Diplomaatilise korpuse vanema, Rootsi Kuningriigi suursaadiku T. E. Dag Harteliuse leinapäeva kõne
Arvamus 20 Jun 2008  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Täna leiname 10.000 meest, naist ja last, kes viidi 13. ja 14. juuni öösel 1941 oma kodudest ära. Mõned päevad hiljem küüditati nad Siberisse. Paljud neist ei tulnud kunagi tagasi, teised tulid alles pika aja pärast. Perekonnad lõhuti igaveseks. Mõni aasta pärast Nõukogude okupatsiooni algust, 1949, saatis uus kommunistide küüditamislaine veel kümneid tuhandeid süütuid eestlasi Siberisse.

Hind selle sõja eest, kuhu väike rahumeelne Eesti oli vastu tahtmist haaratud, ning okupatsioonide eest, mida oli püütud vältida, oli peaaegu neljandiku elanikkonna kaotamine küüditatute, tapetute ja põgenike näol. Paljud inimesed paljudes maades on saanud totalitarismi ohvriteks. Vähesed rahvad maailmas on saanud nii suure löögi osaliseks kui Eesti, eriti kui mõelda kõigile küüditamiste tagajärjel sündimata lastele ja elamata jäänud eludele.

Tänasel päeval meenutades ja leinates on eelkõige muidugi tähtis mõelda kümnetele tuhandetele otsestele ja kaudsetele ohvritele. Kuid peame samuti jätkuvalt toetama ja julgustama kõiki neid teadlasi ja sugulasi, kes püüavad praegu välja selgitada, mis tegelikult juhtus, et täita ajalookäsitluse lüngad, mida kommunistlik rezhiim teadlikult tekitas või moonutas. Nagu Imbi Paju kirjutab oma raamatus „Tõrjutud mälestused“, oli see selge Nõukogude strateegia okupeeritud riikide nagu Eesti suhtes, et kõrvaldada riigi moraalsed tugisambad ja selle ajalugu mudasse trampida.

Et saaksime edasi liikuda, peame minevikuga arved õiendama, meil – nii indiviididel kui rahvastel – on vajadus teada meie oma ja kõigi eurooplaste ajalugu nii, nagu kõik tegelikult toimus. Ning meil on õigus teada. Euroopa ei saa olla terviklik, kuni selle ajalugu ei ole selge. Dublinist Donetskini, Kölnist Katõnini, Sintrast Sinimägedeni. Peame avama ajaloo tammid ja rekonstrueerima need Euroopa mineviku küljed, mida on vaikides varjatud ning seetõttu jäetud miljonid inimesed lohutuse ja empaatiata.

Meil on vaja seda teha mitte ainult selleks, et asjad õigeks pöörata, õiglust luua, vaid ka Euroopa väärtushinnangute, meie liberaalse demokraatia tugevdamiseks, meie tuleviku heaks. Kahjuks ei ole ajalugu surnud selles mõttes, et liberaalne demokraatia oleks kindlustatud kogu maailmas. Nii ei ole see isegi mitte meie oma mandril. Ning ajalugu on endiselt lahinguväli, mida kasutatakse tihti poliitilistel eesmärkidel ära. Seepärast on meil endiselt vaja kuulata tunnistajaid ja leida puuduvad dokumendid, meil on vaja kokku panna terviklik Euroopa ajalugu ning selleks peame valgust heitma ka kommunismi kuritegudele.

Meenutades ja leinates 1941 küüditatud eestlasi ja nende peresid, tuletame ajalugu meelde nii, nagu see tegelikult oli.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus