EPP ARUJA On mõnusalt soe, lilled õitsevad ja taevas sinine – seega täpselt õige aeg minna Leo ja Elsa Koobase aeda, suurte puude varju, nautima Bibiliograafia Klubi suvepäeva.
Seda tehtigi 8. augustil, kui ca 40 Bibliograafia Klubi liiget ja nende külalised Eesti Kultuuripärandi Klubist kogunesid traditsioonilisele suvisele koosviibimisele.
Nagu tsiviliseeritud rahval kombeks, alustati kohvi ja Dimpfelmeieri magusa saiaga. Uuriti kübaraid ja mütse, mille kandmine on traditsiooniks muutunud. Arutati viimaseid uudiseid ja seda, kuidas kellegi reis oli kulgenud.
Mistress of Ceremonies Aino Müllerbeck kutsus ette tervitajaid. Bibliograafia Klubi esimees Jüri Daniel ja Vello Soots Tartu Instituudi nimel tervitasid humoorikalt kohaletulnuid. Eesti Kultuuripärandi Klubi esimees Aksel Pügi edastas tervitusi nende klubi poolt ja kutsus meid novembris vaatama Lennart Meri matuse filmi. Tartu Instituudi juhataja Olev Träss austas ka meie pidu oma osavõtuga.
Aga see päev oli omamoodi tähtis – nimelt oli meie võõrustaja Leo Koobase sünnipäev, mille auks entusiastlikult lauldi „Ta elagu!” ja löödi shampuseklaasid (nojah, plastikust topsid) kokku.
Pikemalt rääkis Roland Weiler oma külaskäigust Egiptusesse ja Lõuna-Prantsusmaale ning Tartus toimunud rahvusvahelisest välisbalti arhiivide konverentsist.
Elna Libe jutustas meile oma seiklustest Eestis. Seekord oli tal võimalus käia kohtades, mis tal omal ajal külastamata jäid. Ta näitas ka oma ilusat kleiti, mille oli ostnud turult hästi normaalse hinna eest.
Ellen Irs deklameeris nii toredasti, et sai südamest naerda ning Guri ja Marcella Raag arutasid oma muljeid KUMUst. Jutt läks siis KUMU nõukogude Eesti aegse kunstiväljapaneku peale, mis tekitas elavat diskussiooni.
Ja varsti oligi söögiaeg käes – traditsioon näeb ette, et tellitakse KFC kana, friikartuleid ja salatit. Koos veiniga (või karastusjookidega) läheb see suvepäeval väga hästi. Oli veel palju palju omavahelist jutuajamist, siis tehti grupipildid.
Seejärel seati kringlile sünnipäevaküünlad, mida ühe korraga ära puhuti ja pakuti ka kohvi. Jätkati elava informaalse jutuajamisega mitmesugustest nähtustest ja arvamustest. Varsti oligi ilusa päeva lõpp kätte jõudnud ja mindi koduteele värskendatult, hüüdes: „Näeme teisipäeval!”
