Demagoogiavõtete arsenal (1. nädalalugu) SI
Arvamus 05 Jul 2011  EWR
    Trüki   E-post   FB     
ÜLO VOOGLAID

Demagoogia mõiste ja põhijooned

Sõna «demagoogia» on tuletatud kahest kreeka tüvest «demos» – rahvas, «gogos» – juhtimine, kuid mõiste «demagoogia» on teinud mitu uperpalli ning omandanud meie ajaks tõe teadliku moonutamise ja väärkujutluste sihipärase kujundamise tehnika tähenduse.

Demagoogiat on aetud alati ja kõikjal. Poliitika ja selle teenistuses olev ideoloogiline töö on ikka olnud demagoogiaga pisut «vürtsitatud». Ka prokuröri süüdistused ning advokaadi katsed kaitsealust puhtaks rääkida on harva demagoogiast vabad.

Riigis tähistavad demagoogiapuhangud ja «õitsengud» despootlike valitsemisvormide rakendamist. Ka kõige paadunumat diktatuuri püütakse ikka varjata või vähemalt õigustada demagoogiliste fraasidega.

Demagoogial on ühiskondlikus elus ruumi sedavõrd, kuivõrd karistamatult saavad tegutseda võimukandjad ja seadusandjad.

Demagoogia teenib valet

Demagoogiaks saab nimetada vaid teadlikku võltsimist, tegevust, mis viib väärarusaamade ja -kujutluste kujunemisele. Üks ja sama lause võib olla demagoogiline või mitte – olenevalt sellest, kas see lause teenib valet või tõde.

Igas perekonnas, organisatsioonis ja sotsiaalses üksuses on omad probleemid ning nende lahendamise moodused, sageli ka oma demagoogid, demagoogilised müüdid ning muud võtted tõe väänamiseks.

Seal, kus valitseb seaduslikkus, kus asju aetakse avalikult ja toimib sotsiaalne kontroll, tuleb vale tõenäoliselt ilmsiks ja selgub tõde, petis paljastatakse ning saamatu tagandatakse oma ametikohalt. Mida väiksem on autoriteedi põhjendatus, mida madalam eluolu avalikkus, mida väiksem inimeste informeeritus (müra pole informatsioon!), mida näilisem on võimalus arutlemises kaasa rääkida, oma arvamust avaldada ning rakendada teadmisi ja kogemusi otsustamisel, seda suurem on vajadus demagoogia järele.

Demagoogia järele haaravad tänapäeval need, kellel loogilist ja tõele vastavat argumentatsiooni ei ole, kes võimule või informatsioonimonopolile tuginedes püüavad fakte oma kasuks väänata, neid moonutada, valeseostesse pakkides või muid emotsionaalse loogika seisukohalt olulisi manipulatsioone ette võttes.

Pisikestest põrsastest kasvavad sead

Muidugi pole kõik, kes demagoogiat rakendavad, isiklikult huvitatud vale tõe pähe esitamisest, teiste inimeste hoiakutes-aru-saamades-suhtumistes väärkujundite loomisest või nende ebaõigest käitumisest.

Nii mõnigi ajab demagoogiat teiste huvides, täites oma kohust, hoolimata, mis sellest välja tuleb. Mõni inimene on liiga arg, et tõde teenida, mõnel on hingel sellised süüteod, mis sunnivad teda elu lõpuni aitama oma «minal» kuidagi püsti püsida ja selleks aina midagi rääkima ja rääkima, ükskõik kellele, ükskõik kus ja kui kaua. Sellised inimesed demagoogitsevad hoolimata sellest, mida nad asja kohta ise arvavad ja teavad, hoolimata südametunnistusest, väärtustest, väärikusest, ideaalidest ja müütidest. Oma olemuselt on sellised inimesed ükskõiksed.

On neidki, kes harrastavad demagoogiat seetõttu, et teised ümberringi seda teevad, eneseõigustuseks vanasõna: «Et huntide keskel elada, peab ka hundi kombel ulguma».

Mõnel inimesel tekib kujutlus, et ta rakendab pisut demagoogiat karjääriredelil tõusmiseks ja muutub seejärel uuesti korralikuks, hakkab siis, kui «jalad all», natuke rohkem sõnaõigust kätte võidetud, suuri tegusid tegema, inimeste elu kergemaks ja elamisväärsemaks muutma. Elu näitab, et niisugused arutlused kujunevad vaid demagoogilisteks sisemonoloogideks, õigustamaks juba tehtud väärsamme ja vabanemaks juba harjumuseks saanud demagoogitsemisega kaasnevast süümepiinast. Põrsastest kasvavad siiski vaid sead. Kes on hoolimatu, alatu, küüniline, ahne, jõhker noorena, jääb selliseks ka täiskasvanuna. Siis on vaja oma tegudele vaid õigustust, eeskätt endale, aga ka teistele.

Demagoogitsemist soodustab ka madal väitluskultuur

Korrektsed diskussioonid, kus vaieldakse mingite inimesi erutavate vastastikku üksteist välistavate seisukohtade üle, kus pooled püüavad enam-vähem üheõiguslikul alusel oma arusaamu tõestada ja vastasseisukohti kummutada, on kahjuks harvad. Enamasti pole kombeks nõuda väidete tõestust argumentidega, ei kuulata ka oponendi väiteid või (ja) argumente enne oma vastuargumentide esitamist. Sõna «fakt» kasutakse paljudes tähendustes ja üsna sageli nii, et sel ei ole mingit tõestavat või kummutavat sisu. Fakti emotsionaalne jõud ühestainsast osavalt esitatud tõigast võib olla küllalt ükskõik millise inimhulga pööramiseks. Nii võib alati tõestada või umber lükata ükskõik mida.

Kui vastaspoole põhiväited, tõestusmaterjal ja argumentatsiooniloogika jäävad kuulmata-nägemata, poel diskussiooni tegelikult toimunud, on toimunud vaid demagoogiline üritus, mille bumerangiefekt ületab oodatud efekti mitmekordselt.

Demagoogiavõtted mõjuvad neile, kes demagoogiat ei valda, kes ei tunne petmismehhanisme. Niisama nagu üksnes klassikalise maadluse võtteid tunnistav inimene saab huligaanidelt tänavakakluses peksa, jääb ka demagoogiat eitav võitleja arutlustes demagoogile alla.

Sissejuhatuse lõpetuseks veel mõni sõna kahe, demagoogiaga mitmeti seonduva mõiste “sofismi” ja “paradoksi” kohta. Sofism on tõena näiv (meelega tehtud ja hoolikalt peidetud) vale, paradoks – valena näiv tõde. Seega, kõik sofismid kuuluvad ühtlasi demagoogia alla. Demagoogilise efekti võib esile kutsuda ka rea tendentslikult valitud paradokside abil. Järgnev demagoogiaettevõtete käsitlus ei ole ammendav ega saagi selliseks, sest demagoogiavõtteid mõeldakse aina juurde ja nende arsenal on arvatavasti niisama ammendamatu nagu inimlik tarkus, lollus, ahnus, alatus, kadedus.
Demagoogia üldvõtted

1. Siltide külgekleepimine. Keegi nimetatakse urgitsejaks, õõnestajaks, majakaks, kangelaseks, juudaks või eesrindlaseks. Seejärel nimetatakse ta nime vaid koos selle sildiga ning mõne aja pärast piisab vajaliku assotsiatsiooni tekkimiseks vaid nime nimetamisest. «Silt» on pijsivalt külge kleepunud ning tõstab või häbistab selle kandjat juba iseseisvalt, objektiivselt.

2. Paatose esilekutsumine. Suurte sõnadega, üleva plekist häälega, dramaatiliste žestide, pauside ja kordustega püütakse jutule anda erilist kaalu, meist kõigist kõrgemat ja kaugemat mõtet. Kokkuvõttes loodetakse kujundada arusaam, mille arvustamine oleks selge patt ja mille esindaja ning kaitsja tunnistatakse väga auväärseks.

3. Apelleerimine enamusele või üldsusele («Me. kõik nagu üks mees...»).

4. Eesmärgi ja vahendi äravahetamine. Vahend tõstetakse sel puhul eesmärgi seisusse, kusjuures inimene muutub vahendiks mingite hüvede kui eesmärkide loomisel. Tootmine, jaotamine, tarbimine, varumine jne muudetakse eesmärgiks omaette ning Kõik, mida selleks on vaja, saavad vastavalt vahendiks. Inimesest räägitakse sel juhul kui töötajast, tarbijast vms.

5. Väga säravate, ent kõigile samavõrra segaste ning ebamääraste mõistete kasutamine. Nende mõistete kohta on kõigil vaid teada, et nad tähistavad midagi head, õiget, üllast, meile omast (nt demokraatia, humanism ja mitmed teised ismid, oma maa elulaad) .

6. Vanade, püsikindlate sümbolite ülekandmine. Sellisteks sümboliteks on kangelased, klassikud, teatud geomeetrilised kujundid, mingid värvid ja värvikombinatsioonid, traditsioonilised pidupäevad, erirõivad... Demagoogiline efekt kujuneb seetõttu, et sisendatav mõte või tegevus põimitakse vanade vaieldamatult omaste ja väärtuseks fikseerunud sümbolitega nii tihedalt läbi, et neid ei saa teineteisest eristada. Seetõttu tuleb «alla neelata» ka võõrad ning vastuvõetamatud mõtted.

7. Kuulaja-vastase-partneri kasu rõhutamine. Olgu vastase kasu kas või tühine, võrreldes kõneleja kasuga, on see enamasti ometi olemas. Demagoogiline efekt kukub välja tähelepanu väärastamise kaudu, lõppresultaadist ebaobjektiivse kujutluse kujundamisega.

8. «Vahevagun». Nii nimetatakse demagoogiavõtet, milles väär väide paigutatakse õigete vahele ning esitatakse samas tempos ja rütmis kui õigedki väited. Kuulaja – isegi kui ta pettust märkab – ei hakka sel puhul protesteerima, sest enamik väiteid oli talle meeltmööda.

9. Lihtrahvalikkus. Inimestele meeldib kuulda .ja arvestada «ühte enda hulgast»,inimest, kes on üldiselt samasugune kui nad ise. Seepärast püütakse levitada jutte ja fotosid kangelasest, kes on lihtsalt riides ja poriste saabastega, pühib higi, hoiab süles seapõrsast,vestleb tööinimestega, hopatab lapsi või surub raudhallide vanainimeste kätt.. . Niisuguste võtetega tehakse «kangelane» sedavõrd lähedaseks, et kui ta midagi edaspidi ütleb ja ar­vab, siis on see «oma mehe», väga südamliku, rahvalähedase, raskustega alati rinnutsi koos olnud mehe arvamus ja seda... usutakse.

10. Rõhumine (ühistele) mälestustele. Mälestused soojendavad ja seovad, äratavad ellu aegu, mil kõik olid nooremad, tugevamad, julgemad. Mälestuste heietamine aitab luua positiivset meeleolu, seab jutuvestja kesk­punkti, sunnib teisi vait olema, paremal juhul täiendama. Kui mälestustevestja oli siis, omal ajal, nii edukas, vapper, töökas, taibukas, on ta seda usutavasti nüüdki ja igal juhul tuleb teda austada ning ta soovid täita.

11. Sohk. Siia kuulub iga liiki tüssamine, väärade faktide ja argumentidega opereerimine. Levinud võtteks on ka valeargumentide kättesokutamine nagu kaardimängus. Kui tõde ilmneb, on enamasti hilja: asi otsustatud, tegu tehtud. Siis korratakse mõnikord, et pärast kaklust rusikatega ei vehelda...

12. Toetumine autoriteetide soovitusele (mis sest, et need anti teises olukorras, teisel ajal jne).

13. Kõneleja enda või kellegi teise (positiivne-negatiivne) kogemus.

14. Naeruvääristamine.

15. Tõsise käsitluse asendamine mängulisega.

16. Ähvardamine.

17. Hoiatamine.

18. Manitsemine, kui oluline või tähtsuseta, õige-vale jne vaatlusalune küsimus on.

19. Majandusliku, administratiivse, perekondliku jm sõltuvuse rõhutamine.

20. Sümboolika, atribuutika, traditsioonide, rituaalide rakendamine käitumise stereotüüpide kujundamiseks ja tekstide vastuvõtmist soodustava emotsionaalse seisundi esilekutsumiseks.

21. Saladuslikkuse tekitamine.

22. Väga subjektiivsete hinnangute andmine

23. Käsitletava küsimuse segaseks ajamine, selle tähtsuse, keerukuse, uudsuse, ulatuse jm segiläbi käsitlemine.

24. Oma mõtete, hinnangute, huvide... esitamine teiste omade pähe.

25. Süü ja süüdlase otsimine probleemi tekke ja süvenemise põhjuste selgitamise asemel.

26. Kangelaste kui näidiste ülistamine üldiselt viletsas olukorras.

27. Minevikuraskuste ja -saavutuste esitamine argumendina oleviku-saamatuse, hoolimatuse jms varjamiseks.

28. Tulevikupiltide maalimine juhtimaks tähelepanu kõrvale olevikuraskustelt, juhtimisvigadelt ja muult selliselt.

29. Enesekriitika vältimaks teiste sisulist analüüsi ning tõepäraseid järeldusi.
30. Rääkimine, rääkimine ja aina rääkimine millestki, et tekiks vasardusefekt ning kognitiivse dissonantsi kaudu soostumine räägitava sisuga.

31. Millestki aina rääkimine, et jääks mulje, nagu seda ka tegelikult arvestataks ja tehtaks. See, millest muudkui räägitakse, võidakse jätta tegelikkuses täiesti unarusse. Aga kui seda märgataksegi, siis pole ometi kuigi sünnis vastupidist ütlema hakata.

32. Apelleerimine kainele mõistusele («Igaüks, kel vähegi mõistust peas, saab aru, et. ..»).

33. Viitamine oma teenetele, ametikohale, «pagunitele», autasudele jms., mis peaks toimima austust ja vaimusuurust kujundava kompleksina.

34. Hääle tõstmine.

35. Püstitõusmine, veel enam – kõrgemale ronimine.

36. Vastaspoole ignoreerimine: ei pöörata tähelepanu tema küsimustele, märkustele, räägitakse hoopis millestki muust.

37. Vastandatakse igale faktile mingi teine fakt hoopis teisest valdkonnast. See just nagu lubaks lõpuks öelda, et teie faktid ei pidanud paika.

38. Üldiste, konkreetse sisuta fraasidega manipuleerimine, tühi sõnamulin.

39. Oma teesi paigutamine arutluse algusse ja lõppu. Püüd arutlust alustada ja lõpetada, esineda esimese ja viimasena.

40. Käsitletava suhtes isikliku tähelepanu ning suhtumise rõhutamine («Olen pika aja vältel jälginud...» – tegelikult ei ole).

41. Käsitletava erilise tähtsuse rõhutamine («See on küsimuste küsimus. Tegime õigesti, kui selle küsimuse päevakorda, üles võtsime»).

42. Oma soovide esitamine objektiivse tendentsina, paratamatusena, mille tunnetusest johtub vaid vabadus sellega leppida ja seda toetada.

43. Kõneldakse mitte resultaatidest-tagajärgedest ja kujunenud olukorrast kui seisundist, vaid oma tegevusest, eriti veel tegevusest mingite otsuste (pikkade nimetuste, kuupäevade ja numbritega!) täitmisel. Lõpuks selgub, et tehtud on siiski väga palju ja paljude otsuste punktid peaaegu täidetud... Asjaolu, et saavutatud tulemused kedagi ei rahulda, jääb teisejärguliseks.

44. Sõnavõtu «pikkimine» hämmastavate, üllatavate, uskumatute (üksik)faktidega – see jätab kõnelejast mulje kui asjatundlikust, printsipiaalsest ja julgest inimesest. Üldistused, järeldused ja põhimõttelist laadi hinnangud jäävad sel puhul kõrvaliseks, koguni tarbetuks, põhjuste analüüsist ja kõrvaldamisest rääkimata.

45. Faktimäng. Üksikfakti esitamine tõestusmaterjalina. Faktid on «karm asi» üksnes siis, kui neid käsitleda süsteemis, vastastikustes seostes ja sõltuvuses. Vastasel juhul võib «faktidega» näiliselt ükskõik mida tõestada või ümber lükata («Mis siin enam rääkidal.. Esitatud faktid näitavad, et asi on niigi selge»).

46. Võrreldakse võrreldamatut. Võetakse üks näide ühest ajastust, teine teisest, üks fakt ühest seosest, teine teisest, üks hinnang ühest perioodist, teine teisest ja leitakse nende kõrvutamisel, mida parajasti taheti leida, s.o ükskõik mida.

47. Oma järjekindluse ja huvitatuse rõhutamine arutlustesse ootamatu ja kohatu sekkumise, arvukate küsimuste esitamise, korduva sõnavõtmise jms .audu, mis kokkuvõttes toimib surveavaldusega, taktitundelist inimest pärssiva ja eemaletõukava tegurina.

48. Arutluse aluse äravahetamine: hakatakse kaitsma seda, milles keegi polegi süüdistanud ja kus on kõik tõepoolest korras. Nii kujundatakse mulje, et ka selleie, milles süüdistati, pole midagi ette heita.

49. «ldem per daem». Tautoloogine väide, milles toestuseks .on tõestatav materjal ise.

50. «Argumentum at hominem». Selle aseme,l et rääkida arutletavast küsimusest, hakatakse kõnelema vastaspoolest endast, inimestest, kes mingeid seisukohti esitavad, kaitsevad või ründavad.

51. Räägitakse tõtt ja valet vaheldumisi. Kui veel alguses ja lõpus kinalasti teadaolevat tõtt öelda, võib kuulajail jääda mulje, et kõik oli õige.

52. Antakse aina hinnanguid, selgitamata seda, keda või mida maha tehakse või ülistatakse. Kui pole teada, mida hinnatakse ja milliste kriteeriumide alusel hinnangud langetatakse, ega ka seda, kes ja kuidas mõõtis laidetavaid või kiidetavaid omadusi, pole hinnangud tõsiselt võetavad ja niisugune hindamine kujuneb demagoogiaks. Tõsi küll, enamasti pole hinnangud mõeldudki muuks kui emotsionaalseks mõjutuseks teemal «see on hea!» või «see on paha!».

53. Pööratakse mõni vastase väide viltu või pea peale ja öeldakse siis: «Näete, te räägite ise endale vastu!» Seejärel hakatakse kuulajaid naerutama või suuremeelselt seletama, et ega sest pole midagi, probleem on keeruline ja vastavate kogemuste ning teadmisteta pole seda nii kerge lahata, nagu mõnele esialgu paistab...

54. Puhutakse eritisuureks mõned tühised detailid, mingid emotsionaalsed nüansid nii, et kuulajad aina ohkaksia või naeraksid, imestaksia või hakkaksid meelt avaldama hüüete, vilistamise, trampimise, plaksutan.ise vm moel.

55. Demonstreeritakse oma erilist informeeritust. Seejuures jäetakse mulje, et öeldud on vaid tühine osa sellest, mida teatakse. Info valdamine on teatavasti prestiiži allikas.

56. Tuuakse vaidlusse tsitaate, kellegi mõtteavaldusi hoopis mingis muus kontekstis, teisel ajal, teises kohas... ja esitatakse neid argumendina oma kasuks, oma mõtte (.või teiste jutu mõttetuse) tõestusmaterjalina.

57. Kritiseeritakse neid, keda pole kohal ning kes ei saa seetõttu end kaitsta («Kahju, et teda ennast täna kohal ei ole, muidu kuuleksime nende asjade kohta lähemalt ja peategelaselt endalt...»).

58. Valetamine. Paradoksaalne, et mida rängenm ja uskumatum vale on, seda enam kalduvad inimesed seda uskuma.

59. Enne mõtte esitamist antakse sellele hinnang («K-l on erakordselt väärtuslik ettepanek»).

60. Mõtte allikas peidetakse ära («On ettepanek... lõpetada sõnavõtud»).

61. Esitatakse kas-küsimus, millele on võimalik vastata jaatavalt või eitavalt. Kuna on teada, et inimesel on raske öelda «ei», saadakse jaatav vastus ka ebameeldiva kohta.

62. Seatakse kahtluse alla teise meeleorganite korrasolek («Sa ju ei näe, ei kuule... ei saanudki näha») voi öeldakse midagi vastaspoole mälu ja mõtlemisvõime alavääristamiseks.

63. Asutuse-ettevõtte-organisatsiooni samastamine endaga ja vastavalt oma arvamuste-hinnangute esitamine kogu kollektiivi või muu üksuse arvamusena, hinnanguna, seisukohana, otsusena.

64. Korraga mitme küsimuse esitamine. Ükskõik millisele küsimusele vastamise korral naeruvääristatakse või (ja) segatakse vastajat: «Küsiti ju muud».

65. Öeldakse, kes kohalolijatest või kuskil auväärsete hulgast võiks kõneleja sõnu kinnitada. See paneb kuulajad sedavõrd uskuma, et kahtlus kaob ja kinnitust vaja ei lähegi.

66. Manipuleeritakse kiires tempos mitmesuguste arvude, protsentide ja koefitsientidega. Kuulaja kaotab sel juhul peagi orienteerumisvõime ning kõneleja võib meelevaldselt arve lisada, neile oma arutlusi rajada, kiita või laita, tunnustust või pahameelt avaldada.


Ülemate demagoogiavõtted alamate vastu

1. Süü ja vastutuse veeretamine alluvate kaela («Me analüüsime, kontrollime, abistame, oleme rakendanud mitmeid organisatsioonilisi abinõusid, kuid kahjuks, nagu näeme, on siin ikkagi inimesi, kes ei reageeri, ei taha teha vajalikke järeldusi...»). Nii varjatakse oma ebakompetentsust, otsuste küündimatust, rakendatud abinõude süsteemitust ning tühisust, tegelike põhjuste ignoreerimist.

2. Alluvate hulgast ühe või mõne inimese väljavalimine, kelle varal õpetatakse kõiki teisi (samasuguseid). Väljavalitut nahutatakse nii, et teaksid kõik omad ja kuuleksid teisedki. See jätab mulje ülemuse printsipiaalsusest, tema kõrgest vastutus- ja kohusetundest kasvatajana. Aga seda, kes pingeliselt ja kärarikkalt teisi kasvatab, pole ennast vaja kasvatada...

3. Samastatakse organisatsioon või selle allüksus kritiseeritava või austatava isikuga. Sel puhul räägitakse konkreetsetest inimestest, mõeldakse aga asutust, organisatsiooni teatud tegevusvaldkonda, tootmislõiku vms.

4. Traditsiooniliste puuduste märkimine. Kinnisilmi võib alati ja igal pool öelda, et:
– planeerimine on läbi mõtlemata;
– tähelepanu ei ole küllaldane;
– ebaefektiivne;kontroll on vähene ja – otsused pole küllalt konkreetsed;
– pole küllaldaselt arvestatud aja nõuet, kõrgemalseisvate organite näpunäiteid, direktiivdokumentides fikseeritud sätteid jm;
– ei tegelda süstemaatiliselt;
– direktor, osakonnajuhataja või mis tahes inimene isiklikult ei pööra küllaldaselt tähelepanu või alahindab... ükskõik mida.

5. Kiidetakse pisiasjade eest, et seejärel kritiseerida suurte puuduste eest. Niiviisi toimides jääb alluvatel mulje ülemuse objektiivsusest.

6. Segadusse ajamine suure hulga küsimuste korraga esitamise teel, kusjuures küsimused annavad jutule ründava-süüdistava tooni. Sellega kaasneb vastaja nördimus ja jõuetustunne. Lõpuks saab nõudleja-demagoog ikkagi väita, et ei vastatud isegi kõigile küsimustele.

7. Maalitakse kas väga kole ja kohutav või kaunis ning hõrgutav tulevikupilt, mille vältimise või saavutamise nimel tuleks kõnelejat korralikult kuulata, austada ning täita kõiki tema soove-nõudmisi, pidamata mingeid ohv­reid ja pingutusi liiga suureks.

8. Esitatakse tehtud või tegemata tööde, ülejääkide või puudujääkide pikad loetelud mida keegi nagunii pole suuteline meelde jätma, võrdlema või arvestama. Ometi võib lõpuks öelda, et sai antud põhjalik ülevaade, ja tõdeda, et kõik on juba sedavõrd väsinud ning tüdinenud, et sisuline analüüs pole enam võimalik.

9. Keerutatakse hulk aega suurest probleemist suvaliselt väljatõmmatud ühe-kahe küsimuse ümber kord üht-, kord teisipidi. Lõpuks öeldakse: «Aitab arutamisest! Põhjalik ning igakülgne analüüs näitas, et...» ja tehakse endale meelepärane otsus.

10. Simuleeritakse enesekriitikat, mis võib jätta esmalt mulje objektiivsusest, ent seejärel juba viitab küpsenud ohule («Mõistan, et olen olnud ebajärjekindel ja ebaprintsipiaalne. Olen mitmed puudused jätnud kahe silma vahele ja hoidunud rakendamast tõsiseid abi­nõusid. ..»).

11. Moraliseeritakse, loetakse «sõnu peale», räägitakse triviaalsusi nii tõsise näo ja häälega, nagu oleks jutus kellelegi midagi uudiseks; püütakse kõiki veenda selles, milles keegi pole kahelnudki, mis on ammu teada ja enesestmõistetav.

12. Viidatakse küsimuse käsitlemise valele ajale («Mis te selle asjaga praegu tulete? Seda arutati läinud kuul... hakatakse käsitlema järgmises kvartalis»).

13. Viidatakse küsimuse käsitlemisele vales kohas («See probleem ei kuulu meie-teie kompetentsi, sellega tegeldakse hoopis mujal...»).

14. Viidatakse oma eriülesannetele ja eriplaanidele seoses kavatsetavate konverentside, hoogtööpäevade, -nädalate ja -kuudega, mis selle küsimuse vaat et iseenesest lahendavad.

15. «Pealehüppamine» kui demagoogiavõte on suhteliselt sageli rakenduses neil puhkudel, mil ülemus on ise hakkama saanud mingi tembuga: on pisut purjus, hilines, puudus, tegi mõne väärotsuse vms. Kompensatsiooniks kaldub ta siis täiesti ebaadekvaatse rangusega reageerima alluvate mingitele puudustele, tegematajätmistele, kujunenud olukorrale jne. Demagoogiline lootus seisneb selles, et kui ta ise on rängalt peale hüpanud (väliste, ent reaalselt esinenud faktide põhjal), pole kellelgi ei julgust ega tahtmist tähele panna ega käsitlema hakata tema puudusi. Kui pealehüppamine on lubatud, läheb see kiiresti moodi ning kujuneb lemmikvõtteks sisuliselt asjatundmatute isikute käes, jätmaks muljet nende printsipiaalsusest ja suurest raskest töökoormast.

16 «Kitse tuppatoomine.» Halva elu-olu üle nurisejate olud muudetakse järsult veel halvemaks. Mõne aja pärast, kui endised olud taastatakse, tunduvad need olevat päris head. Selle võtte rakendamisel loodavad ülemused, et niisugune kogemus võõrutab alluvaid edasisest nurisemisest ning on teatud hoiatuseks teistelegi.

17. «Kirbu lubamine.» Võte seisneb selles, et lubatakse midagi täiesti tühist või ei lubata midagi (sest olukord oli-on-kujuneb erakordselt raske, sest nii sise- kui välisvaenlasi tuleb aina juurde, kõik loodusjõud igal aastaajal ilmutavad end ootamatult ning halvastküljest, sest...), st püütakse tõestada, et lubada pole midagi võimalik, ent lõpuks antakse ometi midagi, tõsi küll, väga vähe, ent sellegi üle on alluvad õnnelikud ja rahul. Nii varjatakse enda ja organisatsiooni küündimatust ning lükatakse enda jaoks halvim edasi.

18. «Ulmekera kerimine» kui demagoogiavõte seisneb kõigepealt selles, et plaan fetišeeritakse ja muudetakse «(sõnades) kõigest muust tähtsamaks. Seetõttu peaks olema õigustatud kõikjal ja kõige planeerimine, plaani täitmise kontrollimine, plaani ületamine... aga ka plaani korrigeerimine, s.o mahakauplemine, asendantine, ümberpaigutamine... Demagoogiaks kujuneb planeerimine siis, kui ta muutub eesmärgiks omaette, mille ümber saab aina ja vaid unistada-arutada. Mõni aeg pärast ühe plaani koostamist algab kampaania teise plaani koostamiseks, seejärel tehakse koos ja korraga eelmise plaani asemele hoopis täiuslikum plaan ning asutakse koguma kontrollarve kolmanda plaani tarbeks. Töö plaanitsetu elluviimiseks pole suure planeerimise sagina taustal nagu olulinegi, selleks pole õieti aegagi. Ka avalik administratiivne arvamus paneb väga pahaks, kui plaani pole, ja hindab kõrgelt kõiki, kellel on palju suuri ja suurejoonelisi plaane. Suure planeerimise ja plaanidest rääkimise tuhinas jääb kõrvale see (pisiasi), et plaanid ei seondu küllalt hästi, ei teeni arengut, on ebareaalsed ning jäävad seetõttu kokkuvõttes... paratamatult (õnneks?) täitmata. Demagoogia seisneb selles, et plaanide täitmise käigu tõsiteadusliku ning avalikkusele apelleeriva analüüsi ja sünteesi asemel asutakse tegema üha uusi plaane. Nii jääb demagoogilistel kaalutlustel arvestamata kogemus ning kord tekkinud viga aina võimendub.

19. Teaduslikkusega põhjendamine on ülemuste käes demagoogiavõtteks kõigil neil puhkudel, mil oleks vaja mõistusvastast tegevust kuidagi õigustada, ent tegelikult teaduslikku uuringut korraldatud ei ole. Kui pole rakendatud ei eksperimenti ega muid teadusliku uurimise menetlusi, ent ometi kinnitatakse, et kõik, mis me teeme ja teha kavatseme, on teaduslikult põhjendatud, on tegemist sihiteadliku petmisega, s.o demagoogiaga. Sellise argumendi demagoogist esitajalt ei sobi küsida, kes, kus, millal neid küsimusi uuris ja kuidas on tuvastatud need teaduslikud faktid, millele ta tugineb oma järjekordsetes järeldustes ja ettepanekutes. Normaalsel juhul on ülaltoodud küsimuste esitamine loomulik, sest niiviisi on suhteliselt lihtne selgitada, kas teaduslikkusega põhjendamisel on alust või on see vaid demagoogiavõte.

20. Mitmed ülemuste poolt rakendatavad demagoogiavõtted tuginevad konformsusefektile. Kui inimestele aina seletada, kuidas kõik teised toimivad, mõtlevad, suhtuvad, siis kuna inimene tahab enamasti olla samasugune kui teised, ei jää muud üle, kui hakata suhtuma, mõtlema ja tegutsema nii nagu (räägitakse et) teised.

21. Konformsusefektile toetub ka teistest johtuv eneseõigustamine. («Milles mina süüdi olen? Mida ma erilist tegin? Tegin vaid seda, mida kõik teised...») Nii püütakse luua kujutlust enda süüdimatusest, õigemini sellest, et süüdlast polegi. Sama efekt toimibki siis, kui pannakse 4–5 enam-vähem lugupeetavat inimesi mingite meelituste või survevahendite abil toetama mingit vastuvõetamatut seisukohta. Pärast ühemõtteliselt kiitvaid sõnavõtte ei sobi kellelgi enam eitavaid arvamusi avaldada. See kõlaks dissonantsina, tõmbaks liigset (enamasti ebameeldivat) tähele­panu ja seda ei tõlgendataks juba mitte kui arvamusavaldust arutluse all oleva küsimuse kohta, vaid kui väljaastumist arutlust organiseerivate ja juhtivate isikute ning äsja esinenud kõnelejate vastu.

22. Inimesed pannakse otsustamisest osavõtu ettekäändel kätt tõstma küsimustes, mille arutamisest neil polnud võimalik osa võtta kas seetõttu, et polnud juurdepääsu asjast arusaamist võimaldava informatsiooni juurde, et ei antud sõna, et pole vastavat ettevalmistust, või seetõttu, et polnud võimalik ega mõtet sõna võtta varem kujundatud kogemuste põhjal (nagunii keegi ei arvesta; nagunii on otsus ammu valmis ja praegune arutelu vaid puru silmapuistamine või suitsukate; eriarvamuste avaldamisega kaasneb nii palju ebameeldivusi, et mõistlikum on vait olla).

23. Nii kui ülemusel ilmub haiglane kartus avalikkuse ja eriarvamuste ees, tekib tal ka demagoogiavajadus. Juba vanas Roomas teati ja hoiatati, et kui näed ühehäälset otsust, otsi despooti või petist. Sattunud kord juba despotismi ja pettuse teele, ei ole sealt kuigi kerge kõrvale või tagasi pöörata, sest pole, kelle keskel siis edasi elada. Täielikuks enesepuhastuseks ei ole aga alati ei jõudu ega julgust. Ka kaotada näib olevat mõnikord liiga palju, eriti kui ollakse harjunud teistele kättesaamatute mugavuste ning võimust johtuva üleolekutundega, kui kultuur on jalge alt pudenenud ning vaimsed väärtused teisejärguliseks tõrjutud.

24. Kui ülemusel õnnestub kõik alluvate ettepanekud ükskõik mis ettekäändel kuidagi tagasi tõrjuda, pole tal karta, et ta eksib ja teeb (lubab teha) midagi valesti. Kui alluvate ettepanek keelust hoolimata siiski realiseeritakse ja kõik läheb korda, ütleb ülemus, et meie kollektiiv saavutas järjekordse töövõidu... Ebaedu korral vibutab ta rusikat ning nõuab, et meenutataks, mida ta ütles (keelas!). Kuna niisugusel ülemusel on alati õigus ja kuna ta ei tee vigu, on tema tõus ametiredelil või vähemalt püsimine antud ametipulgal kindlustatud.

25. Samasuguseid, oma olemuselt demagoogilisi käitumisliine või -stiile on veel õige mitmeid. Enamik neist saab alguse ametialasest, kutsealasest, tööalasest, erialasest või muust saamatusest. Inimene, kes oma ja teiste tegevuse sisu ei taipa, ei saa aru ka selle tegevuse mõttest ega tegijatest. Tegelikult narri ossa langedes ilmnebki tal vajadus end kuidagi «vee peal hoida». Iga ebakompetentne juht on suuremal või vähemal määral demagoog ja mingi aja pärast saab tast salakaval õelutseja, pugeja ja (või) jõhkard. Vaatleme mõnda näidet.

26. «Piiripääsuke.» Nii nimetame juhtivat töötajat, kes on ise veendunud (ja kelle suhtes ollakse veendunud), et ta on ja peab jääma juhtivaks töötajaks hoolimata valdkonnast, kus ta peaks tegutsema, ja ülesannetest, mida ta peaks lahendama... «Piiripääsuke» on oma sellise asendi üle ülbuseni uhke, mis ilmneb kogu tema hoiakust ja käitumisest: tervitades ulatab ta ühele käe, teisega räägib, kolmandale vaatab otsa, teine käsi küünarnukini püksitaskus... Oma ebakompetentsust püüab «piiripääsuke» mitmel viisil varjata. Iga vähegi tuttava inimesega hakkab ta ropendama, kriipsutades alla, et ta pole mitte ainult oma poiss, vaid et jutt on eriline ja et ka tema on eriline, kes võib endale lubada rohkem kui teised... Kui õnnestub kuidagiviisi viia jutt viinavõtmisele, kalapüügile, jahilkäigule, seente marineerimisele või naistele, on «piiripääsuke» seks korraks pääsenud – kõigil või enamikul neist aladest on ta spetsialist. Igal võimalikul juhul loob ta komisjoni ja määrab ennast esimeheks. Kõnelusi alustab ta kahe-kolmemõtteliste märkustega kohalolijate (eriti naiste) ja puudujate aadressil. Ta teatab, et tema muidugi, nagu kõik teavad, selles küsimuses asjatundja ei ole, aga... ja räägib seejärel tunni-poolteist, mida kõik peavad tegema. Koosolek järgneb koosolekule, segadus aina süveneb, asjatundjad on ülearused. Kõrvalseisjale võib kõigest sellest jääda mulje, et tegemist on energilise, teotahtelise, püüdliku, ideeliselt kindla, printsipiaalse inimesega. See «pisiasi», et ta on ebakompetentne ning sisuliselt takistab normaalset tööalast tegevust, et ta on amoraalne, laostab inimsuhteid ja kujundab väärastunud orientatsioone, jääb lihtsalt varju.

27. Mõnevõrra peenem natuur on juhitüüp, keda nimetatakse «lahingulenduriks». «Lahingulendur» püüab ükskõik millistel ettekäänetel oma töökohalt ära olla. mida kauem ja mida kaugemal, seda parem. Kuidagi püüab ta end suruda kõikvõimalikesse komisjonidesse, nõukogudesse, toimkonda-desse ja büroodesse ning seejärel ta istubki aina koosolekutel, kus on vaja vaid täpselt konjunktuuri tabada ja võib enamasti karistamatult midagi öelda või mitte öelda. Komisjonides saab oma vaimset ahtrust põhjendada suure koormusega tööl, tööl aga varjata küündimatust ning põhjendada saamatust suure ühiskondliku koormusega. Nendel harvadel puhkudel, mil «lahingulendur» oma asutusse-organisatsiooni lendab, «pikeerib» ta ootamatult, «tulistab» valimatult kõiki, kes juhuslikult ette jäävad ja ...kaob jälle. Maha jääb segadus, pisarad, pahameel ja kõrvalseisjale demagoogilise efektina kujutlus, et näe kus kange mees, kui operatiivselt ta asja ajab, kui resoluutselt abinõusid rakendab.

28. Alusetu kiitmine. See võte toimib kahel viisil. Vanarahva tarkus kinnitab: «Kiida lolli ja loll rabab end kas või surnuks.» Kummaline küll, aga isegi üsna lamedad ja labased komplimendid panevad põse õhetama, muudavad leplikuks ja tähelepanelikuks. Teistele, neile, kes näevad-kuulevad kellegi alusetut kiitust, toimib see objektiivselt kui nende laitus.

29. Alusetu laitmine. Põhjendamatu, ootamatu kallaletung, süüdistamine ei tea milles lööb rünnakuobjekti pahviks. Algul ta ei usu oma kõrvu, siis arvab, et see on mõni järjekordne nali, teatud liialdus, millele ei tasu reageerida... Seks ajaks, kui ta toibub ning olukorra tõsidust mõistma hakkab, on rünnak lõppenud, avalik arvamus kujundatud, hüved jaotatud, keegi ilma jäetud, keegi lahti lastud... Pärast toob selle võtte rakendaja enda kaitseks mõne sellise kõnekäänu nagu: «Kus metsa raiutakse, seal laastud lendavad!» või ütleb lihtsa enesestmõistetavusega: «Meie eksisime». Korduvad halvustavad märkused inimese püsiomaduste kohta toimivad traumeerivalt. Nii võidakse inimene sedavõrd hävitada, et ta ei usu enam oma võimetesse ega tulevikku, kaotab töövõime ja teotahte... Seejärel näitab demagoog talle näpuga ning seletab kõigile, et niisugune-naasugune antud kohale ei sobi, tema edutamine ei tule kõne allagi jne, jne.



Alamate demagoogiavõtted ülemate vastu

1. Viidatakse ülemuse käsule-korraldusele toimida teatud viisil. Näidatakse, et nii saigi tehtud, nagu nõutud oli, ja mis välja tuli, selle eest vastutagu ülemus nüüd ise (vastutab see, kes otsustab).

2. Kõneldakse mitte puudustest, vaid reservidest.

3. Kõneldakse mitte tööst ega saavutustest-puudustest, vaid sellest, mida tehti, ja plaanidest. Ühtede plaanide asemele tulevad aina teised ja siis on juba amoraalne meenutada eelmisi, veel vähem asuda sõrmega järge ajama ning arutlema nende täitmise üle.

4. Apelleerimine traditsioonilistele (objektiivsetele) raskustele. Alati, igal juhul sobib öelda, et

– asjale on tsentraliseeritud korras pööratud vähe tähelepanu;

– materiaal-tehniline varustas jätab soovida;

– vähe on osutatud konkreetset abi;

– töötingimused on ebarahuldavad;

– pole asjatundlikku kaadrit;

– mingid materjalid, projektid, otsused, sõlmed, teed on ebakvaliteetsed ja kokkuvõttes polnud võimalik teha seda, mida oli kavandatud teha, ega saavutatud ettenähtud resultaate.

5. Korduv isiklik pöördumine ja kummardamine maestro poole. Sellega jäetakse teistele mulje oma lähedusest maestroga ning antakse mõista sellest johtuvat jõudu. Maestrol aga, keda niiviisi eriliselt igas võimalikus ja võimatuski seoses esile tõstetakse, ei sobi hiljem seada kahtluse alla mõnda lipitsemise vahele peidetud mõtet ega nii ka kõneleja vastu midagi öelda.

6. Oma ideede esitamine ülemuse mõtetena («Nagu te, sm direktor, läinud aastal ühel nõupidamisel õigesti ütlesite...»).

7. Oma töökollektiivi esitamine ja kirjeldamine töökana, monoliitsena, arenevana, tarmukana... Seejärel ei sobi (kõlab dissonantsina) öelda, et selles on ka loodreid, praagitegijaid, luusureid, joodikuid, vargaid jms.

8. Kritiseeritakse end ise tühistes asjades, seejärel aga kirjutatakse kõik saavutused enda arvele.

9. Viidatakse kontrollijate ebaobjektiivsusele, ebakompetentsusele, pealiskaudsusele, süsteemitusele jms. (Sellisele olulisele asjaolule ei pööratud mingit tähelepanu.)

10. Selle asemel et analüüsida kriitiliste märkuste sisu ning anda asjakohaseid seletusi, asutakse kiitma ülemust tema printsipiaalse seisukohavõtu, kauge- ja läbinägeliku pilgu, selge ning paindliku poliitika, asjaliku, kõiki innustava (enese) kriitika jm. seesuguse eest.

11. Väidetakse, et kontrollijad, juhtijad jt ei osutanud konkreetset abi. Lisatakse, et puudusi teatakse isegi hästi.

12. Tõstetakse esile, et kontrollijad-korraldajad pole loonud tööks vajalikke tingimusi ning... peaksid seetõttu eeskätt ise end kontrollima ning tasemele viima või vähemalt vait olema.

13. Püütakse leida mingeid, kas või tühiseid vastuolusid erinevate ülemuste nõudmistes, hinnangutes, kriteeriumides, printsiipides, dokumentides... («Näete, meil pole nendes küsimustes, isegi niisugustes pisiküsimustes üksmeelt, mida siis veel suurematest probleemidest rääkida!»)

14. Sihiteadlik ettepanekute, palvete ja nõudmiste esitamine kõrgemalseisvate organite esindajaile, mida tuleb tegelikult tõlgendada kui viimaste tegematajätmisi.

15. Ülemustele-kontrollijaile kallaletungimine küll isiklikus, küll ühiskondlikus elus vajakajäämiste, laokil asjade või siis suhtlemisvaäratuste või iseloomunõrkuse pärast. Kui otsida, siis midagi ikka leidub!

16. Kõigi üllatuseks (ja rõõmuks) enda süüdi tunnistamine kõiges selles, milles tegelikult süüdi ollakse, ja ka selles, milles ei olda. See võtab süüdistaja kõigepealt tummaks, siis teeb relvituks või koguni härdalt kaastundlikuks. Lamajat ju ei lööda.

17. Lubadused, kohustused, kinnitused, et kõik saab siitpeale tehtud ning mitu korda paremini kui kunagi varem. Hodža Nasredin lubas eesli koti kulla eest kümne aasta jooksul kõnelema õpetada. Surmaähvardustest ehmunud sõpru lohutas Hodža, et ohtu pole mingisugust, sest kümne aasta pärast, kui peaks lubaduse täitmist kontrollitama, on kas eesel surnud, valitseja surnud või pole võibolla teda ennastki, aga kott kulda on juba käes.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus