SI-37. Ettekanne peetakse Langenud Vabadusvõitleja Päeva aulakonverentsil 25. märtsil Tartus. Artikkel: http://www.si.kongress.ee/eder...

Tekst: Vello Ederma, USA

Enne, kui laskun väliseestlaste poliitilise tegevuse radadele üle möödunud sajandi, lubage mul tänu avaldada eesti kangelastele, kes seda võimaldasid.

Minu tänud siin kuuluvad eesti meestele, kes haarasid relvad, et takistada uut terrorit Eesti riigi ja rahva kallal. Kes ohverdasid oma elu või tervise, või pidid vaevlema Siberis. Just nendele kuulub väliseestlaste tänu.

Nende ohvrid Sinimägedes ja mujal tekitasid välismaal tegevusrikka kogukonna Eesti eest, õigel ajal ja õigetes kohtades. Nad andsid väliseestlastele võimaluse haarata kõnepuldid, raadiosaated, faksid ja kirjutusmasinad, et teavitada maailma Eesti ja tema rahva saatusest. Saatusest, mis oli neil aegadel sihilikult võltsitud. Kõik need võimalused olid ülima tähtsusega. Nad andsid meile, pääsnutele, ülesande, mida tuli täita. Meie kohus oli tegutseda Eesti tuleviku eest. Rääkida tõtt, sest eesti rahva suu sel ajal oli suletud.

Ja meie tegutsesime. Üheskoos lätlaste ja leedulastega. On küllalt neid, kes on püüdnud meie aktiivsust summutada või alavääristada, kuid faktid kõnelevad enda eest. Kui mu sugulased ja tuttavad on lugenud minu artikleid väliseestlaste tegevusest üle aastakümnete, nad on tihti mulle ütelnud, et nemad ei teadnud sellest kuigi palju, nad olid infosulus. Lisades, et nende info tuli peamiselt tänu lääne raadiosaadetele. Neid sõnu siin kirjutab isik, kes on olnud üks paljudest väliseestlaste organisatsioonide esirinnas, Ameerika Balti komitee esimees ja Ameerika Hääle juhtivametnik.

**

Külma sõja algaaegadel, 1947-48, kui USA hakkas aru saama, et tema ilmasõja liitlane oli tegelikult vaenlane, loodi USA valitsuse poolt ühinguid kuhu koondati eksiilpoliitikuid, nagu Ikestatud Rahvaste Organisatsioon. Neil aga ei olnud otsest sidet rahvusgruppidega ja tegutsesid ajal, kui USA veel ei teadnud kuidas täpselt analüüsida uut olukorda. Ülemaailmne Eesti Ühing, asutatud 1941, oli siiski rahvusgrupi oma. Sellele järgnes Ülemaailmne Eesti Kesknõukogu.

Rohkem massiline väliseesti rahvusgrupi tegevus algas viiekümnendate alguses, kui asutati Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides. Minu, või teine põlvkond, saabus siis areenile.

Kui ma loetlen siin väliseestlaste tegevust, ma ei räägi ainult endast, vaid sadadest ja isegi tuhandetest eestlastest Ameerika Ühendriikides, Kanadas, Rootsis, Austraalias ja mujal. Meie ülesanne oli hoida Eesti nime välisilma teadvuses. Ma olen kindel, et minu põlvkond kaasneb minuga. Meie tegutsemised ja metoodika olenesid asukohast. Meie resurssid, vastandina kommunistide propagandale, ei tulnud mingist luure keskagentuurist, vaid meie oma keskorganisatsioonidelt mis said oma rahad väliseestlastelt ja küllaltki suurelt osalt meie endi taskutest.

Ma olen oma tuttavatele Eestis avaldanud hämmeldust, kui tohutult palju raha kulutasid Moskva ja Eesti kommunistid igat sorti propaganda-võtetega meie vastu. Tihti lapsikult. Nende propaganda oli tõendiks, et nad tegelikult kartsid meid, täpsemalt: nad kartsid tõtt! Need olid tuulde visatud resurssid, mida oleks pidanud paremini kasutama eesti rahva hüvanguks.

**

Mis ajendas mind ja paljuid teisi, tegutsema? On olemas mitmet sorti konte, mis jäävad mul kurku kinni. Minu teadvuses on kontidele tavaliselt verega määritud sõna: kommunism.

Viisteist aastat enne minu sündi oli minu isapoolne vanaisa metsikult mõrvatud Rakvere veresaunas.

Ma olin seitse, kui üks punaarmeelane torkas oma automaadi Virumaal, Võrnu-Sala külas, vastu minu rinda ja kärkis, et laseb mu maha, kui ei anna välja oma isa asukohta. Ei andnud.

Kui läbisin vanematega Tšehhi põrgu ja olime punaste vangid, meid ümbritsesid punase viisnurgaga tankid. Sel ajal oli minu vend meie teadmata Eesti Diviisi riismetega, samuti Tšehhi põrgus, meie lähedal. Olin kümme, teadsin juba aastast 1941 mis on kommunism ja mõtlesin ennast surmata. Aga kõrvalastuv isa suunas mulle tigeda pilgu ja ütles, et tema poeg ei anna alla! Ei andnud.

Isa lisas, et õigus on meie poolel ja tuleb aeg, mil õiglus võidab. Õiglus võitis, kui USA president Ronald Reagan nimetas Kurjuse Impeeriumit kurjuse impeeriumiks. Ja niigi juba roiskunud kaardimaja, loodud valele, varises ajaloo prügitünni.

Peale pääsmist USA sõjaväe hoole alla ma lubasin isale, et ma õpin tundma seda terrorisüsteemi mis oli okupeerinud minu kodumaa. Ja kuhu me ei saanud jääda ega tagasi minna. Isat ei oleks see režiim ellu jätnud, sest ta oli Vabadussõja veteran, hariduseltside esimees, kaitseliidu juhtivliige ja tuntud haritlane Virumaal. See süsteem kartis vastaseid, neid tuli tappa. Ma austan Jüri Kuke mälestust, sest sain temast aru.

Oma taustast olen kirjeldanud seetõttu, et see sarnanes minu põlvkonna väliseestlastega. See taust on juhatanud meid läbi mitmete aastakümnete, et olla oma rahva valvekoeraks. Ma olen rahul, sest minu ja minu kaaslaste ülesanne on täidetud. Mul pole muud soovi, kui vaimusilmas näha vabat Eestit kaua peale mind.

**

Ma kavatsen siin käsitada teemat väliseestlaste poliitilisest tegevusest linnulennuliselt, sest üksikasjaliselt tuleks see väga pikk. Tegevust on juba kaante vahel jäädvustatud nii Kanadas, Rootsis kui Austraalias. USA-s on see praegu käsil. Ma tunnistan, et meil USA-s pole aega olnud jäädvustada, sest oleme pidanud järjekindlalt tegutsema.

**

Esmalt tuleb austada Eesti ja teisi Balti diplomaate, kes asusid kohe tegevusse, kui Nõukogude Liit okupeeris Balti riigid, röövis nende iseseisvused ja liitis need tüüpilise valimistsirkusega NL-i osadeks. Moskva ei suuda siiani oma vägivallast tõtt rääkida. See on nende seisukohalt arusaadav, sest kui Moskva räägiks tõtt, siis variseks terve Venemaa kokku.

Balti diplomaatide suurimaks saavutuseks, ja väliseestlaste välisvõitluse aluseks läbi aastakümnete, oli USA-poolne Nõukogude annektsiooni mittetunnustav deklaratsioon. Meie tsiteerisime seda kuni taasiseseisvumiseni ja läbi NATO-ga liitumise lobitöö. Mina olen kindlalt veendunud, et ilma selle deklaratsioonita oleks meil olnud iseseisvuse taastamine ja lääneriikide positiivse suhtumise saavutamine hulga raskem.

**

Ajalugu räägib, et esimesed eestlased Ameerikas olid meremehed. Üks anekdoot koguni väidab, et esimene teadaolev eestlane USA-s oli meremees kes olla kakelnud New Yorgi sadamas ja nii jäi oma laevast maha! Ma ei garanteeri selle loo täpsust. Oli kindlasti teisi eestlasi, kuid tsaaririigi ajastul loeti nad venelasteks. Mida kehvemaks läks elu tsaari-riigis, seda rohkem eestlasi rändas Ameerikasse. Üks perekond minu hõimlasi osales Wisconsini osariigi Irma küla asutamises, vennad Paid. Neid oli kolm. Kõige noorem neist sündis Ameerikas. Huvitav on uuematele põlvedele märkida, et Ameerikas sündinu oskas eesti keelt rääkida ja kirjutada paremini kui ta vanemad vennad. Mul oli nendega kontakt kuni nende surmani. Nende järeltulijatega on mul kontakt siiani.

**

Kahekümnenda sajandi algupoolel elas eestlasi üle Ameerika, New Yorgist San Francisconi ja Floridast Kanadani. Nad ei tegelenud poliitikaga. Nad pidasid kontakti paari ajalehe ja rändava pastori kaudu. Nende koosviibimisi võib nimetada usulisteks ja seltskondlikeks. Eesti seltse tekkis üle mandri.

Poliitika aga tõstis oma punaseid sarvi kolmekümnedate keskel, kui majanduskriisi ajal tekkisid kommunismist meelestatud Eesti Töölisklubid. Nende keskus oli New Yorgi linnas, kus peamees Mihkel Nukk andis välja ajalehte nimega „Uus Ilm.“ Joomakohaks oli vana hobusetall mustade linnaosa Haarlemi ühel tänavanurgal. Samal ajal ilmus New Yorgis eestlaste ajakiri „Meie Tee,“ toimetatud eestlaste vanema põlvkonna poolt. Mihkel Nuku ajaleht ei müünud ja sai rahalist toetust Moskvast. Läbi viie-kümnendate olid nende vahel veel suured sõnalahingud, kus Nukk kommunistliku retoorikaga ähvardas, et „annab ’Meie Teele’ surmahoobi ja saadab tema mehed teise ilma.“

Lõpptulemus oli aga vastupidine. Baltimores oli Eesti Selts asutatud 1935, mille püüdsid nukumehed samuti üle võtta. See aga ei õnnestunud, kui Bostoni, New Yorgi ja Baltimore eestlased lõid kampa ja astusid nende vastu. Nõukogude okupatsiooniga Eestis muutus ka USA eesti seltside tegevus rohkem poliitiliseks. Nuku tembud muutusid hädiseks kui tuntud eestlasest kontrabassikunstnik Ludvig Juht tuli Bostonist ja andis kontserdi suurele rahvahulgale keset Baltimore linna, leedulaste majas. Tema kontrabass oli taustaks kõnedele vabastada Eesti.

Mina saabusin Baltimoresse 1949 ja mu DP laagri klassivend Ants New Yorki aasta hiljem. New Yorgis otsustasime ka selles „sõjas“ osaleda ja paaril korral loopisime kividega Töölisklubi aknaid puruks. Mõni väitis küll, et see oli poisikeste „prosta“ temp. Kuid meie vastus oli, et akende parandamine kulutab Moskvast saadud resursse.

Viiekümnendate alguses saabus Saksamaa põgenikelaagritest Ameerikasse palju Eestiaegseid poliitikuid. Nad asusid kohe välisvõitlusse, juhtides ja asutades eestlaste keskorganisatsioone. Need on kestnud siiani ja väärivad meie kõigi heakskiidu. Samal ajal aeglustas nende tegevust puudulik inglise keele oskus ja euroopalik parteipoliitika, mis ei sobinud Ameerikasse.

Eesti kommunistid on levitanud jutte mõnest omavahelisest tülist, mis aga ei takistanud välisvõitlust. Eriarvamused on demokraatias tavaks, mida kommunistid ise ei suuda taluda.

Ameerikas suhtled otse poliitikutega, pole tarvis läbida parteisi. See andis nii noortele kui vanematele võimalused astuda välja Eesti eest.

Ma olin kuusteist, kui mulle esitati soove kõneleda oma taustast ameerika organisatsioonidele nagu Kiwanis, Lions ja Rotary. Seda tegin läbi keskooli Baltimores ja ülikooli Washingtonis. Kord avastasin, et minnes õhtuti ülikooli loengutele, oli mul „saba“ taga. Tuli välja, et Nõukogude saatkond püüdis mind hirmutada, et lõpetaks kõned. Kui mu ülikool teatas sellest Föderaal Juurdlusbüroole (FBI), see asutus ütles saatkonnale, et kui ei lõpeta jälitamine, viskavad mõne nn. „diplomaadi“ USA-st välja. Jälitamine lõppes, kuid mul endal oli kahju, sest ei saanud sellest enam hoobelda!

**

Viiekümnendate lõpufaasis oli aga selge, et peame suhtlema paremini ja tihemini Ameerika poliitikutega. Selleks oli vaja head inglise keelt, tunda Ameerika poliitilist süsteemi ja oskust käituda „ameerikalikult.“

Nii tõusis esiplaanile meie uus põlvkond, mis oli juba oma hariduse saanud Ameerika ülikoolides, keel suus ja maneer selge. Olime veendunud, et Eesti ja Balti taasiseseisvumiste võtmed asuvad Washingtonis. Selles osales mitmeid minu põlvkonda kuuluvaid mehi ja naisi. Ma ise asusin tööle Ameerika Hääles, kus veetsin koos USA infobürooga 33 aastat oma elust.

Samuti oli tarvis tihedamat koostööd lätlaste ja leedulastega. Selleks lõi meie vanem põlvkond Ühendatud Balti Ameerika Komitee. Leedu kogukond oli suurim ja nii laienesid ka eestlaste kontaktid, eriti Washingtonis, USA poliitilises keskuses. Tekkisid suhted senaatorite, rahvasaadikute ja riigitegelastega. Alguses oli eestlasi ümmarguselt kolmekümmend tuhat. Nii väikse arvuga ja ainult oma jõududega ei oleks me jõudnud kuigi kaugele. Kuid koos lätlaste ja leedulastega oli meid juba miljon. Komitee poolt korraldatud iga kahe aasta tagused avalikud konverentsid kujunesid tuntuks mitte üksi Washingtonis, vaid üle maa. Neis osalesid alati Valge Maja ja välisministeerium (riigidepartemang).

Minu esimeheks oleku ajal kohtusin tihti president Lennart Meriga nii Washingtonis kui Tallinnas. Minu kõige parem koostöö saatkonnaga oli suursaadik Jüri Luige ajal. Tal oli väga hea maine Washingtoni valitsuse ja poliitikute juures. See oli ka kriitiline NATO laienemise aeg.

Kirjalikud pöördumised politikutele ei toonud alati soovitud lahendusi. Oli vajalik suhelda silmast silma. Käia senaatorite kabinettides. Senaatori endaga oli sobiv vestelda kindlalt ja lühidalt. Mis aga tulemusi andsid, olid pikemad kokkusaamised poliitikute tippnõustajatega. Kui osalesime Valge Maja või muul koosolekul, suulisest ettekandest ei olnud küllalt. Pigem jätsime neile ühe leheküljelised, selgelt ja loogiliselt esitatud punktid mida olime kirjeldanud suuliselt. Nii olid poliitikutel must-valgel olemas meie seisukohad. Nädal hiljem helistasime poliitiku nõustajale ja vestlesime seisukoha teemal. Nii oli meil kohe teada, kas see nõustaja oli lugenud ja seedinud meie paberit.

Ja kui hiljem loodi Washingtonis Kesk ja Ida Euroopa Koalitsioon, milles oli siis kaheksateist organisatsiooni, siis võisime juba ütelda ja kirjutada, et me esindasime kahtekümmend kaht miljonit ida-Euroopa päritolu etnilist ameeriklast! Et palun väga, meie toetajaid on teie osariigis protsentuaalselt nii ja nii palju ja kui soovite meie hääli, siis arvestage meie seisukohaga! Baltlaste suurimad toetajad koalitsioonis olid mõjukad ameerika poolakate ja ungarlaste keskorganisatsioonid.

Olime juba nii tuntud, et meil polnud alati tarvis minna poliitikute kabinettidesse, sest poliitikud tulid ise meie peakorterisse, mis asus armeenlaste büroos, üle tee kapitooliumist! Lisaks võtsime vastu välisministreid ja suursaadikuid. Poliitikute nõunikud soovisid ise, et meie koalitsioon esitaks neile ettepanekud vastavate seaduseelnõude tekstideks, eriti need, mis nõudsid vabadust Balti riikidele.

Meie tegutsesime alati kui USA kodanikud, kelle hääli poliitikud vajavad. Selgitasime, et meie kindel tahe on töötada meie päritolumaade taasiseseisvumise, demokraatia, vabaduse ja nende julgeoleku kindlustamise eest. Alati kinnitasime, et meie päritolumaade sihid on samad kui USA-l, et meie taotlused demokraatia ja vabaduse eest on ühised.

Ma osalesin Balti Komitee esimehena kaks korda kuus ühel suurel kõnekoosolekul, kus sai tutvustatud olukorda Balti riikides ja meie organisatsioonide taotlusi. Sellest võtsid osa paljude poliitiliste gruppide esindajad Washingtonis ja mille kaudu saime mõjutada senaatorite ja rahvasaadikute arvamusi ja seaduseelnõusid. Kõnelesin iga kord. Seal sai ka avalikult vaieldud ja olulisi kontakte loodud.

Ida Euroopa Koalitsioon kohtus regulaarselt asevälisministri Strobe Talbottiga, paljude veteranide organisatsioonidega, senaatorite ja Valge Maja Julgeolekunõukoguga. Meil tekkis palju pooldajaid, kuid oli ka vastaseid. Nii esines ajakirjanduses artikleid, et eurooplastest etnilised grupid tahavad hõivata Ühendriikide välispoliitikat! Nende võtteid tuli pareerida. Selleks olid lugejakirjad ajakirjanduses. Seda kasutasid paljud eestlased üle mandri. Ühesõnaga, meie ei halisenud omavahel mõne negatiivsuse üle, meie otsustasime meetodi ja tegutsesime. Balti Komitee kohtus tihti omavaheliselt ja paljude teistega, et pidada nõu ja koordineerida seisukohti ja tegevust.

**

Kaheksakümnendate teisel poolel, kui eesti ja teised balti rahvad nõudsid vabadust ja iseseisvust, võtsin USA infoagentuuri ametnikuna vastu eesti tegelasi, eriti noori. Üks esimesi oli telemees Urmas Ott, kellele võimaldasin luua telesaate Ameerika Hääle Eesti osakonnast. Viisin siis juba läbi küsitlusi balti riikides, koostöös „Emori“ bürooga. Samal ajal läksid president Reagani lauale ja üle Washingtoni regulaarselt minu ülevaated olukorrast Balti riikides.

Kui taasiseseisvunud Eesti avas saatkonna Washingtonis, töötasime koos nende ja lätlaste ning leedulastega, et balti vaated oleks teada üle Washingtoni. Kuid siin tuli rangelt pidada kinni taktikast, et meie ja saatkond ei esine koos. Me pidasime küll omavahel nõu, kuid eraldi esinemine oli õigem ja parem, sest nemad esindasid Eesti riiki ja rahvast aga meie olime USA kodanikud ja esindasime ameerika hääletajaid. Meil oli võimalik vabamalt esitada vaateid, mida diplomaadid ei saanud teha.

Kui tuli aeg liituda NATO-ga, kontsentreerusime senatile. Senati ülesanne oli anda nõusolek. Leidsime, et algselt pooldasid Balti riikide liitumist ainult kaksteist senaatorit. Meil oli vaja aga 67, kaks kolmandikku senatist. Meie kaheksa aastane töö kandis vilja, sest lõpphääletus oli 97-0 sajast. Keegi ei olnud vastu, kolm ei hääletanud.

Kõige markantsem olukord tekkis ühe osariigi senaatoriga, kui ta teatas, et on balti riikide vastu. Meie avalikustasime selle pressiteatega ja kohtusime tema välispoliitilise nõunikuga. Leidsime, et ta oli kohtunud venelastest teadlastega, kes väitsid, et balti riigid ei tohiks saada NATO liikmeiks! Teadlased, kes olid USA-sse kutsutud kui nende kohad Venemaal koondati, mõjutasid USA senaatorit. Tegime kampaaniat tema osariigi hääletajate hulgas ja lõpptulemus oli senaatori poolthääl!

Sarnaseid momente oli külluses ja ameerika baltlased üle mandri, nende hulgas eestlased, saavutasid palju Eesti ja teiste Balti riikide heaks. Kui ma märtsi lõpus 2004 olin kutsutud Valgesse Majja koos paljude ameerika baltlaste ja teiste ida-Euroopa rahvustega, et osaleda NATO liitumistseremoonial, olin meie tegevusega rahul. Kuid me peame meeles pidama, et ameerika eestlaste ülesanne olla eesti rahva valvekoeraks ei ole lõppenud ega lõpe enne, kui Moskva otsustab rääkida tõtt, loob ausad ja heatahtlikud suhted ja jätab oma naabrid rahule.

Märkmed: