Kõigist kolmest võib palju rääkida, kuid täna üritagem neist kõnelda sama hingetõmbega. Esimest tunneme peaasjalikult heliloojana, teist interpreedina, ja kuivõrd kolmas kaht esimest ühendab, sellest saime kujuka pildi neljapäeva, 9. novembri õhtul Tartu College’i Kultuuriprogrammi raames toimunud üritusel, kus Armas Maiste andis ülevaate Frédéric Chopini elust ja loomingust.
Asta Ballstadt tänab esinejat. Foto: E. Purje
Alakem Armas Maistest, keda korraldajate poolt tutvustas õhtu koordinaator Asta Ballstadt. Arvame Maistet tundvat küllalt hästi, kuid kas ikka tunneme? Kipume ta nime automaatselt seostama dzhässiga ja see on ehk mõningal määral õigustatud, kuid seda tehes tunnistame, et tunneme mitmepalgelisest kunstnikust vaid üht tahku. Maiste kinnitas oma sõnavõtus selgelt ja resoluutselt, et ta moodsa aja inimesena armastab dzhässi, kuid pole dzhässpianist, vaid lihtsalt pianist. Pianist, kes peab lugu heast muusikast vaatamata zhanrile. Dzhässmuusika hulgas on ka palju alaväärtuslikku, millele ta tähelepanu ei pööra. Samas leidub klassikuid nagu Chopin, kelle helilooming oluliselt väljendus just klaveri kaudu ja kelle muusikalise geeniuse tunnustamisest ükski pianist lihtsalt ei pääse.
Chopin sündis Poolas, Varssavi ligidal aastal 1810 ja suri Pariisis 1849. Isa poolt oli ta prantslane, ema poolt poolakas. Oma esialgse muusikalise hariduse omandas ta Varssavis. 1831. aastal siirdus nii muusikaliste ambitsioonide kui Poolas valitsevate poliitiliste olude tõttu Pariisi. Leidis mitmeid muusikaringkonnis mõjuvaid sõpru nagu Kalkbrenner, Pleyel ja Liszt. Oma nõrga tervise tõttu (põdes tuberkuloosi) jäi oma vitaalsemate sõprade kõrval varju, tegutsedes peamiselt salongimuusikuna ja klaveriõpetajana. Hea välimuse, peente maneeride ja tundehella klaverimängu tõttu oli seltskonnas armastatud. Tal tekkis tõsisem armusuhe kirjanik George Sand’iga, mis aga hiljem peamiselt viimase laste sallimatuse tõttu purunes. Järgnes kiire tervislik allakäik ja surm.
Niipalju linnulennuliselt Chopinist kui inimesest. Tema loomingust rääkis referent rohkem klaveri kaudu kui sõnades. Vestlus ja muusika olid osavalt põimitud veenvaks tervikuks, mille najal võis kuulajaskond samm-sammult läbi käia olulise osa kogu helilooja loominguteest. Etüüdide kohta, mida on kogusummas 27, tähendas referent, et kui need kõik korralikult läbi mängida, ei valmista ülejäänud looming enam tehnilisi raskusi. Maiste esituses kuulsime neist kolme. 52 masurkast esitati kaks. Pikema helitööna kuulsime ühe neljast skertsost. Järgnesid üks näide 19 nokturnist ja kaks prelüüdi, mida on arvuliselt 25. Veel ühe ulatuslikuma helindina esitati üks neljast ballaadist, rida valsse ja lõpuks üks tehniliselt nõudlik polonees.
Ilmekalt informatiivne sõnaline ettekanne koos meisterliku musitseerimisega klaveril pälvis tugeva aplausi. Asta Ballstadt tänas esinejat kauni lillekimbuga ja lisapalaks kuulsime „Fantaisie impromptu“. Traditsiooniline kohv ja kringel ootas kõiki ja meelitas lõõgastunult vestlema.
