Sõja puhkemine 22. juunil 1941 Saksamaa ja N. Liidu vahel vallandas bolshevike hävituskire. Seda õhutas omalt poolt veel Stalini metsik käsk hävitada taganemisteel kõik, mida ei saa kaasa viia. Kiiresti asuti looma hävituspataljone, kes koos taganevate Punaarmee väeosadega panid mängu kõik oma võimed meie õitsva põllumajandusliku maa kõrbeks muutmiseks. Eriti ulatuslikult suudeti teostada oma hävitamiskavatsusi neis piirkondades, mis jäid pikemaks ajaks rinde piirkonda või punaste valdusesse.
Üks niisugune Eestimaa paik oli Imavere vald, kus põletati maha 77 talundit (ligi 20%). Endised Suureküla elanikud meenutavad 18. juuli 1941 varaseid hommikutunde nii, kui Lõimetsa küla kohale kerkisid taevasse mustad suitsusambad. Talude loomad põletati koos lautade ja tallidega. Tõrvikutega süüdati põlema elumajad ja muud hooned.
Kui inimesed püüdsid loomi tulesurmast päästa või hooneid kustutada, takistasid läti hävituspataljoni mehed neid, ähvardades keelust üleastujaid maha lasta. Talunike metsa peidetud vallasvara ja vilja süütasid punased jõugud.
Lõimetsa külast läksid läti hävituspataljonlased edasi Tammekülasse, kus süütasid kolme talu hooned. Siis aga sõitis külla ratsavirgats, kes edastas kõrgemalt poolt antud käsu taganeda. Tänu sakslaste edukatele rünnakutele taandusid Punaarmee osad Koigi ja Nurmsi poole.
Mida ei suudetud tõrvikute ja bensiinipudelitega põlema panna, see hävitati kahuritulega. Süütepommidega tulistati põlema Järavere küla 22 talust 14. Hulk talusid hävitati süütamise ja pommitamise teel ka Taadikveres, Kiigeveres ja Uus-Käsukonnas. Lisaks läti hävituspataljoni meestele ja punaarmeelastele aitasid hooneid süüdata meie omad arukaotanud kommunistlikud tegelased. Kohalik kommunist Johannes Suting süütas Pilistvere abikiriku Ristil ja Kikevere apostliku õigeusu kiriku.
Taluhoonete hävitamise ajal mõrvati eeskujulikke talupidajaid jt. silmapaistvaid inimesi. Imavere vallas langes bolshevike tapakire ohvriks 38 inimest.
Bolshevike julma terrorit eesti rahva vastu ei suuda me niipea unustada. Nad hävitasid 1940–41 aastal palju meie maa varandust ja tuhandeid inimelusid. Kuid mida nad ei suutnud hävitada, oli eesti põllumehe eneseusk ja lootus paremasse tulevikku.
Türil
Peale tavaliste hävituspataljonide tegutses Eestis mitmeid eri-hävitusüksusi. Viimaste hulka kuulub ka soomustatud karistusrong, mille „tööpiirkond“ oli raudtee. Karistusrong asutati Tallinnas sõjakomissari ja NKVD ülema käsul. Rong koosnes kahest kiireimast ja parimast mootorvagunist. Rongi ülemaks määrati Türi raudtee NKVD osakonna ülem Pleer, kes oli lapsest saadik tuntud vargapoisi ja äärmiselt jõhkra noorukina. Pärast juunipööret 1940 määras siseminister Maxim Unt Pleeri Pärnu poliitilise politsei assistendiks. Hiljem edutati ta Türi raudteele NKVD osakonna ülemaks.
Sõja puhkemisel määrati Pleer karistusrongi ülemaks. Metsikute tegude sooritamise järel ristisid raudteelased ja ümbruskonna elanikud selle rongi „Pleeri surmarongiks“.
Rong oli soomustatud liivakottidega. Relvastuseks oli paigaldatud kummalegi mootorvagunile kuus rasket kuulipildujat ja katusele veel lisaks kaks tankitõrjekahurit. Rongi esmaülesanne oli kõigi raudteelaste ja -ametnike kommunismile ustavuse kontrollimine. Tallinnast oli antud korraldus kõik mitteustavad raudteelased, ametnikud ja töölised kohapeal mõrvata kui kontrrevolutsionäärid. Halastust tunda ega armu ei tohtinud anda kellelegi.
Pleeri surmarong kursseeris mööda kitsarööpmelist raudteed, pani toime terve rea mõrvamisi.
Pleeri käsul mineeriti Türil keskmeierei, paberivabriku, raudteejaama ja paljude teiste tähtsamate asutuste hooned. Enne sakslaste linna jõudmist läitis Pleer isiklikult süütenöörid ja Türi muutus varemeteks.
Kõigi nende mõrvade, röövimiste ja põletamiste eest lootis Pleer saada Lenini ordenit, mida talle Tallinnas NKVD juhid olid lubanud. Pleeri laip leiti hiljem Maarjamäel, kuid Lenini ordenit rinnas polnud.
18. juulil vallutasid sakslased Särevere. Enne taandumist suutsid punased hävitada sealse kondenspiimatehase, piiritusevabriku jm. Süüdati palju maju. Alles 24. juulil vallutasid sakslased lõplikult linna ja siis saabus ka vaikus. Rõõmuga tervitasid sakslasi kaitsekaevikutest ja keldritest välja tulnud inimesed. Kirjeldamatu rõõm ja ülev meeleolu valdas kõiki. Keskpäeval heisati linnas sini must-valged lipud. Linn oli vabastatud punasest terrorist.
Raske on mõista inimesi, kes teise nõukogude okupatsiooni algul suure õhinaga komparteisse pugesid ja läti hävituspataljonlasi austasid.
Paides
Sakslaste hoogne edasitungimine lõunast Kesk Eestisse takerdus juulikuu keskpaiku Paide lähistel Türi ja Imavere juures. Täienduse saabumisel rindele asusid nad uuesti ägedalt ründama. Vaenlase vastupanu murtigi, sakslased vallutasid Imavere, Koigi ja Nurmsi ning 24. juulil Türi. Punaarmee oli sunnitud peagi loovutama Paide.
Ööl vastu 2. augustit jõudsin koos saksa sõjaväeosaga Paidesse. Linnast põhja pool oli kuulda tulistamist. Paide kiriku uksed olid avatud. Kirik oli täies tuledesäras, kõik kroonlühtrid ja küünlad põlesid. Pühakoda oli tulvil saksa sõjaväelasi. Sõjaväevormis luteriusu vaimulik pidas jumalateenistust. Olid väga liigutavad hetked. Varahommikul ilmusid tänavaile kohalikud elanikud. Kõigil olid rõõmupisarad silmis ja naerusui tervitati saksa sõjaväelasi. Naised ja lapsed andsid sõjameestele lilli.
Paidest põhja pool aga jätkusid lahingud. Stalinlikud punakotkad püüdsid linna kohale lennata, et heita pomme. Saksa õhutõrjepatareide tihe tõkketuli sundis neid aga ümber pöörama ja tagasi lendama.
Tõusin mööda nõlvakut Vallimäele. Seal avanes kohutav pilt — endise vallitorni asemel oli tohutu suur kivihunnik. Valutava südamega vaatasin ma seda. Polnud enam meie linna au ja uhkust, Pikka Hermanni! Lõhkemata mürske oli väga palju, sakslased asusid kohe neid kahjutuks tegema. Teisel päeval käsutati mind endisesse miilitsamajja. Uksed olid lukustatud, kuid Paide Tööstuskeskkooli meistrimehed tegid uksed valla. Ühest väikesest ruumist leidsime verised köied. Nendega olid inimeste käed mahalaskmisele viies kinni seotud. Jube tunne oli näha mõrvatute verega köidikuid — kogesin seda elus esimest korda. Paides seati ametisse uus linnavalitsus. Asuti taastama endist politseiaparaati. Endise kaitseliidu asemele asutati Omakaitse.
Paide algkooli ruumidesse majutati saksa sõjaväe välihaigla, gümnaasiumi ruumidesse kolis Saksa staap.
Nii algas uus, nüüd juba Saksa okupatsioon Paides. Minu sõjatee aga läks edasi põhja poole, et koos „Erna“ grupiga aidata vabastada meie maa bolshevike ikkest, et vabastada meie pealinn — vana armas Tallinn.
(Järva Teatajast, lühendatult)
Bolshevike hävitustööst
Eestlased Eestis | 20 Aug 2002 | Jaan ArvolaEWR
Eestlased Eestis
TRENDING
