Delfi: Viktoria Ladônskaja: miks ma loobun presidendi kutsest?
Eestlased Eestis 09 Jan 2016  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Maailmavaade ning sellest tulenevad tõekspidamised ja ühiskonnas kehtivad reeglid on filosoofiline küsimus, kus pole õigeid ega valesid, musti ega valgeid lahendusi.

On seisukoht, mida sa toetad ja seisukoht, mille vastu sa oled. Kui me lepime kokku, et tõde on ühiskonnas mitmekesine (tänu millele eksisteerivad ka erinevad erakonnad), siis seda olulisemaks muutuvad moraal, eetika, nähtamatu südametunnistuse reeglid, mis jäävad tavalistest poliitilistest vaidlustest kõrgemale.

Presidendi roll Eesti ühiskonnas on just seda viimast sorti. Tema kui institutsioon peaks sümboliseerima ühiskonna moraali. Paraku just see viimane tekitab küsimusi.

Toon näite Ameerikast. Bill Clintonile umbusalduse küsimus tekkis mitte armuloo pärast, vaid valetamise pärast. Kui president valetab oma eraelu kohta, võib ta ju valetada ka teistes valdkondades. Muidugi on ka meie presidendi südameasjad eelkõige tema enda asjad. Aga kodanikul ei pea tekkima kahtlust, et president varjab midagi - ja see on seotud eetikaga.

Ühiskonnas tekivad küsimused - miks kiirustati pulmadega? Miks hoiti alguses saladuses teise lapse olemasolu? Kas tõesti kestis suhe vaid 5 kuud ja juba tuli laulatus? Miks presidendi abikaasa hüvitiste teemat vajab endiselt seletamist? Miks on antud vaid üks intervjuu Eesti meediale uue esileedi poolt? Ilmselt ei ole seal midagi kriminaalselt, aga seda enam, miks siis mitte seletada rahvale? Selle sündmuse kommunikeerimine presidendi kantselei poolt ei õnnestunud.

Ja siit tuleb ka teine moraalne nüanss. Võrrandis on ka nüüdseks endine abikaasa. Jah, meil on piisavalt vaba ühiskond. Nõus, suhted tekivad ja kaovad. Aga eelmine esileedi on presidendi lapse ema, kes aastaid aitas presidendil täita oma missiooni, kes tegeles tema kodu loomise ja hoidmisega ja terviseteemade propageerimisega ühiskonnas... Ja mis jäi nüüd talle? Kui vaadata meediat, siis visati ta ehitatud majast välja, ta jäi kompensatsioonidest ilma, meedia pistis ta nahka (isegi kui tema võib olla ei olnud algne patuoinas), ja vähem kui aasta pärast lahutust toimus juba presidendi uus laulatus. Presidendi kommentaar tema intervjuust: „Viimase poole aasta jooksul on minu kõrval tark, võluv ja õnnelik naine" - säh sulle, endine naine... Mis on selle juhtumi signaal ühiskonnale? Võib olla on ka siin olemas adekvaatsed vastused ja ei ole midagi kriminaalselt valet, aga miks siis mitte anda teada, mis on selliste uudiste taga. Selle sündmuse kommunikeerimine presidendi kantselei poolt ei õnnestunud jälle.

Kardan isegi küsida, et kuidas Kadri Keiul läheb? Kas tõesti arvate, et tema vanuses laps tuleb toime olukorraga, kus armastus on lõplik ja nii kiiresti asendav uuega? Kui president hakkab Eesti Vabariigi sünnipäeval või emadepäeval või muul üritusel rääkima moraalist, siis tema enda moraal ei tohiks küsimusi tekitada.

Meie vabariigi aastapäeva tähistamine on ammu muutunud edevuse laadaks. Paar aastat tagasi kirjutasin Eesti Ekspressis loo pealkirjaga: „Presidendi vastuvõtt kui Bulgakovi romaan". Kirjutasin, et aastast aastasse jätab see paljuski mulje stsenaariumist, mida kirjeldas Mihhail Bulgakov romaani "Meister ja Margarita" peatükis "Saatana suur ball". Bulgakovil on ballil mitu pidulikku saali, lilled, šampanja, orkester, frakid ja lõpuks - "kätlemistseremoonia". Sedavõrd pikaleveniv, et Margarital "sureb põlv ära". Kuid oma külalistest on "kuninganna vaimustatud!".

Kutsutute seas on eranditult ühiskonna koorekiht, need, kes teevad ajalugu. "Esimesed! Härra Jacques abikaasaga. Lubage tutvustada. Veendunud valerahategija, riigireetur ja sealjuures üpris taibukas alkeemik." Kõik tähtsad külalised on pidulikult riides, kuid võõrustajad näevad, et nende frakkide all on peidus luukered.

Jään oma arvamuse juurde ka praegu. Meie riigi aastapäev on muutunud „Kleitide paraadiks" - „Kroonika müügipeoks".

Kuidas ma siis sel aastal tähistan aastapäeva? Vara hommikul lähen Toompeale. Riigi tähtsaim püha algab lipu heiskamisega Pika Hermanni torni. Selleks, et mõelda vaikselt, iseendas oma riigi sünnipäevale, lähevad paljud tavalised kodanikud varahommikul Toompea nõlvale lipu heiskamist vaatama. Seoses selle päevaga kutsusin ma riigikokku lasteaia lapsi ja räägin neile, mis on ikka vabadus. Ja siis lähen Oleviste kirikusse, kus pakutakse süüa neile, kellel nii hästi ei ole elus läinud. Ma tahan sel päeval olla koos rahvaga, kes peab sünnipäeva.

...Mäletan, kuidas aastal 2006 teleka eest hoidsin Ilvesele pöialt. Parlamendis loendas metalne hääl: "...172, 173, 174." Hakkasin rõõmust hüppama. Arvan, et kõik mu naabrid kuulsid sel hetkel mu vene temperamenti. Jah, Ilves sümboliseeris midagi uut, suuremat visiooni, maailmataset, tuleviku peale mõtlemist. Jah, EV näole ilmus kerge naiselik nõutus. Hiljem ütleb ta ajakirjanduses, et ei oleks seda justkui oodanudki. Kui järgnes aplaus ja tulid esimesed õnnitlused sai kogu telerite ette naelutatud riik tunnistajaks tema isiklikule õnnesoovile - kergele suudlusele. Tol hetkel oli Ilvesest saanud minu riigi president. Minu President. Ja ma tahan, et minuga jääks tolle presidendi mälestus.

Ja veel, arvan ma, et presidendi isiklik elu viib tähelepanu Eesti tegelikust esinaisest eemale. 24. veebruari esinaine on ju Maarjamaa.


 - pics/2016/01/46771_001_t.jpg
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Aug 19 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 20 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 21 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 22 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 23 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 24 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 25 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 26 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus