Birk Rohelend: milleks meile Arvo Pärt? ERR
Eestlased Eestis 31 Aug 2015  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Birk Rohelend (Foto: Birgit Varblane)
 - pics/2015/08/45662_002.jpg

Gunnari Oki kurikuulus raport tõmbab kriipsu peale enamustele ülikoolidele, saadab spetsialistid välismaale ja soovitab panustada käegakatsutavasse, betooni ja tehnoparki, kirjutab Birk Rohelend ning küsib meie maal leviva ultramajandusliku mõtlemise taustal: kas laulupidu on investeering või kõigest kuluallikas? Milleks meile see keel, need laulud ja need loojad?

Tänapäeval öeldakse sageli, et Eesti riigis on elu parem kui kunagi varem. See on ohtlik lause, sest selles sisaldub üks peamine dimensioon: raha. Kui me räägime majandus- või palkade kasvust ja kinnisvarabuumist, siis võime tõepoolest tõdeda, et numbrid on täna suuremad kui iial enne. Samal ajal seisab kõik numbritest väljapoole jääv katastroofi serval. Ühe sellise katastroofi serval asub täna Eesti haridusmaastik: ruum, millest tema sügavamat sisu tilkhaaval välja nõrutatakse.

Hind ja väärtus
Väga lihtne on küsida: aga milleks meile üldse need pehmed väärtused? Kellele on vaja kultuuri? Milleks meile see keel, need laulud ja need loojad? Kui palju maksab Koidula luule? Mida annab meie riigile Gustav Ernesaksa pärand? Kas laulupidu on investeering või kõigest kuluallikas? Milleks meile omakeelne kirjandus, etendused ja kontserdid, Jüri Arrak ja Eduard Viiralt? Täna usutakse meie haridusmaastikul, et me ei vaja isegi ülikoole kunsti või muusikat õpetamiseks, rääkimata kultuuriinimestest. Aga kuidas õppida ooperit, kui uues kavandatavas õppehoones ei ole enam ette nähtud sellist saali, kus puhtfüüsiliselt saaks ooperiks harjutada – sümfooniaorkester ja trupp tegutsevad ühes ruumis? Ei mingeid "Aadama passioone" enam, minge vaadake välismaal, kui tahate!

Meile siin Eestis pole kultuuri vaja, sest kultuur on nähtamatu, seda ei saa pangaarvele panna, sellel pole koodi, kassaaparaadid ei tee regilaulu koha pealt piiksu. Väärtust looval haridusel, hariduse andjatel ja kultuuril puudub hinnasilt.

Samamoodi pole väärtust inimese hingel. Milleks meile armastus ja ilu, kui neid ei saa patta panna? Kainelt arvestavas maailmas ei ole inimsuhteid, on teenuse pakkuja ja teenuse tarbija. Sõltuvalt nõudlusest ja pakkumisest kujuneb hind. Laps ei ole enam meie südame vili, vaid pensionisammas; kodu pole rahusadam, vaid kinnisvarainvesteering. Väikses virelevas riigis on enamus inimesi liigsed ja peagi robotitega asendatavad, vähesed rikkad, kellele manduv keskkond rahuldust ei paku, eelistavad peatselt elukohaks näiteks Singapuri. Miks mitte – eestlane olla on sama uhke ja hää mõnes teises maailma nurgas.

Gunnari Oki kurikuulus raport tõmbab kriipsu peale enamikule ülikoolidest, saadab spetsialistid välismaale ja soovitab panustada käegakatsutavasse, betooni ja tehnoparki. Haridusminister Jürgen Ligi näib uskuvat, et õpetaja töö kvaliteet sõltub palgast. Muidugi, parim näide ühiskonna austuse, töötaja individuaalsete ja edasikantud väärtuste ning palganumbri suhtest ongi poliitikud ise – me ju kõik teame, kui tohutult Eesti rahvas austab oma poliitikuid, kelle muljetavaldavate palganumbritega me oleme suurepäraselt kursis.

Kust tuleb areng?

Puhttehnilisi ümberjagamise reforme oleks võimalik põhjendada, kui meie eesmärgiks oleks tagada võimalikult keskmised tulemused Eestis – või siis absoluutne paigalseis. Aga meie esmane eesmärk on hoopis konkurentsivõime kasv. Nii arusaamatu kui see ka tänastele otsustajatele haridusvaldkonnas ei tundu, on konkurentsivõimet võimalik kasvatada ainult konkurentsi olemasolu kaudu. Lihtne näide: kujutage ette, et kõigil maailma spordialadel võistleks ainult üks inimene. Me saaksime kahtlusteta öelda, et tal on treenimiseks maailma parimad tingimused. Kas me usume, et ta igal aastal parandaks oma tulemust? Ka kümnest tänasest tippsportlasest ei pruugi tulla homset kuldmedalisti. Just nimelt statistika näitab, et kümme ühe eriala parimate tulemustega noort ei kasva kümneks selle eriala tipuks.

Mõned vahetavad eriala, mõned kaovad sootuks. Mõni valdkonna tippjuht tuleb hoopis altpoolt – sest tal on teisi tugevaid omadusi kui silmapaistvad testitulemused, ja just need omadused – näiteks läbirääkimisoskus või enesekehtestamisvõime – võivad saada suures plaanis otsustavaks. Universumi Suure Paugu teooria mõtles välja mees, kes ei suutnud oma mõtet tõestada. Selle teooria tõestas omakorda teine, kes poleks suutnud sellise idee peale tulla. Praktikas võib ühe eriala tippspetsialist ilmuda hoopis teisest valdkonnast, vahetades suunda, ning tema laiem kogemusväli annab talle omakorda eelise. Ülipisikesed pealekasvuta nišid surevad varem või hiljem välja, sõltumatult toetuste suurusest. Kogu arengu toimimispraktika eeldab paindlikkust ja ligipääsetavust, mitte suletud kohtadega jäika süsteemi. Avaramat kasvulava, mitte väiksemat valimit. Ainus, mida suletud süsteem kasvatab, on efektiivsuse kadu ja entroopia. Arenguks on vaja muutujaid, erisusi ning toetavat keskkonda, milles need erisused saaksid luua õitsele.

Gunnar Okk ja õlekõrre teooria
Kummalisel kombel tundub, et täna koosneb olulisi otsuseid langetav haridusmaastiku tipp spetsialistidest, kes on piltlikult öeldes kaotanud Himaalaja otsa ronides prillid: maailm laiub jalge ees, aga silm ei seleta ninaotsast kaugemale. Kuidas muidu seletada toimuvat? Iga inimene, kelles on kasvõi üks gramm strateegilist mõtlemist, saab aru, et ühes väikeses, kõikuva positsiooniga riigis on absoluutne idiootsus vähendada võimaluste mitmekesisust, koondada ressursse ning panustada kõik ainsale kaardile, luues sajaprotsendilise riski situatsiooni.

See on kasiinosõltlase, mitte haritlase loogika. Kui meile jääb ühes valdkonnas üksainus kõrgkool, mis ei suuda seatud eesmärki täita, paneme ohtu terved sektorid meie riigis. Panustame õlekõrre mudelile, aga mis siis, kui see õlekõrs murdub? Mis siis, kui ka selle ülikooli tippu jõuab järjekordne lühinägelik seltskond? Sel juhul me mitte ainult ei kaota riikidevahelise võidujooksu ühte etappi, vaid diskvalifitseerume tervest võistlusest. Ja just see oleks tõeline katastroof – mitte ainult poliitiline häbiplekk ühe erakonna lipsul, vaid majanduslik, sotsiaalne ja psühholoogiline katastroof tervetele generatsioonidele.

Tegelikult peaksid kõik meie sammud olema suunatud hoopis sellele, et iga noor inimene ükskõik millisest Eesti otsast pääseks ligi talle sobivale kõrgharidusele. See tähendab muuhulgas ka ruumilisi võimalusi. Kui me edaspidi anname hea hariduse vaid üksikutele noortele, siis vähendame oma osalust tippude hulgas. Kui me leiame, et kultuur pole efektiivne tulutootmisvahend ega panusta enam kultuurihuvidega noorte haridusse, siis välistame oma osaluse maailma kultuuriareenil. Nii vähese rahvastiku ja olematute maavaradega riigis, mille peamiseks eeliseks on nimelt haritud ja targad inimesed ning unikaalne kultuur, on hariduse jagamise piiramine tagurlik, põhiseaduse vastane samm. Betoon, kui tahes kaunis, ei taga meie riigi tulevikku. Üksainus Arvo Pärt on meie riigile vajalikum kui terve 25 miljoni eurone superministeeriumi hoone.



Toimetas
Valner Valme
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Aug 19 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 20 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 21 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 22 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 23 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 24 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 25 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 26 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus