Juhtkiri,
www.DELFI.ee 11. septembril 2001 muutus maailm põhjalikult ja otsustavalt. al-Qaida korraldatud terrorirünnakutes, mille käigus lennukid kaaperdanud enesetaputerroristid lendasid sisse Maailma Kaubanduskeskuse kaksiktornidesse ja Pentagoni, hukkus kolm tuhat inimest. Kui palju on hukkunud inimesi pärast 11/9 USA juhtimisel alanud sõda terrorismiga, ei oska kokku rehkendada ilmselt keegi.
Pärast terrorirünnakuid alustas USA sõjakäiku Afganistanis, mille eesmärgiks oli tabada al-Qaida terrorivõrgustiku juhiks peetav Osama bin Laden. Tänavuse seisuga lubatakse bin Ladeni pea eest juba 50 miljonit dollarit, aga keegi ei või täie kindlusega väita, et mees üldse enam elus on. Ja nagu iga aasta 11. septembril, kardetakse ka nüüd, et terrorirünnakud võivad korduda.
Pärast terrorirünnakuid liigitas USA terrorismi toetavate riikide hulka ka Iraagi ja president Bush hakkas rääkima „kurjuse teljest“. Kuigi Iraagi seotus 11. septembri terrorirünnakutega ei ole tõendamist leidnud, oli nimelt see Iraagi sõja alustamise üks ametlikke põhjusi.
Terrorirünnakud Madridis ja Londonis on ohvriterohkelt tõendanud, et akuutses ohus oli ja on ka Euroopa. Mitmed ärahoitud rünnakud on andnud lootust, kuigi mitte kindlustunnet. On küsitav, kas sõda terrorismiga on üldse võimalik kunagi võita. Islami fundamentalistide viha lääne ja eelkõige USA vastu on niivõrd lepitamatu ja kirglik, nende suhtumine inimelusse niivõrd põhimõtteliselt erinev meie omast, et ainult väga naiivsed võivad loota kiireid lahendusi.
Terrorismioht on globaliseerunud maailma valusaim reaalsus. Me kõik maksame selle vältimise eest lõivu, loovutades osa oma isiklikest vabadustest, lastes end lennujaamas põhjalikult läbi otsida ning loovutades kaasa võetud veepudeli. Kuigi Eestis toimuva terrorirünnaku ohtu peetakse väikeseks, on see ometi olemas kas või pelgalt tänu faktile, et oleme USA ustavad liitlased ning sõdime Iraagis ja Afganistanis.
