Raul Pettai leiab oma kommentaaris 8. veebruari Eesti Elus, et aastal 1939 oleks Eesti pidanud Punaarmeele vastu hakkama, kuna „oleksime läinud ajalukku kui riik ja rahvas, kes oli valmis oma vabaduse eest võitlema“. Sest – „Eestis viibisid välismaa diplomaadid ja ajakirjanikud, kes eestlaste kangelaslikust vastupanust oleks maailmale teatanud“.

Raamatust „Eesti koolipoisid Teises maailmasõjas“ loeme, et 1939. aasta septembris oli N. Liit koondanud Eesti idapiiri lähedusse ca 160.000 meest, 600 tanki, 700 suurtükki ja 600 lennukit. Leningradi sõjaväeringkonda oli koondatud umbes 300.000 meest. Kindral Meretskovi väite põhjal oldi võimelised neid arvusid kahe nädala jooksul kahekordistama. Eesti sõjaväe käsutuses oli samal ajal umbes 16.000 meest, 100 suurtükki, 30 tanki ning 60 õppe- ja vananenud lennukit.

Seega oli N. Liidul peaaegu 30-kordne ülekaal meeste, ja samuti tohutu ülekaal sõjamaterjali osas. Võib-olla Eestis viibinud välismaa diplomaadid ja ajakirjanikud oleksid maailmale hoopis teatanud, et eestlased – selle asemel, et oma sõdurite elu säästa –, ohverdasid mõtlematult 16.000 meest, täielikult ignoreerides jõudude vahekorda.

Jaapani sõduritel oli käsk ka kõige lootusetumas olukorras end mitte vangi anda, vaid surmani vastu pidada. Seda ei peeta jaapanlaste kangelaslikuks vastupanuks, vaid leitakse, et see oli Jaapani militaristliku valitsuse asjatu inimelude raiskamine. Kas pole võimalik, et välismaa diplomaadid ja ajakirjanikud oleksid hoopis maailmale teatanud, et Eesti vastuhakk oli asjatu inimelude raiskamine ignorantse ja hoolimatu Eesti valitsuse poolt?

Märkmed: