Laupäeva, 28. aprilli pärastlõunal helendas balti päike erakordse säraga ja soojendas kõigi südameid, kes neid maid omaseks ning armsaks peavad. Siinjuures vabandus meie hõimudele põhja pool Soome lahte. Et ürituses osalenud soomlased balti ühisnimetaja alla paigutati, ei tähenda invasiooni, vaid sõbralikku käepakkumist, mis sama sõbralikult vastu võeti.
Nelja koori ühiskontsert toimus Toronto Kunstide Keskuses, George Weston Recital Hall’is sildi all "Under the Baltic Sun". Nagu kontserdi käigus selgus, ei olnud sellise nimetuse kasutamine juhuslik, vaid kogu üritus kandis selget sellekohast muusikalist pitserit. Osa võtsid järgmised koorid: Estonia Koor (Eesti - juh. Margit Viia-Maiste), Dzirksts (Läti - juh. Vizma Maksinsh), Volunge (Leedu - juh. Dalia Viskontas), ja Vox Finlandiae (Soome - juh. Paul Hietala). Külalisdirigentidena olid kaastegevad Imants Raminsh ja Ivars Taurins. Kontserdil osales ka paarikümneliikmeline kammerorkester ja klaverisaatjaks oli pianist Helena Gintere. Solistidena olid rakendatud bass Jaan Medri, sopran Cindy Koistinen, tenor Robert Kinar ja bass Norman Gabriel Nurmi.
Teadustajatena tegutses neli nägusais rahvarõivais noort, üks iga rahvuse esindajana. Need olid Kristina Agur - Eesti, Kalvis Mikelsteins - Läti, Darius Kuras - Leedu, ja Tiffany Mustonen - Soome. Kõigi nelja rahvuse Kanada saadikud või saatkonna esindajad olid kohal ja nende läkitus oli ära toodud kavalehel. Majanduslikult oli üritust toetanud rida metseene, nii organisatsioone kui üksikisikuid.
Kogu kontserdi üldilme oli rõhutatult pidulik ja soliidne. See väljendus kõigepealt juba esinejate välimuses. Naislauljatel pikad mustad kleidid, meestel tumedad ülikonnad, ka koorijuhtide puhul domineeris must. Mõlemad külalisdirigendid frakis. Kõigest õhkus tõelise kontsertsaali hõngu, suhtumises muusikasse oli tunda väärikust ja pieteeti. Vana kooli austajate jaoks meeldiv vaheldus kontsertidele, mis ikka enam ja enam hakkavad võtma meelelahutuslikku ilmet.
Mis puutub kava muusikalisse külge, siis ka siin ei tarvitsenud nõudlikud kuulajad pettuda. Kava oli üles ehitatud maitsekalt ja iga rahvuse koorilaulu paremik oli esindatud. 95liikmeline koor laulis viies keeles voolavalt, andmata märku hääldamisraskuste karidest, millede vahelt laululaev nähtava vaevata läbi looviti. Koori helivärv oli üllatavalt hea ja dünaamikas dirigentide tahtele alluv ka peenemates nüanssides. Tasakaalu mõttes oli tenori rühm pisut nõrk, mis ainult mõnede nõudlikumate palade puhul pisut tunda andis. Intonatsioon laitmatu, dirigentide jälgimine tähelepanelik. Üksikud meeshäälte ebatäpsused sisseastumisel olid vaevaltmärgatavad ega suutnud üldpilti tumestada. Jäi mulje heast distsiplineeritud koorist, kokkuklopsimise haamrijälgi polnud kusagil.
Kava mõlemas osas tulid esitamisele kõigi nelja rahvuse helindid originaalkeeles iga vastava rahvuse koorijuhi taktikepi all. Kumbki osa lõppes ulatuslikuma helitööga orkestri saatel. Esimese osa lõpus oli selleks läti helilooja Imants Raminshi laulutsükkel päikesest ja merest, kus ära kasutatud kõigi nelja rahvuse rahvaviisid. Tsükkel kandis pealkirja "Under the Baltic Sun", mis tuli esiettekandele helilooja taktikepi all. Sellega oli Raminsh välja teeninud kontserdi ristiisa tiitli. Teise osa lõpunumbreiks olid Schuberti g-duur missa ja Händeli "Alleluia", mida juhatas üks Kanada nimekamaid koori- ja okrkestrijuhte Ivars Taurins.
Koorijuhid olid eranditult heal tasemel ja ilmutasid dirigeerimisel head muusikalist maitset ning oskuslikku tõlgendamist. Võib arvata, et selleks aitas mõningal määral kaasa ka erakordne heliinstrument, millel musitseerimine võimaldas oma võimeid esile tuua. Ainus koorijuht, kelle juhatamisstiil siinkirjutajale varasematest esinemistest tuttav, oli Margit Viia-Maiste. Võin kõhklemata öelda, et tema esinemine oli parim seninähtust-kuuldust nii puhtmuusikaliselt kui juhatamistehnika poolest. Tema juhatatud Ernesaksa "Muusikale" jättis võimsa elamuse, milles oli lummavat kaasakiskuvust.
Kontserdi "nael" oli siinkirjutaja jaoks Imants Raminshi uudisteos. See võlus igakülgselt - helitöö ise oli nauditav, veel enam paelus selle rahvaid ühendav motiiv, lisaks haruldaselt soliidne ja oskuslik dirigeerimine. Ei tulnud üllatusena, et talle oli Läti presidendi poolt omistatud Läti kõrgeim rahvuslik aumärk, mille Läti Vabariigi saadik Kanadas Atis Sjanits talle pärast ettekannet pidulikult üle andis. See kõik lisas üritusele hiilgust ja koloriiti.
Mõjuv oli ka Schuberti missa dünaamilise ja temperamentse Ivars Taurinsi taktikepi all. Parimad osad olid juubeldav "Gloria" ja bravuurne "Sanctus". Sügavalt religioosne "Credo" oli esitatud hästi, kuid pisut rahulikum tempo oleks ettekandele kasuks tulnud. Ka kolme solisti suurepäraselt esitatud "Benedictus" ja hingestatud "Agnus Dei" vajanuksid dirigeerimisel vaoshoitumat temperamenti. Issanda palge ette minnakse alandliku meelega, mis Taurinsil näib täielikult puuduvat. Händeli "Alleluia" lõpunumbrina seevastu pulbitses ja sädeles nii võimsalt, et korvas kõik eelnenud kitsaskohad.
Ei saa ka jätta tunnustust avaldamata solistidele, kes kõik olid igati tasemel. Eriti väljapaistev oli sopran Cindy Koistinen, kelle esinemine oli kohati nii mõjuv, et lihtsalt lülis kriitilise meele välja. Harva kuuleb sellist meeldivat häält kantud nii ehtsast muusikalisest tunnetusest, et ainult sule silmad ja kuula.
Tahaks artiklit lõpetada, kuid ikka jääb tunne, et peaks veel kedagi kiitma, kuid ei tea, keda. Usun, et arvukas kontserdipublik ühineb minuga, kui lausun, et balti päike paistis sel pärastlõunal harukordse soojusega paljudesse südameisse. Olgu tänatud kõik, kes meile selle elamuse tõid.
