17. juunil 1986 leiti Ida-Berliini lähedalt mehe surnukeha, kelleks osutus Ameerika laulja ja näitleja Dean Reed. Praeguseks on teada, et ta valis vabasurma, olles enne järve minekut neelanud tugevaid rahusteid ja lõiganud läbi randmesooned.
Kuulujutud, nagu oleks publiku omaaegse lemmiku tapnud julgeolekuteenistus, osutusid (sel korral) valeks. Keskeakriisi põdev marksist oli olnud juba pikemat aega depressioonis ja üritanud varemgi end tappa.
Mees, keda läänes peaaegu üldse ei tunta, oli külma sõja ajal idabloki popkultuuri ikoon. Tema sõprade hulka kuulusid Salvador Allende, Daniel Ortega, Che Guevara ja Yasser Arafat. Sotsialismi superstaar, kes protesteeris sõdade vastu, sõitis esimese ameeriklasena mööda N. Liitu, laulis Ida-Saksa televisioonis, lasi end Liibanonis fotografeerida relvadega ja nautis sotsmaades tippnomenklatuuri privileege.
Reedi tee Coloradost Hollywoodi kaudu Ida-Euroopasse oli ainulaadne. Hiljuti esilinastus Saksamaal tema 20. surma-aastapäevaks valminud dokumentaalfilm „Punane Elvis“ (
Der rote Elvis), mida esitleti juba aasta algul
Berlinale kinofestivalil. Linateose autor ja rezhissöör on Leopold Grün.
On teada, et ka eesti näitlejanna Eve Kivi oli armunud Dean Reedi. Nende kohtumised olevat toimunud Moskvas ja Berliinis, ka kooselu olnud arutlusel, kuid julgeolek olevat olnud selle vastu, rääkis filmistaar mõni aasta tagasi Kroonikale antud intervjuus.
Peen dokumentaalfilm „Punane Elvis“ on peenetundeline, kuid samas kriitiline dokumentaalfilm, mis kajastab maailmaparandaja elu kuulsuse ja traagika vahel. Selles näidatakse nii Reedi poliitilist võitlust kui ka ülimat naiivsust. Ühes raadiointervjuus (1981) ütleb ta: „Ma tean, et üksinda ei või ma maailma muuta. Kuid kui suren, soovin ma, et maailm oleks muutunud paremaks, kuna Dean on siin olnud.“
Marksismi pooldajana laulab ta filmis saksa, inglise ja hispaania keeles, kutsudes inimesi liituma sotsialistliku revolutsiooniga ja parandama maailma. Samas paistab välja tema ideaalide utoopilisus ja enesekriitika puudus.
Filmis on antud sõna mitmele Reedi tuttavale, sh Hollywoodis karjääri teinud endisele DEFA stuudio staarile Armin Mueller-Stahlile ja viimasele Saksamaa Sotsialistliku Ühtsuspartei juhile Egon Krenzile.
Kaadrid näitavad ka Reedi esinemisi vanglates, vabrikutes ja demonstratsioonidel – tänapäeval tunduvad need kolmanda klassi operetietteastetena, kuid sümboliseerivad samas selgelt diktatuuri sisu ja eesmärke. Rezhissöör Grün ja kaasautor, Reedi biograafia kirjutaja Stefan Ernstig, ei soovi filmikangelase elu selgitada ega kaitsta, nad näitavad vaid fakte. Järelduste tegemise on nad jätnud vaatajale.
„Punane Elvis“ on ajalooline dokumentaalfilm mehest, kes uskus, et sotsialismi abil võib maailma helgemaks muuta, kuid murdus hingeliselt kahe maailmaideoloogia erinevuse all. Oma lahkumiskirjas kolm aastat enne Berliini müüri langemist palub ta vahendada Erich Honeckerile: „Sotsialism ei ole veel saanud täiskasvanuks.“
Reed ei näinud sotsialistliku leeri kokkuvarisemist. Peab vist ütlema, et kahjuks. Ehk oleks ta siis taibanud, et inimese loomulikku tungi vabaduse järele ei ole võimalik isegi suurepäraste ideaalidega alla suruda. Tema ise oli tänu oma USA passile privilegeeritud seisundis. Teised seda ei olnud, kuid Reed sulges silmad kibeda reaalsuse ees. Ja see sai talle lõpuks saatuslikuks.
Tom Hanks plaanib mängufilmi Filmis näidatakse ka kaadreid Reedi viimasest abikaasast, DDR-i filmitähest Renate Blumest. Dokumentaalteose jaoks ei nõustunud lesk intervjuud andma.
Näitlejanna müüs koos poja Alexandriga mälestuste filmimisõigused hoopis Hollywoodi superstaarile Tom Hanksile, kes soovib ise stsenaariumi kirjutada ja oma kaasmaalast mängida. Seega, postuumselt võib Reedi unistus Ameerika filmivabrikus karjääri teha isegi veel täituda. Seikleja ja romantik, mässaja ja naistelemmik, kes oli Ida-Euroopas sama kuulus kui Elvis läänes, elab tänaseni oma austajate mälestustes. Saksmaal on Reedi plaadid ja filmid jälle populaarsed.
