Eesti Kirjanike Liit ja Aivar Pohlak korraldavad Hiiumaal, Emmastes 11. ja 12. juunil vaimuliku ja kirjaniku Evald Männi, (kirjanikunimega Ain Kalmuse) 100. sünniaastapäeva tähistamiseks kirjanduslikud kõnepäevad.

Ettekannetega esinevad seal Toomas Haug, Toomas Paul ja Maie Kalda. Plaanitud on ka kirjaniku kodumaja külastamine ja kalmistul kirjaniku omaste haudade külastamine.

Korraldajad paluvad edastada kutse sellel sündmusel osalemiseks kõigile väliseestlastele, kes juhtuvad sel ajal Eestis viibima.

Põgus ülevaade dr. Evald Männi (Ain Kalmuse elust)

Evald Mänd sündis 8. juunil 1906 Hiiumaal, Emmaste vallas, Tilga külas. Ta õppis Kuriste apostliku õigeusu koolis, keskhariduse omandas baptisti teoloogilises seminaris Keilas. Keila õppeasutus suunas silmapaistnud õpilase 1931. a. studeerima USA-sse Andover Newtoni teoloogiainstituuti, mille ta lõpetas 1935.a. bakalaureusekraadiga. Õpingute vaheajal teenis ta leiba laevadel madrusena. Pärast USA-st naasmist töötas baptisti vaimulikuna mitmel pool Eestis ja oli ajakirja Elukevade toimetaja. Kodutalu Kalmu järgi võttis ta endale ka kirjaniku pseudonüümi.

Lõplikult lahkus Evald Mänd koos perekonnaga Eestist 24. septembril 1944 purjekal „Aili“ Rootsi. Noorel kirjanikul ja jutlustajal oli kodumaalt kaasa võtta kümmekond raamatut ning vanemate jutustusi ohtlikest mereretkedest Läänemerel.

1948 suundus perek. Mänd Ameerikasse. Pastorina tegutses ta Ameerika ühiskonnas vaikima sunnitud kodumaa saadikuna, paljastades kantslist kommunismi kuritöid. Tema teekonda usuteadlasena märgistavad aga magistritöö ja 1974 kaitstud doktoritöö, mille teema oli Piibli mõjud ilukirjandusele. Pikemat aega oli ta Andover Newtoni teoloogiainstituudi õppejõud, 1954 sai ta pastoriks Massachusettsi osariigis Amherstis, kuhu tema eestvõttel ehitati uus kirik.

Ta debüütraamat, jutukogu „Valgus ja varjud” oli Keilas avaldatud juba 1926, kuid kirjanikukuulsuse tõi talle juunis 1944 Tallinnas ilmunud romaan „Soolased tuuled”.

Sellest alates toimis Kalmus kirjanikukutsumuse ja pastoriameti vahelist pingevälja tunnetades eesti romaani ainevaldkonna avardajana: järgnesid maapakku kulgev perekonnakroonika „Öö tuli liiga vara” (1945), metsavennaromaan „Kaarnakünka” (1946), meremehe-elust talletatud kogemustel põhinev „Kodusadama tuled” (1947) ja enne II maailmasõda Ameerikasse rännanud eestlaste elu kujutav „Hingemaa” (1948).

Mahukas romaan „Prohvet” (1950) jälgib Vana Testamendi prohveti Hosea elukäiku, Uuest Testamendist aga on inspireeritud üks Kalmuse peateoseid „Juudas” (1969). Uudne eesti kirjanduses oli varakristliku ajastu kujutamine piiskopi ja märtri Polykarpose loos „Tulised vankrid” (1953), millist helilooja Kaljo Raid kasutas hiljem samanimelise ooperi libretona.

Kalmuse tõeliseks suurteoseks kujunes aga eestlaste ristiusustamise tausta ja vaimseid liikumisi jälgiv Tabelinuse-triloogia: „Jumalad lahkuvad Maalt” (1956), „Toone tuuled üle Maa” (1958) ja “Koju enne õhtut” (1964).

Lisaks romaanidele on Kalmuse sulest ilmunud neli köidet memuaare. Neist „Kadunud saar” meenutab autori noorpõlve Hiiumaal, elujärge laevadel ja teoloogiaõpinguid Keilas, „Ajastute vahetusel” kirjeldab jutlustaja tegevust Eestis ning kodumaa sattumist võõraste võimu alla. Viimased raamatud „Päästa meid ära kurjast” ja „Meil pole jäädavat linna” jutustavad kirjaniku elust Ameerikas, kuid esimene neist annab ka pildi elust Saksa ajal Eestis. Tema romaanide paremik on uuesti välja antud ja saanud loetavaks ka kodumaal.

Kalmuse sõnarikkasse ja esteetiliselt kaalutletud loomingusse kätketud vaimujõud elab edasi tema kolleegide mälestustes ja lugejate südameis.

15. novembril 2001 lahkus armastatud jutlustaja, kirjanik ja paljude sõber Ain Kalmus igavikku.

Talle järgnes 7. veebruaril 2006 abikaasa Elli.

Märkmed: