Nädala portree

Öeldakse, et iga inimese elust saaks kirjutada
raamatu — on ju kõikide inimeste elud väga
unikaalsed ja huvitavad. Ent siiski, mõni neist
raamatutest oleks kindlasti teistest mahukam ja
sisukam, sest mõne inimese ellu mahub lihtsalt
nii palju.

Üks sellistest inimestest on dr. Maret
Truuvert, kes kinnitab, et tema elu on olnud
alati väga huvitav, kuigi sellesse on lisaks
rõõmsatele hetkedele mahtunud ka palju kurbust
ja traagikat. Aga ta oskab elada nii, et ei jää
nukrutsema mineviku sündmuste pärast, mida ei
saa muuta, vaid vaatab alati ettepoole, leides ikka ja jälle uusi väljakutseid.

Olles olnud aastakümneid hinnatud hambaarst
Torontos ja selle eriala õppejõud Toronto
Ülikoolis, ei ole tema aktiivne elustiil
pensionile jäämisega sugugi muutunud. Ta on
võtnud omale uusi ülesandeid, mis pakuvad suurt rõõmu ja rahuldust talle enesele, tuues samal ajal kasu teistele.

Dr. Truuverti on alati juhtinud sügav missioonitunne ja isamaa-armastus, mis peegeldub tema tegudes, samal ajal iseennast esile tõstmata. Sest teiste aitamine on tema jaoks nii loomulik.

Maret Truuverti (sünd. Saar) elu on kulgenud
mitmes riigis. Ta sündis 1929. a. Eestis Õisu
mõisas, kus vanemad olid piimanduskooli
õppejõud. Hiljem kolis pere Tallinna, kus nende
kodu 1944. aasta märtsipommitamisel maha põles. Sama aasta sügisel põgenes pere Rootsi,
koolitee jätkus Lundis ja ka isa sai tööd oma
erialal.

Maretit oli alati huvitanud arstiteadus, ent
oma isa praktilist nõuannet järgides astus ta
1949.a. Stockhomi Ülikooli hambaarsti
fakulteeti, millist valikut pole kunagi
kahetsenud. Ülikooli ajal kohtas ta oma
tulevast abikaasat Antoni Truuverti, abielluti
1951.a. ning järgmisel aastal sündis tütar
Piret.

1952.a. sügisel viis teekond neid edasi Kanadasse, kus oli juba sugulasi ees.
Kuna ülikool jäi Stockholmis pooleli, otsustas
Maret siin kohe õpinguid jätkata, kuid nagu ta
meenutab, ei võetud teda Montreali McGill'i
Ülikooli vastu, kuna oli naissoost! Ajad aga
muutusid ning nüüd, 2009.a. kevadel lõpetab
sama ülikooli tema tütretütar, ja samuti hambaarstina!

Ent Toronto Ülikool võttis tollal vastu Euroopas
ülikooli lõpetanud hambaarste. Kuna Rootsi
hambaarstiteaduse tasemest oldi Torontos heal
arvamisel, võeti Maret 1954.a. sügisel vastu III
kursusele. Algus oli raske nii keeleliselt kui
materiaalselt, kuid tal õnnestus siiski IV
kursusest üle hüpates lõpetada ülikool kahe
aastaga 1956. a. kevadel. Temaga koos lõpetas
ülikooli veel kaks naissoost eesti hambaarsti:
dr. Nadia Valter ja dr. Alice Pitea-Paomees.

Seejärel asus õppima Chartered Accountancy't Mareti abikaasa Antoni, lõpetades oma õpingud 1961. aastal.

Esimesed paar aastat töötas dr. Truuvert ühe
vanema hambaarsti juures associate'ina. Raha oli algul loomulikult väga vähe, korterit jagati vanemate ja vennaga, ent patsientide puudust polnud kunagi; mõne aja pärast osteti
Lääne-Torontos maja, kus dr. Truuvert seadis ka
sisse oma esimese kliiniku.

Poeg Andres sündis 1957, tütar Liis 1960 ja
poeg Kaarel 1963. Mareti kõige pikem
lapsepuhkus on kestnud kaks kuud. Mareti
töötades hoolitses laste eest alati eestlasest
lastehoidja.

Praktika kasvas, 1963. a. tuli kolida
suurematesse ruumidesse ja hakata töötama
abilistega, kelledest esimeseks oli dr. Olev
Härm.

Praktilisest seisukohast lähenedes on
hambaprobleemide kõige lihtsam lahendus nende vältimine. Sellega tegeleb profülaktika, mida tuleks rakendada juba inimese sünnist alates. Kuna Maret on praktiline inimene, siis pöördus ta 1968. a tagasi ülikooli õppima laste
hambaravi (paediatric dentistry), milles ta
saavutas spetsialisti diplomi 1970.a. Stuudium
jätkus profülaktika alal (preventive dentistry) magistrikraadi suunas, mille oleks saavutanud 1973.a. Akadeemilised eksamid olid kõik sooritatud, kui saatus astus vahele ja uurimistöö juhendaja suri äkitselt. Järgnes segane aeg, aga siis kutsuti Maret 1973.a. sügisest profülaktika osakonna lektoriks, millele järgnes varsti dotsendi positsioon (assistant professor) ja samuti kliiniline õppetöö lastekliinikus. Magistritöö tuli
unustada.

Samal ajal töötas ta edasi osalise ajaga oma
kliinikus Bloor W. tänaval. Patsientuur kasvas,
ruumid jäid jälle kitsaks ja peagi tuli osta
oma hoone ning ehitada ümber hambakliinikuks.
Selleks sai nr. 2259 Bloor West'i tänaval, kus
1978.a. jaanuaris avati kaheksa raviruumiga
kliinik. Aga taas olid suured võlad kaelas...

1974.a. asus hambaarstiteadust õppima tütar
Piret, kes oli juba Toronto ülikoolis
saavutanud B. Sc. diplomi (see oli nüüd vajalik
hambaarsti fakulteeti astumiseks). Kui Piret
neli aastat hiljem ülikooli lõpetas, asus ta
ema juurde tööle ning neist sai esimene
ema-tütre naiskond Kanadas, ja arvatavasti
terves Põhja-Ameerikas. Ema ja tütre
heasõpruslikule vahekorrale lisandus nüüd ka
kollegiaalsus.

Kuna tööd tuli aina juurde — Truuvertidel oli
lisaks linnakodule aastaid ka talu, kus peeti
lihaloomi, kasvatati aedvilja jm. — otsustas
Maret Truuvert 1980.a. loobuda ülikoolitööst,
jäädes täiskohaga oma kliinikusse, mis oli
kasvanud suureks. Seal tegutses
pearaamatupidajana abikaasa Antoni; tütar Liis,
kes oli saavutanud magistrikraadi antropoloogia
erialal, asus kliinikus tööle mänedzherina. Elu
kulges kiires, kuid mõnusas rütmis.

Äkitselt tuli ellu kohutav traagika. Piret oli
abiellunud juba ülikooli ajal majandusteadlase
Ian Macrae'ga ja 1981 ja 82.a. sündisid tütred
Trina ja Kristin. 1990.a. märtsis puhkuselt
tulles juhtus Pireti perega Ottawa lähedal kohutav autoõnnetus, milles hukkusid tema ja ta abikaasa; lapsed viibisid pikka aega haiglaravil. Seda muret ja valu, mida perekond üle elas, on võimatu sõnadesse panna. Mareti abikaasa, kes oli juba mitu aastat võidelnud vähiga, suri järgmisel aastal. Äkitselt oli saabunud kohutav tühjus; elu purunes kildudeks.

Õnneks paranesid tüdrukud täielikult ja asusid
elama isa venna juurde Oakville'i. Maret
Truuvertil oli nendega loomulikult väga soe
vahekord ja pidev tihe kontakt, näiteks
sõidutas ta neid iga nädal Eesti Täienduskooli,
mida tüdrukud ise väga soovisid. Nendest on
kasvanud väga tublid ja haritud neiud: Trina
lõpetab, nagu loo algul mainitud, järgmisel
aastal hambaarsti teaduskonna, Kristin töötab
Ottawas diplomaadi karjääriredeli alguses.

Dr. Truuvert võttis tolle kurva sündmuse
järgselt üle ka Pireti patsiente, kuni otsustas
kliiniku müüa. Kliinik oli orienteeritud
profülaktikale ja perepraktikale ja dr.
Truuvert tegi kindlaks, et ostja viis tööd
edasi samas vaimus. Maret jäi kliinikusse
edasi „tugisambaks“ veel kaheksaks aastaks,
kuni läks 1999.a. pensionile. Ta mäletab hästi
esimest pensionilejäämise esmaspäeva, kus koju jäädes tekkis nii kummaline süütunne. Aga ta oli otsustanud nüüd põhjalikumalt jätkata
tegelemist huvialadel, kus oli alustanud juba
kümmekond aastat tagasi — mis tooks kasu
teistele, samas aitaks tal enesel kurvast
august välja saada.

Juba 1988.a. kodumaad külastades oli ta
märganud, kui palju vajatakse seal tema
erialalist abi. Siin ootas teda suur tööpõld.
Juba järgmise aasta kodumaa külastuseks pani ta kokku väikese loengusarja Eesti hambaarstidele, millega esines mitmes paigas. Tutvumine sealsete kolleegide tööga andis selgust, et profülaktikas oleks veel väga palju ära teha. Samuti ravivõimaluste ja diagnostika osas. Oli ju Eestis tollal üldiselt tavaks, et hambaarsti külastati alles siis, kui suur häda käes.

1992.a. kevadel sõitis ta kolleeg Reet Romani
kokkupandud hambaarstide delegatsiooniga
Eestisse; järgnes mitmeid taolisi visiite.
Hambaravikliinikute külastamise kõrval õnnestus
dr. Truuvertil esineda ka Eesti Televisioonis.
Kui 1994.a. vastav programm otsa sai, polnud
tema huvi sugugi vaibunud, nii oli ta igati
abiks Pärnu Hambapolikliiniku rajamisel, mille
osanikuks ta ka astus, hakates seal käima
järjekindlalt kaks korda aastas. Järgnes
rohkeid spetsialistide vahetusi Eesti ja Kanada
vahel. Olgu öeldud, et kõiki oma Eesti
kolleege, samuti rohkete teiste elualade
esindajaid majutab dr. Truuvert ikka oma
ruumikas korteris Torontos. Paljudest neist on
kujunenud tema jaoks head sõbrad.

Mareti eriliseks rõõmuks on Eesti inimeste
hammaste tervis tänaseks tunduvalt paremas
seisukorras kui see oli siis, kui ta oma
tegevust alustas.

1995.a. lisandus üks uus ja põhjalikku
pühendumist nõudev tegevus: Camp Borden'is
(Ontario) inglise keelt õppivate Eesti
kaitseväelastega tegelemine. Neid on aastate
jooksul tema kodust läbi käinud ligi 200. Dr.
Truuvert käib neid lennujaama saabudes
tervitamas, tutvub nendega ja toob neid
nädalalõppudeks Camp Borden'ist Torontosse,
viies eesti üritustele, tutvustades linna ning
selle ümbrust — eesmärgiga neile kodust kaugel
viibides kodust tunnet anda. Selle juurde
kuuluvad muidugi ka eestipärased söömaajad tema juures. Kaks aastat tagasi korraldati Eestis
kõikide Camp Borden'is viibinud Eesti
kaitseväelaste kokkutulek, jällenägemiseks
Maretiga. Sellest kujunes tore, ülimalt soe
taaskohtumine paljude sõpradega.

Ta on võtnud oma kodus vastu ka muid gruppe
Eestist, vahest mitut korraga. Kõik on ära
mahutatud ja läbisaamine on alati oivaline — ta
ei mäleta mitte ühtegi negatiivset juhtumit,
küll on olnud nalja ja naeru palju.

Akadeemiliselt kuulub Maret Eesti Naisüliõplaste
Seltsi, kuhu ta astus juba Rootsis
ülikooliaastate alguses. Ka Piret ja Liis on
ühinenud Seltsiga.

Küsimusele, mida see heategevus on talle endale andnud, vastab dr. Truuvert, et see kõik on 10-kordselt tagasi tulnud: kui annad midagi ja
seda väärtustatakse, annab see võimsa
rahuldustunde ja muidugi lugematul hulgal
sõprussidemeid.

Loomulikult ei saa iialgi üle lapse kaotusest.
Pireti mäletuseks annab ta igal aastal välja
stipendiumi ühele noorele eesti skaudijuhile ja
gaidijuhile.

Samuti panid Pireti kursusekaaslased kokku
stipendiumifondi, kuhu dr. Maret Truuvert omalt
poolt juurde lisas — selle stipendiumi annab ta
igal aastal välja hambaarsti teaduskonna
parimale lõpetajale profülaktika alal.

Dr. Maret Truuverti, kes on mitmete ühingute
auliige, on vääristatud rohkete autasude ja
medalitega nii Kanadas oma kutsealal kui ka töö
eest Eesti ühiskonnas. Kui Eesti Vabariigi
President Toomas Hendrik Ilves kevadel Torontos viibis, andis ta Maretile üle Eesti Punase Risti IV klassi ordeni.

Kõige selle tegevuse kõrval jätkub dr.
Truuvertil mõistagi aega ka oma perekonna
jaoks: tal on kaheksa lapselast, kelle kõikide
käekäigule ta kaasa elab. Eriline hea meel on
tal selle üle, et ta laste omavaheliseks
suhtlemiskeeleks on eesti keel. Lastelastest
neli — tütarde lapsed — räägivad ka eesti
keelt.

Dr. Truuvert on alati tegutsenud n-ö mitmel
rindel, tulles kõigega suurepäraselt toime.
Mingit retsepti tal selleks pole — teda on
õnnistatud hea tervise, rõõmsa meele ja rohke
energiaga. Ja nagu ta ütleb, vajab ta ööund
tunduvalt vähem kui paljud teised. Kuigi
töökohustused teda praegu ei seo, tõuseb ta
ikka kell 6—7 hommikul ja loeb ajalehe läbi;
TV-st ta palju ei hooli.

Üheks suureks hobiks on tal ka reisimine, mida
ta on teinud rohkesti ja laialdaselt. Mis
puudutab aga kodumaad, siis kinnitab Maret
Truuvert, et tema süda elab kahel maal: Eestis
ja Kanadas. Kodumaa külastused on ikka ja jälle
päevakorral, vahest ka koos laste ning lastelastega.

Märkmed: