(Re: Eerik Purje, Avalik kiri Endel Uigale, EE nr. 43, 26. okt.)

Kui ma oma artiklit kirjutasin, siis olin kindel, et sellele vastuse saan ja kuidagi torkas meelde, et võib-olla sõbralt Eerikult, kelle sulg on terav, meel erk ja kes on meie pagulusühiskonna teadlikumaid esindajaid.

Ja nii see oligi – tood esile mitmeid populaarseid seisukohti, mida mina, vastuvoolu ujujana tahaksin arutada. Ühte tahaksin Sulle kinnitada – ma ütlen seda, mida mõtlen ja olen vastuvoolu ujuja mitte selleks, et endale tähelepanu tõmmata, vaid sellepärast, et olen veendunud, et meil on vaja hääli, kes meid õigusriigi poole juhivad.

Nüüd aga asja juurde. Sa väidad, et venelaste Suur Isamaasõda on ajalooline vale ja et Venemaa on vastutav II maailmasõja vallandamise eest. Pean ütlema, et mul on äärmiselt ebameeldiv meie idanaabrit kaitsta, kuid mõnes tõigas peaksime siiski kokku leppima, kui tahaksime ajalugu asjalikult arutada. Selle tõendiks toon paar aastat tagasi toimunud II maailmasõja mälestamist Moskvas. Seal olid koos terve maailma juhid ja olen kindel, et Sinu väited seal suurt poolehoidu poleks leidnud. Saksamaa oli ikka see, kes sõda alustas. Venelastele oli see Suur Isamaasõda, nad kaotasid 24 miljonit inimest ja kahjuks, liitlaste abiga, tulid sealt välja võitjana. Kui me selles tõigas kokku lepime, siis jääb meile kaks võimalust – kas nende ajalugu ja tundeid inimõiguste kohaselt tunnustada või mitte. Kui punavõimud meile sisse tulid ja Reaalkooli Vabadussõja mälestussamba kõrvaldasid, valisid nad viimase võimaluse. Oleks lootnud, et meie valitsus oleks pronksmehe asjas teinud kaalukama otsuse.

Teiseks – väidad, et oleme sõjas oma vaenlase Venemaaga, viimse veretilgani. Minu jaoks lõppes sõda augustis 1991, kui N. Liidust lahti lõime ja Eesti iseseisvaks sai. See sai teoks Arnold Rüütli ja Rahvarinde kindlameelsel juhtimisel, vaatamata Eesti Komitee rangele vastuseisule. Uues olukorras pean tarmukat poliitikat, mõlemale poolele vastuvõetavaid kompromisse, majanduslikult tulutoovaid suhteid ja kultuurseid sidemeid kindlamaks turvalisuse garantiiks kui pidevat rusika näitamist. Soome on sarnase poliitikaga pikemat aega olnud väga edukas. Kahjuks on meil küllalt tuliverelisi poliitikuid, kes pidasid vajalikuks kirjutada meie põhiseadusesse klausel, mis seab meie riigi piirid teisele poole Narva jõge, vaatamata sellele, et aastaid tagasi Helsingi konverents deklareeris, et sõjajärgsed piirid jäävad muutmatuks. Seega tekitasime lahendamatu probleemi, mida meie parempoolsed poliitikud pidevalt on õhutanud ja meid selle läbi külma sõtta viinud. Kui vaadata Kirde-Euroopa riikide kaarte, siis on nende piirid peale sõda kõik muutunud. Miks tahame, et meie piirid igavesti muutumatuks jäävad? Oleme kas ebareaalsed unistajad või samas meelsuses kui autoritaarsed rezhiimid, kellel rahva kooshoidmiseks ja õhutamiseks oli vaja igavest vaenlast.

Ja lõpuks – mõtteid demokraatiast. Ka mina sain oma koolihariduse kodumaal. Minu keskkool oli Tallinna Tehnikum ja meie direktor, Nurmiste, oli üks tublimaid eestimeelseid mehi, keda kunagi olen tundnud. Ta kasvatas meis isamaalist vaimu, mis meis kõigis elu lõpuni on jäänud püsima. Mõnes suhtes oli see äärmiselt oluline, sest see valmistas nii meid kui kodurahvast ette raskele ajale, kus rahvustunne oli ainuke jõud, mis meid koos hoidis. Võime olla uhked, et selle tuleproovi hästi läbi tegime.

Demokraatiaga on lugu teine. Seda ei ole me kogenud ega õppinud 30-ndate aastate algusest peale. Alates võimu ülevõtmisega Pätsi poolt oli demokraatia lubamatu ja karistatav mõtlemisviis. Kodurahvale kestis see olukord lisaks üle poole sajandi Stalini terrori all. Kahjuks ka meie väliseestlaste ühiskond elas range pagulusrezhiimi reeglite all, mis olid kaugel demokraatiast. Näiteks, kui kodurahvas pidi maha salgama oma välismaal elavad sugulased, et pääseda Siberisse saatmisest, siis meie olukord polnud palju parem. Ka meie salgasime maha oma kodurahva, nimetades neid kommunistideks kommunismi ohvrite asemel. Suhtlemine nendega oli samuti keelatud ja inimesed käisid oma vananevaid vanemaid salaja külastamas, et mitte meie ühiskonna põlu alla sattuda. Sarnane olukord oli inimõiguste tõsine rikkumine.

Mina hindan demokraatlikke põhimõtteid primaarseteks ja arvan, et nendele peaksid alluma ka rahvuslikud eesmärgid. Olen seda seisukohta alati kaitsnud ja kavatsen seda ka tulevikus teha, vaatamata sellele, et see kõigile meelepärane ei ole.

Lugupidamisega ja tervitustega,

Sinu sõber Endel Uiga

Märkmed: