Detroiti languse tagamaad SIRP
Arvamus 03 Aug 2013  EWR
    Trüki   E-post   FB     
 - pics/2013/08/40014_001.jpg
Hardo Aasmäe
Samalaadne strateegia laostab Tallinna täielikult mõnekümne aasta pärast ja väikelinnad kiireminigi.

Detroit on pankrotis. Seal elab veel umbes 700 000 inimest, 60% lastest elab alla vaesuse piiri, 50% elanikest on sisuliselt kirjaoskamatud, 33% territooriumist on maha jäetud või varemetes. Registreeritud töötuid on 18% ja valgeid inimesi on linna jäänud vaevu 10%. Lootust ei ole. Varsti on olukord nagu meie Viivikonnas. Paraku Väga Suures Viivikonnas. Seda kõike võiks ju vaadelda loodusõnnetuse või ameerikaliku ühiskonnakorralduse hoolimatu viljana, kui poleks ühte aga ... Arvestades sisemajanduse kogutulu inimese kohta oli Detroit 1960. aastal Ameerika Ühendriikide kõige jõukam linn. Eriti uhke oldi oma autotööstuse üle. Ford, General Motors, Chrysler ja väiksemad tootjad muutsid Michigani osariigi keskuse maailma autotööstuse pealinnaks.

Artikkel tervikult SIRP
: http://www.sirp.ee/index.php?o...




Majandusgeograaf Hardo Aasmäe kirjutab värskes Sirbis Detroiti languse ja pankroti tagamaadest.

Samalaadne strateegia laostab Tallinna täielikult mõnekümne aasta pärast ja väikelinnad kiireminigi.

Detroit on pankrotis. Seal elab veel umbes 700 000 inimest, 60 protsenti lastest elab alla vaesuse piiri, 50 protsenti elanikest on sisuliselt kirjaoskamatud, 33 protsenti territooriumist on maha jäetud või varemetes. Registreeritud töötuid on 18 protsenti ja valgeid inimesi on linna jäänud vaevu 10 protsenti. Lootust ei ole. Varsti on olukord nagu meie Viivikonnas. Paraku Väga Suures Viivikonnas. Seda kõike võiks ju vaadelda loodusõnnetuse või ameerikaliku ühiskonnakorralduse hoolimatu viljana, kui poleks ühte aga... Arvestades sisemajanduse kogutulu inimese kohta oli Detroit 1960. aastal Ameerika Ühendriikide kõige jõukam linn. Eriti uhke oldi oma autotööstuse üle. Ford, General Motors, Chrysler ja väiksemad tootjad muutsid Michigani osariigi keskuse maailma autotööstuse pealinnaks.

Kõik hädad NAFTA kaela

Saabus 1994. aasta. Ameerika Ühendriigid, Kanada ja Mehhiko moodustasid ühise majandusruumi NAFTA (North American Free Trade Agreement). Selle vabakaubandusliku ühenduse tuline eestvõitleja oli muuhulgas Nobeli majandusauhinna laureaat Paul Krugman. Kaubanduse liberaaliseerimisest lubati majanduskasvu ja uusi töökohti. Võib-olla olla kusagil täheldatigi loodetud kasvu ja töökohti, kuid mitte Detroitis. Ilmselt sündisid need Mehhikos, sest tänapäeval tuleb Mehhikost 50 protsenti Ameerika Ühendriikides müüdavatest autodest. Fordid, Chryslerid... Nüüd võiks kõik hädad ajada NAFTA kaela, nagu meil on kombeks kõiges süüdistada Euroopa Liitu ja maailmaturgu.

Paraku algas allakäigulugu palju varem. Selle klassikalise linnaarengu teadusliku käsitluse on esitanud juba 1969. aastal Massachu­settsi tehnoloogiainstituudi kauaaegne teadur Jay Wright Forrester. Tema uurimus «Linnade/linnalisuse dünaamika» («Urban Dynamics») muutus kiiresti moodsa aja linnauurijatele omamoodi piibliks. Forrester ei olnud linnauurija, vaid arvutiinsener – seda juba elektronarvutite ajastu algusest peale. Tema ei teadnud olemasolevatest linnateooriatest esialgu suurt midagi. Ta lihtsalt otsis arvutitele tõhusaid rakendusi ning sai enesele võõras sotsiaal-majanduslikus uurimisvaldkonnas üllatavaid tulemusi. Enne oli ta imitatsioonimudeleid rakendanud eelkõige tehnika toimimise analüüsil, kuid 1961. aastal juba ka tööstuse pikaajalise tsüklilisuse käsitlemisel. Muust valdkonnast üle toodud metoodika võib teinekord olla tõhus, kuid traditsioonilistele uurijatele ootamatu. Olen elus ise olnud mõnevõrra sellesarnases olukorras, kui tutvustasin omaaegses Leningradis kaitsmiskomisjonile eelnevalt oma geograafiaalase väitekirja metoodilist osa. Tookord mõõtsin entroopia erisustega sotsiaal-majanduslikke suhteid ruumis (Eesti territooriumil). Mäletan neid geograafiliste maadevastajate koolkonna geograafiadoktorite võõristavaid pilke, kui asusin üldtuntud matemaatilisi valemeid tutvustama. Õnneks said asjast kohe aru kartograafia asjatundjad.

Jay Wright Forresteri imitatsioonimudelid


Jay Forrester, nüüdseks juba 94-aastane vanahärra, otsustas koostada imitatsioonimudelid, mis kirjeldaksid linnade seisundi muutusi 50 ja rohkema aasta jooksul. Ta analüüsis linnade sotsiaal-majandusliku edendamise programme, mida rakendati kõige paremate ja üllamate kavatsustega. Enamasti oli tegu ettevõtmistega, mis meeldisid valijatele ning tundusid omas ajas eesrindlikuna. Forresteri põhijärelduseks oli jahmatav tõsiasi, et enamik programme ei parandanud linna seisundit pikaajalises perspektiivis. Algsele näivale edule järgnes tagasilangus harjumuspärasusse. Veel halvem. Mõned algselt paeluvad sotsiaalprogrammid viisid linna mõnekümne aasta pärast langusesse. Forrester hoiatas toetustesüsteemi eest, mis lähtuvad otsesest kasulikkusest. Ta väitis, et vahetule tulemusele suunatud toetused võivad teist ja kolmandat järku tagajärgedena linna lõpuks laostada.

Silmahakkavalt halvasti mõjus linnade seisundile kampaania «100 dollarit igale vaesele» ja odavate korterite ehitamise programm. Vaid mõne protsendi odavate korterite iga-aastane lisandumine linnas võimendas tagamaalt odava tööjõu sisserännet. Tööjõu hind jäi püsima või koguni langes, mille toel puhkes õitsele tööstus. Tekkis edulugu, mis tõi kaasa kiire (majandus)kasvu. Vaatamata esialgsele edule kippus areng ajapikku kängu jääma. Olgu siinkohal lisatud, et kasv ja areng ühiskonnas ei ole üks ja sama nähtus. Kasv on mahtude ja arvukuse suurenemine majanduses, ühiskonnas, looduses... Areng on täiustumine ja mitmekesistumine. Parimal loodetaval juhul käivad kasv ja areng käsikäes. Kahjuks pole see endastmõistetav. Silmapaistev kasv võib olla ilma arenguta ja areng ilma kasvuta. Forresteri uuring näitas, et ajapikku hakkas linna kasv petma osa linnaelanike lootusi. Kiire odavate korterite ehitus ei mitmekesistanud linna sotsiaalses mõttes. Linn muutus pigem üheülbaliseks, proletariseerus. See ei rahuldanud harituma osa mitmekülgsemaid tarbimis- ja kultuurivajadusi. Mõnekümne aasta pärast hakkas jõukam keskklass lahkuma eeslinnadesse, viies kaasa kohalikud maksutulud. Ameerikas hakati seda nimetama white flight – valgete (inimeste) (ära)lend. Haritud ja üle keskmise jõukama osa lahkumine halvendas linna rahalist olukorda, samal ajal sotsiaalsed probleemid süvenesid. Suurenes kuritegevus ja sotsiaalabivajajate hulk. Tasapisi kasvas tööpuudus ja käis alla elamumajandus. Elukeskkond halvenes. Kõige selle peatamiseks eelarvevahendeid enam ei jätkunud. Erasektor vähendas investeeringuid. Keskklassi järel hakkasid linnast tasahilju lahkuma ka suuremat oskustööd nõudvad ettevõtted. Paljud asumid surid välja ja muutusid tondilossipiirkondadeks. Linna loomulik tasakaalustatud areng oli elamuehituse kiirendusprogrammiga tasakaalust välja viidud. Tagajärjeks on tänapäeva Detroit. Jay Forresteri uurimistöö on valminud juba 45 aastat tagasi Detroiti õitseajal. Saatuse irooniana rahastas seda toona Fordi fond.

Tegevu(setu)sstrateegia hoiab meie tulevikku Detroiti kursil


Nüüd on aeg heita pilk Eestile ja Tallinnale. Juba 30 aastat tagasi hoiatasin ühes kirjutises, et Mustamäe, Õismäe ja Lasnamäe ei ole midagi muud kui odavate korterite ehitamise programm. Pangem tähele! Mustamäe tähistas äsja oma viiekümnendat juubelit. Nüüd võime tõdeda, et «Detroit» hiilib Tallinnale üha lähemale. Lagunevate kaevanduslinnade ja farmiasulate ring tõmbub Tallinna ümber üha koomale. Valitsuse puudulik regionaalpoliitika ja elanikkonna kasvule üles ehitatud Tallinna tegevusstrateegia hoiavad meie tulevikku Detroiti kursil. Seejuures on ultraliberaalse poliitika elluviimiseks kujunenud vaikiv strateegiline kooskõla Toompea valitsuse ja Tallinna linnavõimude vahel. Hetkeolukord rahuldab mõlemat poolt. Nendevahelised olupoliitilised nägelused tuleb jätta tähelepanuta. Tallinn tõmbab oma kaugtagamaalt ära teovõimelisema osa elanikest, sest «Tark on olla tallinlane!». Edukam ja jõukam osa sellest omakorda valgub Tallinnast välja lähis-tagamaale. Minnakse linnaäärsetesse jõukatesse valdadesse, kus sisuliselt on välja kujunenud Tallinna eeslinnastu. Kuna mereäärse Tallinna tagamaa on poolsfääriline, siis üks osa siirdub Ürg-Neeva (tänapäeval nimetatakse seda Soome lahe suudmeks) põhjakaldale. Nemad väljuvad Eesti majandusruumist, toetades edaspidi Soome majandust. Meie töötukassa annab täiendusõpet Soome tööle minekuks, võimendades veelgi seda protsessi. Tegemist võiks justkui olla liberaalse unelma täitumisega, kuid kahjuks on juba välja kujunenud sotsiaal-majanduslik püramiidskeem. Inimressurss hakkab Tallinna kaugtagamaalt otsa saama ja see viib Tallinna paratamatult kriisi. Juba kostavad arglikud üleskutsed avardada Tallinna tagamaad immigratsiooni vallapäästmisega kolmandatest maadest – Venemaalt, Ukrainast, Kesk- ja Lõuna-Aasiast... Eesmärk on saada odavat tööjõudu püramiidskeemi käigushoidmiseks. Lõppkokkuvõttes laostab see Tallinna mõnekümne aasta pärast täielikult. Meie jaoks on tegemist rahvusliku katastroofiga. Kui Tallinn variseb kokku, siis variseb kokku kogu riik ja rahvas. Detroit oma 700 000 elanikuga on Ameerika Ühendriikide võimsuse ja suuruse juures neile siiski täpes, riigis on veel teisigi «Detroite». Omavalitsuste pankrotte on olnud ennegi ja Detroit ei jää ka viimaseks, pealegi erineb Ameerika Ühendriikide pankrotikorraldus mõnevõrra meie omast. Pankrot tähendab seal paljuski kaitset võlausaldajate eest. Erinevalt Euroopast ei minda Ameerika Ühendriikides üldjuhul laenu andnud panku rahva (eelarve)rahaga poputama. Pangad peavad seal end ise päästma, sest laenamist peetakse tavaliseks äririskiks.

Kõhedusttekitav olukord Tallinnas enne kohalikke valimisi


Juba esile kerkinud linnapeakandidaadid on silma hakanud erakordse võhiklikkusega. Mitte kusagilt ei paista, et nad oleksid midagi kuulnud ligihiilivast «Detroitist». Senised ülimalt üldsõnalised ja pealiskaudsed valimiseelsed arutelud ei ole veel sisuliselt väljunud linnavõimu (ümber)jagamise valdkonnast. Võim peaks olema viimane, mitte esimene teema. Tegu oleks nagu madala seltskonnaajakirjandusega, kus jutud tiirlevad nabapiirkonna ümber. Üks üritajatest kinnitab, et tema maailmavaade ei ole elu jooksul muutunud. Ilmselt on see olnud vankumatu juba mudilas- või oktoobrilapsepõlvest peale. Vana luuraja on lubanud läbipaistvust linna valitsemisel. Kahjuks puuduvad tal sellealased usutavad kogemused. Luuramine harjutab ikka varjamist, mitte avalikustamist. Kolmas kandidaat on hädas linnavalitsuse liigse edevusega. Tema kogemust ja asjatundlikkust edevuse alal ei saa küll kahtluse alla panna, kuid kas see küsimus on üldse nii tähtis. Sotsiaaldemokraatlik ideetus ei aita meid «Detroitide» vastu samuti mitte kuidagi, sest meenutab «Sadat dollarit igale vaesele». Jürgen Ligi on praegu vahest ainuke tõsiseltvõetav kandidaat. Linnaasjadest ei tea ta suurt midagi, kuid vähemalt on tal linnapeaks olemise eesmärk selge. Raha hakkab riigi eelarvest vaikselt otsa saama ja Ligi eesmärk on revideerida Tallinna rahakotipõhja leidmaks sealt riigi eelarveaukudele katet. Ligi on lihtsalt Reformierakonna rahandusemissar linnas, kes pasatskina (keskaegne tatari maksukoguja Moskoovias) peaks riigile õla alla panema. Mõistagi kannustab seda lootus pikendada liberaalse unistuse edumuljet. Paraku ei sobi üliliberaal­ne maailmavaade omavalitsustele mitte kuidagi. Selle järgi peaksid linna asumid eri aegadel kõik «detroitistuma». Kahjuks on see ühiskonnale kõige kallim elamise viis. Kohalikele omavalitsustele ei sobi erakondlik, vaid kogukondlik käsitlus. Ilmselt püütakse valimiste ajaks Toompealt korraks näidata inimnäolist liberalismi, nagu Tšehhoslovakkia kommunistid inimnäolist sotsialismi 1968. aastal. Ilmselt vajub see kohe pärast valimisi ära, sest riik ei saa oma asjadega enam üldse hakkama. Riigis on täiesti käest ära kümmekond eluvaldkonda alates rahandusest ja pangandusest, lõpetades prügiveoga. Riik ja rahvas on monopolide meelevallas ja konkurents on nõrk. Rahvatulu voolab takistamatult ja põhjendamatult välja.

Praeguses linnavalitsuses on vesi samuti seisma jäänud. Kümmekond olulist asja on lihtsalt tegemata-otsustamata. Puhatakse tasuta ühistranspordi valimiseelsetel loorberitel. Nagu kogu riik, nii lämbub ka Tallinn ideede puuduses. Mis on aga peamine? «Detroitistumisega» ei võeta midagi ette, vaid antakse hoogu juurde.

Valimiste eel oleme huvitavas olukorras. Erakondadest ei ole Tallinnas asja ja pettunud kodanikud ei ole veel organiseerunud.


Toimetuselt. Vastavalt inglise hääldusele nõuab ÕS kuulsa pankrotilinna nime käänamist Detroit : Detroiti : Detroiti. Delfis kohtab ka om Detroiti, aga Postimees on kindlalt Detroidi poolt. Loogiline see nõue väga ei ole, aga ÕS on seadus. Ju siis arvatakse, et New York (New Yorgi) on meie keeles kodunenud, aga Detroit ei ole.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Aug 23 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 24 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 25 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 26 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus