Eesti Vabariigi presidendile
Eesti Vabariigi peaministrile
Eesti Vabariigi kaitseministrile

Lähtudes Teile saadetud avalikust pöördumisest ning härra presidendi soovist Vabadussõja võidusamba (Vabadussamba) osas kuulda kõigi kultuuriavalikkuse esindajate poolt- ja vastuarvamusi, pean tavakodaniku õiguseks juhtida tähelepanu mõnele olulisele tõigale, mida ajakirjanduses pole käsitletud. Enamasti on linnaruumi ja ehitiste puhul laidetud töid, mida on teostatud ilma eelneva ideekavandite võistluseta. Vabadussamba puhul on aga võistlusel parimaks kavandiks hinnatut hakatud kriitikute poolt „asjatundmatuks“ tööks pidama. Ja nii on eestlaste hulgas suudetud ägedaid vastakaid arvamusi tekitada.

Kuigi ühiskonnas tekkinud erimeelsused suuri rahvahulki ei hõlma, on siiski oluline teada, kas võistluse korraldanud tõsiseltvõetavate asjatundjate kogu – Eesti Arhitektide Liit (EAL) – on sihilikult või kogemata loonud eeldused Vabadussamba püstitamise järjekordseteks edasilükkamisteks. (Ka järgmist võistlust saab lahkarvamusi põhjustavalt korraldada.)

Võimaldamaks kultuuriavalikkuse esindajail tekkinud olukorda kõikehõlmavalt hinnata, tuleb süveneda mitte ainult loomingulistele küsimustele vastuste leidmisele, vaid analüüsida kõiki aspekte ja olukordi, mis võivad tehtavaid otsuseid oluliselt mõjutada. Kõigepealt on vaja kontrollida:
• millised olid Eesti Arhitektide Liidu (EAL) kunstilised ja professionaalsed kohustused ja õigused lepingus, mille EAL sõlmis Kaitseministeeriumiga „Vabadussõja võidusamba“ ideekavandite võistluse tingimuste koostamiseks ja võistluse eriala asjatundlikuks korraldamiseks;
• kas eespool nimetatud töövõtulepingus oli määratud, et võistlustingimused tuleb koostada EAL-i „Arhitektuurivõistluste korraldamise juhendi“ (Juhend) kohaselt ning et EAL-il on õigus ja kohustus Kaitseministeeriumi kui võistluse peakorraldajaga tekkida võivate lahkarvamuste puhul toimida Juhendis määratu alusel;
• kas Kaitseministeerium sundis EAL-i võistluse tingimustesse kirjutama nõudeid, kaasa arvatud kavandite hindamiskomisjoni (zhürii) koosseis, mille esitamist EAL heaks ei kiitnud;
• kas EAL soovis – Juhendis määratud õiguse kohaselt – kutsuda kavandite hindamisele zhüriid nõustavaid asjatundjaid ning kas Kaitseministeerium ja/või EAL-i mittekuuluvad zhürii liikmed keeldusid sellise abi saamisest;
• kas EAL pidas zhürii võidutöö valikut kunstiliselt põhjendamatuks ning tuginedes Juhendi sätetele 15.6 ja 15.7 teavitas Kaitseministeeriumi oma õigusest üles öelda oma võistluse kaaskorraldaja kohustus.

Eespool loetletud punktide kontrollimisel on vaja läbi vaadata EAL-i ja Kaitseministeeriumi vaheline leping ning täiendavalt lähtuda ka Juhendis öeldust. Olulise tähtsusega on Juhendi säte, mille kohaselt:
„Arhitektuurivõistluse tingimuste avaldamine kujutab endast lepingu pakkumist võistluse peakorraldaja poolt ja on korraldajale siduv. Võistlustöö esitamisega aktsepteerib võistlusest osavõtja seda lepingut.

Võistlustingimused moodustavad ka peakorraldaja ja nimekaardil nimetatud osavõtja vaheliste edasiste suhete ja sõlmitavate lepingute õigusliku aluse.“
Suure tõenäosusega peaks eespool loetletu kontrollimisel selguma, et peakorraldaja ja kaaskorraldaja kohustusid hindama parimaks töö, mis kõige suuremas ulatuses vastab tingimustes määratud parameetritele. Hindajad pidid võtma arvesse tööde „kunstilist kvaliteeti, vormiküpsust ja kaasaegsust“ – ilmselt oma tunnetuste kohaselt, sest nende omaduste määramise konkreetseid mõõdikuid ei esitatud. Ilma täpsustusteta võib kõiki kolme parameetrit küllaltki erinevalt tõlgendada. Ainus üheselt mõistetav tingimus, mis ikka ja jälle võistlusdokumentides kordamise tõttu primaarseks muutub, oli nõue kujundada monument vabadussõjaga seonduva sambana. Seega kavand pidi olema kunstilise kvaliteediga, küpse vormi ja kaasaegse kujundusega sammas. Mitte müür, väljak või hoone. Nendest parameetritest lähtudes tunnistatigi „Libertas“ võitjaks.

Kui zhürii enamus polnud võimeline tajuma esitatud tööde, eriti aga „Libertase“ kunstilist kvaliteeti või selle puudumist ning kui EAL-i kuuluvad zhürii liikmed ei suutnud „kunstitajuta“ zhürii liikmete arvamust muuta, siis oli neil õigus paluda arvamusi tunnustatud asjatundjailt.

Zhürii asjatundjate abi ei palunud ja EAL oma liikmeid zhüriist tagasi ei kutsunud. Kui enne tööde valiku protokolli allkirjastamist ei pidanud EAL-i liikmed vajalikuks oma loobumisest peakorraldajat teavitada, siis on ülimalt hämmastav, et EAL hakkas küllaltki kaua pärast võistluse tagajärgede avalikustamist väitma, et võidutöö valiku tingis „teerullina toimivate poliitikute“ nõue. Võistluse tingimuste koostaja ja selle läbiviimise kaaskorraldajana tehtud otsuste tühistamiseks asuti moodustama „kunstimeelset teerulli“.

Kui puudus ettenägelikkus või tahe võistlustingimustes kunstilised aspektid üheselt mõistetavalt määrata või võistluse kaaskorraldamisest õigeaegselt loobuda, siis on ülimalt kahetsusväärne, et üldiselt lugupeetud liit püüab mitu nädalat pärast võistluse tagajärgede avalikustamist muuta oma hinnangut ning tekitada olukorra, kus kaitseministeeriumil tekib kohustus hüvitada suured kahjutasu nõuded, mida „Libertase“ autoritel on võistlustingimuste ning teistel ettevõtetel tarnelepingute alusel õigus nõuda.
Lõpetuseks tuleks meenutada, et võistlusest osa võtta soovijad pidid end registreerima, kuid tingimustes pole osavõtja hariduse, kutseoskuse ja eelnevate kogemuste osas mingeid nõudeid esitatud. Lubades piiranguteta kõigil soovijail osaleda, on ülimalt ebaeetiline „kultuurieliiti barrikaadidele õhutavail“ – EAL-i toetavail või ehk koguni mõjutavail kriitikuil – hakata võidukavandi autoreid süüdistama asjatundmatuses.

Kunstiteoste väärtus ilmneb üldiselt kahjuks siiski alles pärast nende valmimist. Küllalt palju on maailmas loomingut, mida alles aastakümned või -sajad pärast selle loomist on hakatud kõrgelt hindama. Loomulikult on ka töid, mida kohe ebaõnnestumisteks on peetud. Kriitika põhimõtted on ka periooditi muutunud – ilma et nende toimumist või toimumise aega oleks saadud ette määrata.

Avalikus ruumis paiknevate kunstiteoste väärtuse hindamisel ei pruugi loominguline ilu, mida või mille puudumist asjatundjatena tuntud isikud näevad, samastuda tunnetega, mida see vaatajais tekitab. Eestlaste üldine vabadusiha ja aastasadade kestel toimunud kannatused ja võitlused vabaks saamise nimel, lubavad enne vabadussamba valmimist arvata et „Libertase“ autorid on mõistnud oma rahva tundeid asjatundlikult hinnata. Nii nagu riik peab tegema kõik võimaliku et rahvas riigist ei võõranduks, nii on ka meie kulutuurieliidil vaja siiralt tajuda, et mõnikord on vaja kõrgkultuuri nõuete kohast toimimist pidada oma rahva üldiste aadete austamisest vähemtähtsaks – eriti siis, kui on teada, et mõned vastuolijate argumendid ei hõlma kunstilisi aspekte, vaid põhinevad okupatsiooniaastatel omaks võetud põhimõtetel (ateism, hirm olla süüdistatud natsimeelsuses).

Austusega,
Harri Kivilo

Märkmed: