David Vseviovi analüüs Moskva poliitikast: Vastandumine Läänega pole Venemaale mitte kunagi head toonud
Eestlased Venemaal 22 Mar 2015  EWR
    Trüki   E-post   FB     
22. märts 2015
David Vseviov, õppejõud Eesti Päevaleht
Venemaa ajaloo suurepärana tundja Orlando Figes on määratlenud oma äsja ilmunud raamatus Venemaa revolutsiooni pikkuseks terve sajandi. Tema käsitluse järgi algas revolutsioon Venemaal juba 1891. aastal reaktsioonina näljahädast põhjustatud kriisile ja valitsuse saamatusele ning lõppes alles 1991. aastal Nõukogude Liidu lagunemisega.

Kas nendest daatumitest viimane kuulub tegelikult mingit olulist lõppu märgistavate hulka ning kas 1991. aastast alates toimus Venemaa ajaloos põhimõtteliselt sisuline pööre, on viimase aja sündmusi silmas pidades küllaltki küsitav. Kuid millise lõppdaatumi juurde me ka ei jääks, hakkab Venemaast (seal elavatest normaalsetest inimestest) kahju. Põlvest põlve kannatada permanentse revolutsioon, mis on hävitanud nii talle jalgajäänud süütuid ohvreid, kui söönud oma lapsi, kerises. Ning tõesti, ega Euroopas ei leidu ühtegi teist suurriiki, mille elanikkond oleks viimase sajandi jooksul kandnud vene rahvaga mastaapsuselt võrreldavaid ohvreid. Ohvreid, mida suures osas on nõudnud selle sama riigi toimimine ning ideoloogilised postulaadid, millest selline toimimine on lähtunud.

1991. aastal oli tõesti võimalus see, 19. sajandil alustatud revolutsiooniline protsess peatada ning naasta teele, mida revolutsiooniliste vapustuste ja loendamatute ohvrite asemel iseloomustab evolutsiooniline, inimelusid väärtustav areng. Kuid mida lähemale tänasele päevale, seda ilmsemaks on saanud, et mingit pöördelist muutust pole toimunud ning Venemaa on taas valinud vana „iseolemise“ eksisteerimisvariandi, mis paljuski tähendab vastandumist väärtuste süsteemile, mida on tavaks minetada euroopalikeks.

Kuid vastandumine Läänele (mis on sageli olnud pigem retooriline kui sisuline) pole toonud Venemaale ja selle riigi elanikkonnale kunagi midagi head. Pole toonud sellepärast, et selliselt toimides on Venemaa määranud ennast isolatsiooni ja sellega vältimatult seonduvasse mahajäämusesse.

Seda mõistis isegi (muidugi omamoodi) kunagine Venemaa tsaar Nikolai I, kelle valitsemisajaga on Vladimir Putini võimuperioodiga kõige sagedamini võrreldud. Võrreldud ka sellepärast, et analoogiliselt tänase päeva valitsejaga kujunes tema kirstunaelaks samuti Krimm. Ning kui Nikolai I pettis ennast ja oma alamaid sõjaväeparaadide korraldamisega, siis kaasajal näeme me täpselt samasugust käitumismustrit – endale ja riigi elanikkonnale demonstreeritakse nii tegeliku paugutamisega kui pidevate õppustega valitsejast tulenevat väge ja võimsust.

Politoloogidest paljud on väljendanud arvamust, et Nõukogude Liidu kokkuvarisemist kiirendanud oluliseks teguriks kujunes võidurelvastumine. Ehk vastasseis Lääne maailmaga, mis polnud Moskvale jõukohane.

Aga, kas tänapäeva jõudude vahekord on muutunud? Kui, siis vaid niinimetatud läänemaailma kasuks. Mida see aga tähendab? Seda, et Venemaa tavainimesed peavad valitseja tahtel ettevõetud avantüüri eest maksma veelgi kõrgemat hinda. Võib olla on nad hetkel veel sellega nõus. Olles sama eufooriliselt rõõmsad, nagu need kümned tuhanded Peterburi elanikud, kes Esimese maailmasõja esimestel päevadel kogunesid Talvepalee esisele väljakule valjendama oma truualamlikku armastust valitseja suhtes.

Mida aga nad mõtlesid ja kuidas toimisid mõne aja pärast ning millega see kõik lõppes, seda teame me suurepäraselt. Nad andsid Venemaa permanentsele revolutsioonile juurde pöörase hoo. Kes aga selle hoo oma huvides ära kasutas, see on juba omaette küsimus.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Aug 22 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 23 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 24 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 25 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 26 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus