David Vseviov: ajalugu pole sõda, surnutel pole rahvust PM
Eestlased Eestis 06 Sep 2009  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Ajalooteadusele on määratud õnnetu saatus juba ainuüksi sellepärast, et erinevalt kõikvõimsa Jumala kätetööna loodud maast ja taevast kujundavad ajalookäiku väetid inimesed.

Ning kui füüsika ja keemia jäävad maailmaruumi igaveseks ajaks, sai ajalugu alguse koos kohe pattu langenud inimesega ja viimase inimese kadudes saabub igaveseks ka tema lõpp. Siis ei jää ajaloost alles midagi. Ei sõdu ega kangelasi. Isegi Molotovi-Ribbentropi pakti mitte. Kusjuures see lõpp võib valikuliselt saabuda «suurest» lõpust tunduvalt varem. Näiteks siis, kui nimetatud pakti olemasolu lihtsalt unustatakse. Aga niimoodi on ju ajaloost kadunud kümned lepingud ja paktid. Tuhandetest riigimeestest ja miljonitest unustuse hõlma vajunud lihtinimestest rääkimata.

Järsku ongi see, kuskil meie hingesügavuse soppides peituv ajutisuse-aimdus põhjus, miks ajalooteadus pole eriti tõsiselt võetav, ahvatledes selles vallas kätt proovima kõiki soovijaid. Seda tänapäevani välja, lihtsurelikest alates ning peaministrite ja presidentidega lõpetades. Kuigi vähemalt meil, Euroopas, peaks aeg ju olema ammu teine ja riigijuhtidest korüfeed kõikide teaduste vallas (millegipärast tulevad meelde võrratu Juz Aleškovski «laagrilaulu» sõnad seltsimees Stalinist kui suurest teadlasest) peaksid olema jäänud igavesti minevikku. Ehk perioodi, millal «Eesti Nõukogude entsüklopeedia» määratluse järgi nimetati ajalugu ideoloogiaga tihedalt seoses olevaks parteiliseks teaduseks. Kuid miks peab ajalugu endiselt olema parteiline, riikide oleviku mingitest arusaamatutest huvidest lähtuv? Ja kuidas on, Venemaa presidendi sõnadest tulenevalt, võimalik ajalugu võltsida Venemaa kahjuks? Kuidas on ajalugu üldse võimalik võltsida? Kui 1939. aasta on objektiivselt juba olnud ning seda tagasi tuua ja ringi teha pole kuidagi meie võimuses.


Inimeste elukäikudega sarnaselt on igal riigil oma minevik, kus kaugeltki mitte kõik sooritatu – mõtted ja teod – pole olnud kaunid ja õilsad. Summaar­selt on seal olnud kõike: nii kunstis metsalisena kujutatud seitset surmapattu kui ka väiksemaid eksimusi ning tahtlikke pisisigadusi (üksikinimeste variandis ja kooliaasta algust meenutades tuleb juba ainuüksi sellest ajast mõndagi meelde). Nii polegi meie seas ilmselt kedagi, kes poleks kas või kord mõnd keelatud vilja maitsnud või sellest vähemalt unistanud. Ja kuidas see saabki olla teisiti, kui pattulangemine on meisse paratamatusena sisse kodeeritud algusest, Evast ja Aadamast alates. Ning ega patustamine, nagu ka alkohol väikestes doosides, pole iseenesest paha, sest pattulangemise kaudu avas Jumal inimeste silmad. Luues tulemusena ajaloo,õpetades nägema teo ja tagajärje seost. Ning andes ühtlasi inimestele võime kahetseda ja andeks paluda. Sellepärast enamik meist polegi jäänud igavesti kooliaegseid tempe kordama ja on vähemalt hinges palunud nii mõneltki kaasinimeselt andestust üle huulte lipsanud solvangu või mõtlematu teo pärast.

Kuid miks käib see riikidel üle jõu? Miks nad ei või meiega sarnaselt öelda, et see kunagine, teismeliseeas sooritatud tegu oli näotu ja loomulikult ei tuleks selle kordamine nüüd, täiskasvanuna ja targemaks saanud inimesena, enam isegi kõne alla. Või nagu vahel mõni kuritegelikult teelt kõrvale astunu on väitnud ning oma tegudega ka tõestanud – nüüd olen ma hoopis teistsugune inimene. Mind pole vaja enam võõristada ega minu eest kõrvale hoida. Ega minu ees hirmu tunda.

Miks selle asemel jonnakalt väita, et kogu minevik on olnud vaid õigete sammude jada? Et pole tehtud ühtegi viga ja kõik need, kes julgevad kunagistele patustamistele tähelepanu juhtida, tembeldatakse ajaloo võltsijateks, keda võivad äärmuslikus variandis oodata kõikvõimalikud süüdistused ja sanktsioonid, kuni aastatepikkuse vanglakaristuseni välja.

1. septembril seitsekümmend aastat tagasi algas Teine maailmasõda – suurimad tapatalgud inimkonna ajaloos. Ja täpselt samuti, nagu maailmaajaloo kõikehõlmavas suures kalendris eelnevad igale päevale toitva võrgustikuna kümned ja sajad sündmused, eelnes 1939. aasta 1. septembrile 23. august – Molotovi-Ribbentropi pakti sõlmimise päev. Kaks alatuselt ja traagiliste tagajärgede poolest ainulaadset daatumit, mis tõid enesega kaasa loendamatuid kannatusi ja piiritut õudust.

Aga kas nendest kümnete miljonite inimeste kannatustest ja külvatud õudusest on riigijuhtide viimaste päevade sõnavõttudes juttu olnud? Või näiteks sellest, et tänapäeva Venemaal pole olemuslikult midagi ühist omaaegse Nõukogude Liiduga ja selle riigi tolleaegne välispoliitika vääriks hukkamõistu? Seda enam et vähemalt Stalini sisepoliitika, tema toimimise omaenese alamatega on sama riik üldjoontes tunnistanud ametlikult kuritegelikuks (kuigi see tõdemine on paljuski skisofreeniline: kuriteod on abstraktselt sooritatud, aga konkreetseid kurjategijaid pole olemas).

Selle asemel oleme presidentide ja peaministrite suust kuulnud valdavalt manitsusi loobuda ajaloo võltsimisest ja hoiduda katsete eest ajalugu ümber kirjutada. Või siis soovitusi unustada minevik ja alustada piltlikult uuest lehest (mis sisuliselt tähendab ikka sedasama, et me pole kunagi midagi valesti teinud). Ning neid õpetussõnu ei jaga viimastel päevadel meile kaugeltki ainult Dmitri Medvedev ja Vladimir Putin, vaid ka Lech Kaczyński ja Donald Tusk ning ilmselt on seda teinud mõni teinegi riigitüüri juures või lähedal paiknev isik. Ja kuna riigijuhid pole muusad, kelle rääkimise ajal kahurid vaikivad, siis kaasnes näiteks Vladimir Putini artikliga Poola ajalehes Gazeta Wyborcza, milles Molotovi-Ribbentropi pakt (salaprotokolli mainimata) on nimetatud amoraalseks, Poola-vastane propagandistlik kogupauk, mille pärliks võib pidada telekanali Rossija väljaütlemist, et Teise maailmasõja tegelikuks põhjustajaks on põikpäine Poola ise. Kuna ei soostunud rahuldama Hitleri õiglasi territoriaalseid pretensioone.

Mis aga üldse puudutab Poola agressiivset poliitikat, siis ilmselt juhuse tahtel nägi just nüüd ilmavalgust Venemaa välisluureteenistuse koostatud, varem salastatud dokumentide kogumik «Poola poliitika saladused. 1935–1945». Et kõik soovijad saaksid selle raamatu vahendusel tutvuda Poola agressiivsete kavatsustega Nõukogude Liidu suhtes. Koos sellest tulenevate loogiliste järeldustega…

Kõike seda kuulates ja lugedes ongi vahel tunne, et see sõda, mis algas seitsekümmend aastat tagasi, 1939. aasta 1. septembril, polegi vähemalt osa inimeste peas veel lõppenud ja jätkuvalt vajab midagi tõestamist ning õigustamist.

Mingite juba ammu olematute arvete klaarimist. Unustades kõige tähtsama. Et miljonid hukkunud on juba ammu leidnud igavese rahu ja nende hinged paiknevad seal, kus pole riike ja piire. Ega sõdu. Ainult miks nad pidid sinna nii vara ja loomuvastaselt lahkuma? Kas seda ei saa siis rahulikult arutada? Teadlaste, nagu perekonnaliikmete ringis, teadasaamise sooviga, et välistada kunagise kordumist. Ning lõpetuseks. Ajalugu pole sõda, vaid teadus. Ja surnutel pole rahvust.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus