siis see hoiab riskid ka tegelikult madalamana
16 Aug 2017 12:05
Toit, mida Briti kuningapere väljas süües tellida ei tohi PM
16 Aug 2017 11:57
Trad. Attack! Wednesday, August 16, 2017 8:30 PM
16 Aug 2017 09:45
Uus pusletükk? Franklini Arktika-ekspeditsiooni hukule leiti veel üks võimalik põhjus DELFI
16 Aug 2017 08:18
Galerii ja video: USA ründelennukid maandusid esmakordselt Kuressaare lennuväljal PM
15 Aug 2017 18:59
Eestlanna võitleb USAs raske haigusega
15 Aug 2017 10:52
Londoni börs nõudis sõna otseses mõttes ohvri
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Aug 19 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 20 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 21 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 22 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 23 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 24 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 25 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 26 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus