Ameerika kõige kogenenumadki vaatlejad pole ühel meelel selles, mis oli 2007. aasta tähtsaim sündmus. Washington Times’i alati võitlusvalmil Michelle Malkin’il ei ole aga selles mingit probleeemi. Ta kirjutab: „Ei tohiks olla mingit kahtlust, et aasta tipp-teemaks oli Ameerika kampaania Iraagi mässuliikumise mahasurumiseks, demokraatide tagajärjetud pingutused selle kampaania saboteerimiseks ja läänemaade massimeedia kangekaelne keeldumine omaks võtmast, et sellest kujunes sõjaline võit.“ (WT29. dets.)

See oli domineeriv mentaliteet jaanuaris, kui president Bush laskis käiku kindral Petraeuse poolt välja töötatud „operatsioonide võimendus-süsti“ (surge). Augustis deklareeris ägeda sõjavastasena tuntud kongresmen, demokraat Brian Baird – pärast faktidega tutvumist kohapeal – et paremaks muutunud olukord Iraagis „õigustab muutusi selles, mida meil tuleb seal teha“.

Seda vaadet, et Iraagis hakkab olukord stabiliseeruma, jagavad paljud vaatlejad. Risti vastupidi on asjad arenenud aga Pakistanis, kus kolmandal jõulupühal toimus kogu maailma shokeerinud mõrv. Dzhihhadistidest kamikaze-mõrvarid õhkisid Rawalpindis pommi, mis tappis Pakistani endise kahekordse peaministri Benazir Bhutto ja veel 36 inimest. Kes olid pommi panijad, ei ole veel selge, kuid et see oli eelkõige mõeldud kaose tekitamiseks riigis, kus demokraatia saatus ripub õblukese niidi otsas, näib olevat paljude vaatlejate arvamine. Kaos on see, mida Pakistan praegu kõige vähem vajab.

Kaos Pakistanis tähendaks suure tõenäosusega terroristlike elementide võimulepääsu ja diktatuuri ohvriks langenud areaali järsku laienemist Lähis-Idas – just ajal, kui Pakistanist veidi lääne pool, st. Iraagis, toimub vabanemine Saddam Husseini diktatuuri viimseist riismeist ja verisulis demokraatia stabiliseerimine. Üks praeguse olukorra mitmest võimalikust tõlgendusest võikski olla see, et Pakistanis rullub praegu lahti mingi varasem faas sellestsamast stsenaariumist, mis oli alanud Iraagis ning mille nüüd on edukalt maha surunud Ameerika jõudude nn. surge. Iraagis toimunut kirjeldab Malkin järgnevalt: „Viimastel kuudel oleme võinud Iraagis näha vägivalla vähenemist, kui sunni hõimude mässulised ühinesid Ameerika üksustega al-Qaida terroristide kahjutuks tegemisel. Mässuliste täispööret võisid olla mõjutanud järgmised tegurid: USA jõudude võimendus (surge) muutus nende lahingulises taktikas, mure shiiitide mõju jätkumise pärast valitsuses, kindel lootus maa naftavarudest tulenevale jõukusele või ka realistlikum arusaaamine al-Qaida metsikust nihilismist.“

„Tõde, et (sunni) mässulised lööduina ning demoraliseerituina tulid meilt abi saama, avab võimaluse, et praegune vaherahu võib areneda tõeliseks rahuks viisil, mida keegi meist ei ole ette näinud,“ lõpetab Malkin. (WT, 29. dets.)

Et Bhutto atentaat Pakistanis võib olla „liha samast lihast ja luu samast luust“ kui USA ja Iraagi poolt ühiselt maha surutud kaos Iraagis, leiab osalist kinnitust Pakistani Karrami provintsist, arvab ajalehe Middle East Times toimetaja Claude Salhani. Tema andmeil on Karramis kogu aasta läbi toimunud relvastatud kokkupõrkeid shiiitide ja sunniitide vahel. Süüdistused Pakistani presidendi Perez Musharrafi vastu seoses Bhutto mõrvamisega on aga USA luureandmeil osa al-Qaida kampaaniast Musharrafi valitsuse kukutamiseks, ütleb Lähis-Ida ekspert.

Märkmed: