Läinud suvel otsustas ca 48.000 postitöötajat ühendav The Canadian Union of Postal Workers korraldada üleriigilise, nn roteeruva streigi, millega tekitati Canada Post Corporation’ile (CPC) ca $100 miljonit kahju.

Ilmselt pole aga keegi kokku arvutanud summasid, mida kanadalastel tuli maksta pankadele jt asutustele posti „halvatuse“ tõttu. Äkki langetati selle tulemusena kellegi credit rating’ut? Kui palju tekitati sellega sekeldusi ja moraalset kahju? Aga postitöötajate ametiühing sellest muidugi ei hooli.

CPC kujutab endast monopoolset riiklikku ettevõtet, mis lubab garanteerida põhilised postiteenused kõigile kanadalastele olenemata nende elukohast. Kahjuks ei tulda sellega adekvaatselt toime.

Tänupüha pikk nädalalõpp tekitas jälle häireid postiteeninduses, sh Eesti Elu kohalejõudmises tellijateni. Kui meie kaastöötajad 7. oktoobril lehekoormaga postkontorisse jõudsid, märkasid nad seal suurt kogust sorteerimata posti – niisiis juba enne pikka nädalalõppu. See viitaks justkui varjatud streigile ja meelega tekitatud kaosele. Meenutagem, et kollektiivleping on ametiühingu absurdsete nõudmiste tõttu ikka veel alla kirjutamata.

CPC pikendab suvaliselt saadetiste kohaletoimetamise tähtaegu. Kui varem pidi Montrealist teele läkitatud kiri jõudma Torontosse 1 päevaga, siis augustikuust alates kahega. Toimetuse lähedal asuval postkastil antakse aga teada, et kiriposti kättetoimetamiseks on Toronto linna piires antud aega 2, provintsis 3 ja mujale riigisiseselt saadetava posti osas 4 päeva. Samas ei anta mingit garantiid posti õigeaegse kohalejõudmise kohta. Milleks siis üldse tähtaegu määrata? Piirkonnas, kus elame, on kujunenud pigem reegliks kui erandiks, et posti tuuakse nüüd neljal, mitte enam viiel päeval nädalas.

Nagu ikka, esitas Eesti Elu CPC-le ka seekord üksikasjalise nimekirja, millistele aadressidele leht # 40 õigeaegselt ei jõudnud. Sõbralikud Public Service Department’i ametnikud lubasid kaebuse läbi vaadata ja kesk-kontorile edastada. Hea mees, kes lubabki! Nende arvates tekivad probleemid peamiselt kohalikes postijaoskondades.

USAs on samuti riiklik postiteenindus nagu siingi, aga saadetisi tuuakse neile koju kuuel päeval nädalas ja tavakirja mark maksab vaid 45 senti. Külastades hiljuti oma sõpru Michiganis kuulsime oma üllatuseks, et Eesti Elu jõuab igal esmaspäeval nende postkasti.

Andrew Barnes, kes suvise postistreigi tõttu kaotas võimaluse tööd saada, kirjutab: „Andke Canada Post tagasi rahvale, kellele see ju kuulubki. Miks te lubate ametiühingutel hoida meid pantvangis? Kui postiametnikud pole rahul oma töö- ja palgatingimustega, leidub küllalt neid, kes on nende asemel nõus rõõmuga töötama.“ Ehk olekski parimaks lahenduseks CPC erastamine? Saksamaal oldi 1990ndatel aastatel silmitsi analoogilise probleemiga. Pärast privatiseerimist ja moderniseerimist toimib Deutsche Post’i teenindus nagu õlitatult ja on kogu maailmale eeskujuks.

Märkmed: