See artikkel on trükitud:
http://www.eesti.ca/delfi-uue-rahvakogu-kriitika-kuhu-jai-tanaste-pensionaride-vaarikus-ja-vordne-kohtlemine/article49384
DELFI: Uue rahvakogu kriitika: kuhu jäi tänaste pensionäride väärikus ja võrdne kohtlemine?
16 Mar 2017 EWR Online
Aimar Altosaar
MTÜ Kuldliiga Algatus asutaja (Vabaerakond)
http://epl.delfi.ee/news/arvam...

Eakatest rääkides keskendutakse esimesest lausest meditsiini-, sotsiaalhoolekande ja pensioniteemadele. Loomulikult tuleb teemaks ka riigiabi ja sotsiaalministeeriumi asutuste töökorralduse parandamine.
See on harjumuspärane, kuid vale ja lühinägelik lähenemine, mis vaid teravdab juba väljakujunenud olukorda, kus suur osa elanikkonnast surutakse sotsiaalselt abitusse seisu, mille tulemusena kahaneb tahe panustada ühis- ja kogukonda ning hakkab logisema tervis.


Koostöö kogu noored ametnikud on mõelnud välja rahvakogule eakate visiooni loomiseks neli teemat: eakapõlve kindlustatus, eneseteostus, tervis ja muutustega kohanemine.

Nende teemade hulgas pole peamist: kuidas hoida väärikust ja tagada võrdne kohtlemine. See on arusaadav, sest endile 2050. aastaks visiooni luues ei ole noored inimesed selle peale lihtsalt tulnud, et teatud vanusest alates on inimeste kõige suuremaks probleemiks, et nad muutuvad sotsiaalselt nähtamatuks – kõigepealt tööturul, kuid vananedes ka kõigis teistes sfäärides.

See on ühiskonnas laiem teema, et me tegelikult ei märka inimest, vaid ametlikult tasandil käsitletakse standardiseeritud omadustega inimühikuid.

Soome tööfüsioloog ja eakate poliitika ekspert Juhani Ilmarinen on öelnud, et meie töökohad on standardiseeritud 35-45 aastastele inimestele.

Meie näeme aga, et selleski kategoorias sorditakse inimesi eelkõige formaalsete tunnuste alusel, hoolimata isiksuse eripäradest, võimetest ja sotsiaalsetest oskustest. Sest tööandjad, veel vähem aga nende soove vahendavad personaliotsingufirmad, lähtuvad ikka 20. sajandi kujutlusest, millised olid siis tavalised töökohad, kuhu otsiti tööjõudu: töötaja peab olema füüsiliselt terve, võimalikukult lastetu, isetu ning raha- ja karjäärihimuline.

Elame juba ammu 21. sajandil ning uued reeglid ja väljakutsed võtavad võimust. Siia sajandisse kuulub paindlikkus, tehnoloogiate ja turgude kiire muutumine, töökeskkonna mitmekülgsus, loovus ja isiksuslike eripäradega arvestamine.

See tähendab ka noorte ja vanade kaasamist võrdsel alusel tööturule, sest kõik omadused ja oskused on tänapäeval vajalikud. Eriti on puudu sidustusoskustest, empaatiavõimest, kannatlikkusest ja lihtsast elukogemusest, mida saavad pakkuda vaid eakamad inimesed.

Meie ettevõtjad ja enamik tööandjaid võiksid lõpetada igale töökohale täiusliku, soovitavalt 35-45 aasta vanuse, kõrgelt haritud, viit võõrkeelt valdava ja IT-spetsialisti kvalifikatsiooniga supertöötajate otsimise ning analüüsida, milliseid inimesi neil on meeskonda tegelikult vaja. Ehk on seal kohta nii 65- aastasel liikumispuudega naisterahval kui 20-aastasel tormakal noormehel, kellel pole küll paljusid keeli suus, kuid kes hea meelega jagavad ideid ja kogemusi?

Ilmselt tuleks varem muuta oma suhtumist avaliku raha peal toimivatel asutustel, kus ka domineerivad nooremas keskeas inimesed. Ka riigiasutustes kuuluvad nii juhid kui personalitöötajad samasse vanuseklassi ning neil on väga väike huvi endast vanemate ja nooremate inimeste suhtes.

On kiiduväärt, et vananemist nähakse ette 2050. aastaks, kuid veelgi suurem muutus algaks sellest, kui maksumaksja kulul uusi ägedaid ideid genereerivad ametnikud ja akadeemilised ringkonnad (kes hakkavad 6. aprilliks rahvakogu eakate visioonile laekunud ideid vaagima) näeksid ka oma lähiümbrust ning kaasaksid neid, keda võib juba tänapäeval pidada eakateks!
Märkmed: