Eesti Elu
Balti kammerorkestrit kuulamas
Kultuur 12 Nov 2010 Enn KiilaspeaEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
5. novembril Koerner Hallis toimunud kontserdi ja samuti orkestri nimi oli „Kremerata Baltica“, vihjates orkestri juhile Gidon Kremerile ja mitmest rahvusest mängijatele. Riias sündinud Kremer on rahvusvaheliselt tunnustatud viiuldaja, kelle saatjaks ja kaaslaseks on omanimeline 13-aastane kammerorkester, kuhu koondatud andekaid noori muusikuid Baltimaadest. Suurem osa on lätlased, mõned leedulased ja üks eestlane (Indrek Sarrap), kokku 23. Esindatud on ainult keelpillid.

Asukoht Koerner Hall on ainulaadselt kõrge tasemega kontserdisaal, kus tõesti ei tee vahet, kuhu istuda, sest hääle- ja helikvaliteet on sama. Kas tõesti siis tasuvad ära kõrgehinnalised nn paremad istmed?

Programm algas Bartoki „Divertimentoga“. Puudus dirigent ja Kremerit ennast polnud laval. Esimene osa oli kiire ja rütmiline, aga siiski meloodiline. Teine osa vaikne ja kolmas peaaegu nagu tantsulugu. Meelde jäi haruldaselt puhas unisoonis mängitud kõrge noot viiulitelt.

Järgmine osa oli Schumanni viiulikontsert. Selleks tuli välja pikavõitu valges särgis maestro Kremer ise. Vastavalt programmile kasutas ta 370-aastast Amati viiulit. Tegelikult paistis viiul olevat üpris uus. Solist ei püüdnud orkestrit juhatada, mida näiteks teeb André Rieu sarnases olukorras. Meelde jäi osa, kus solist mängis nagu duetti iseendaga kasutades topeltvõtteid. Schumannile meeldib tunnetega mängida, seda ka selles palas.

Raminta Serksnyte „De Profundis“ keelpillidele oli huvitav. Millegipärast viiulite ja tšellode kontsertmeistrid (esimese tooli mängijad) vahetasid kohti. Esitatud pala sarnanes mõne kõrgetasemelise filmi saatemuusikale, nii palju oli variatsioone tempos ja meloodias. Solisti ei olnud.

Järgnes Schuberti menuett D-minooris. Seekord oli jälle soolo maestro Kremerilt. Nauditav, traditsiooniline pala.

Arvo Pärt on pühendanud „Passacaglia“ Kremerile ja Kremerata Balticale. Efektideks kasutati ka vibrafoni. See pala oli kahtlemata õhtu kõige huvitavam. Kasutatud oli mitmeid ainulaadseid võtteid.

Nüüd tuli järg Glenn Gouldi mälestamiseks Tickmayeri palaga, mis omakorda jälle pühendatud Kremerile ja tema orkestrile. Kremerilt hästi nauditav soolo.

Viimane esitatud pala oli Astor Piazzola „Melodia in A minor and Fuga“. Siin täitis tähtsat osa vibrafon Andrei Pushkarevi poolt mängituna. Muuseas vibrafon ei paistnud olevat ühendatud elektrivõrku, nii et hääl oli loomulik. Loos oli ka viiulisoolo Kremerilt. Pala oli moodne, aga kõigiti nauditav.

Nagu iga pidu, lõpetati ka see lõpuvalsiga. Vürtsiks olid lisatud mitmed vigurid mängijate poolt.
Sellest polnud aga küllalt. Nüüd pandi maha instrumendid ja tuli kõnekoor. Paistis, et see tegi neile palju nalja, eriti kui kasutati täiesti arusaamatut jazzikeelt, või oli see Monty Pythonist?

Tore oli näha, et „Balti“ silt toob Torontos välja nii hulgalise publiku. Multikultuursus on terve ja elus.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus