Carmen Palmiste: Tahan Iirimaale tagasi Eesti Päevalehest
Eestlased Eestis 09 Jan 2013  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Noore pere lugu: välismaalt koju ja uuesti minema

 - pics/2013/01/38396_001.jpg
Tööjõu väljavool Eestist kogub tuure. Rohkem on lahkujaid ja vähem tagasi tulnud talente. Meie pere näide on kodumaale tagasi tulemisest ja lahkumismõtetest.

Olen abikaasaga koos olnud kaks aastat. Meie kohtumine oli moodne muinasjutt: olin teda korra näinud. Seejärel läks eestlasest mees välismaale tööle tagasi. Edasi suhtlesime Facebookis. Läks kaks kuud ja olin valmis talle järele kolima. Neli kuud pärast kohtumist osteti mulle 23-eurone üheotsapilet. Esimesel päeval sain Iirimaal kihlasõrmuse.

Eestist ära minnes lähed Iirimaalt otsima seda midagi rohelisemat, mis pidavat teisel pool teed olema. Alguses oligi kõik roosiline ja täpselt nii ilus, nagu olin unistanud. Kuid keskhariduse baasil töö leidmine tundus tõelise väljakutsena. Nii suures linnas nagu Dublin on see pea võimatu – seal on sama palju inimesi kui terve Eesti peale kokku. Õnneks sai see mure kolme kuuga lahendatud. Korraldasin üheksa kuud Google’i ettevõtte toitlustust.

Ei tundunud, et miski saaks viltu minna, sest palgad olid head ja elamine hea. Just nimelt hea, mitte vaimustav. Siis hakkasid vaikselt nähtavale tulema igasugused väikesed häirivad pisiasjad: toit, elamispinnad, sealsed inimesed, nende imelikud kombed või tööeetika. Kuna suurem osa iirlasi on allergikud, siis näiteks toidud on isegi restoranides maitsestamata ja poekaup laktoosivaba. Teenindajana ei või kunagi teada, milline klient uksest sisse astub. Samal ajal on sealsed reeglid mitu korda karmimad kui Eestis. Töökultuur ei luba apse ega viilimist.

Elamispinnad kesklinna piirkonnas on sealses kultuuris nagu meil 1998. aastal: kujutlege väikest Mustamäe korterit imeväikse köögiga. Seal on see täiesti normaalse suurusega noore pere kodu. Isegi hea, kui nii suure elamispinna saad. Kõik paremad pinnad on Dublini linnaäärsetel aladel. Küll mitte kallimad, aga linna sõit kujuneb valglinnastumise ja magalarajoonide tõttu väga pikaks. Kuidas sa need inimesed ikka linna ära mahutad, kui maksimaalne majade kõrgus on kolm korrust? Meie kortermaja seintes olid iirlaste idee järgi ventilatsiooniaugud. Meie mõistes oli tegemist kõige tavalisema neljakandilise auguga seinas, mis on kahelt poolt kaetud võrega. Läbi selle kuulis ja nägi kõike, mis õues toimus.

Samuti oli veider pangasüsteem ja inimesed ise. Kuid selle kõik kaalusid siiski üles palgad ja kohalike rõõmsameelsus. Suutsin vahel harva tulla töölt otse koju, ilma et põikaks kasvõi korraks poest läbi ja jälle ostaks mõne riidehilbu. Seal oli see võimalus. Eestis peab oma väljaminekuid-sissetulekuid tõsiselt kalkuleerima, enne kui saad endale midagi lubada. Eriti peres, kus on lapsed ja ainult üks lapsevanem käib tööl.

Iirimaa poodides ootas sind alati soe vastuvõtt. Klienditeenindaja pidi naeratama, sest muidu oleks ta töö kaotanud. Selline asi nagu tusasus või kliendile nähvamine ei olnud isegi valik. See tähendanuks töökoha kaotamist. Töökoha vahetamisel oli alati vaja eelmisest kohast soovitust. Seega kui sa olid halb töötaja, siis sinu tulevik võiski edaspidi sõltuda tööturahast. Kuid isegi see on seal kordi suurem kui Eestis. Muuseas: Iirimaal puudus veel eelmisel aastal selline väikene asi nagu veearved.

Pere loomiseks kodumaale naasmine tundus esialgu parim mõte. See tundus tüütu ja ärritav, kuidas Iirimaal miski ei toimi. Eelmisel aastal tulime Eestisse ja oktoobris sündis tütar. Tegin suure vea, tulles tagasi lootuses oma laps siin sõprade ja pere juures üles kasvatada. Eesti palgad? Pole ollagi. Lasteaiakohad? Pole ollagi. Praeguse seisuga oleme sõimerühma kohast lootusetult ilma ja lasteaia järjekorras 371. kohal. Klienditeenindus? Pole ollagi. See sai selgeks juba esimesel päeval, kui Tallinna lennujaamas lennukilt maha astusime. Esimese poe uksest sisse astudes tuli kohe soe tunne sisse, sest müüja oli tõeliselt kuri ja nähvas. Kohe said aru, et oled taas kodus.

Esimestel päevadel, isegi nädalatel tagasi kodus ei tundunud Eesti elu hull. Nüüd on aasta möödunud ja tunnen puudust tüütust ja häirivast Iirimaast. Eestis tundub kõik olevat veel liiga toores. On kurb, et meil on noor riik ja poliitikud, kelle põhieesmärk on kühveldada enne oma taskud täis ja alles siis hakata aitama rahvast. Selles peitubki kahe riigi erinevus. Üks eelistab oma rahvast aidata ja ise selle tagajärjel peaaegu pankrotti minna. Teine eelistab hoida maailma silmis riigi kõrget taset ja näidata, kui edukad rahaliselt oleme. Suudame majanduskriisis teisi aidata, kuid oma rahvas on vaene ja kannatab.

Tean, et kui tekib võimalus Eestimaalt lahkuda, siis kindlasti seda teen. Tean samuti, et väärtushinnangud saavad alguse perest. Kuid kahjuks mõjutab kõik perekonnaväline lapse kasvamist. Siinsed väärtushinnangud, kus üks eestlane sööb teist, ei ole see mudel, milles soovin oma last kasvatada. Me kõik tahaksime oma lastele parimat ja võimalust lubada neile seda, mida nad soovivad. Aga kahjuks ei ole see võimalik siinsetes tingimustes, kus naine peab käima kolmes kohas tööl, et peret üleval pidada.

Carmen Palmiste, Eesti noor
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Aug 22 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 23 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 24 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 25 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 26 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus