Avatud veerg

Vabadusristi päev oli enne II maailmasõda traditsiooniline tähtpäev, mil austati Vabadusristi kavalere ja Vabadussõja veterane. Linnad olid sel päeval lipuehtes. Pidulikkust oli igal pool. Toimusid aktused, paraadid ja rongkäigud. Kirikutes peeti päevakohaseid jutlusi. Ajalehed märkisid alati väärikalt selle päeva tähtsust Eesti ajaloos.

28. novembril 1918 algas Vabadussõda maale tunginud Vene punaarmee vastu. Algul saatis edu punaarmeed, kuna Eesti sõjavägi oli alles formeerimisel. Siis aga ilmutasid meie vaprad võitlejad oma julget vastupanu ning olukord paranes jõudsalt.

Vabatahtlike arv armees kasvas, detsembris saabus esimene kindel märk välispoliitilisest toetusest Eesti iseseisvumisele, kui Tallinna sadamasse saabus Inglise mereväe-eskaader admiral Sinclairi juhtimisel. See nurjas enamlaste plaani vallutada Tallinn mere poolt ning tõkestas punaarmee edasitungimise plaani, andes ühtlasi võimaluse meie sõjajõudude ümberorganiseerimiseks. Otsustav osa oli siin Eesti kõrgema sõjaväelise juhtkonna ümberkorraldamisel. 23. detsembril 1918 määrati laiade võimupiiridega sõjaväe ülemjuhatajaks polkovnik (kolonel) J. Laidoner. 7. jaanuaril algas Eesti vägede vastupealetung.

Peagi kaldus lahingutegevus üle Venemaale ja Läti pinnale. Siis selgus, et Läti ajutine valitsus toetas võitluses enamlastega kohalikest parunitest moodustatud Landeswehri ning saksa vabatahtlikest koosnenud Rauddiviisi. Kevadel 1919 toimus Lätis sealsete baltisakslaste toetusel riigipööre. Saksameelne nukuvalitsus haaras riigi juhtimise oma kätte. Pärast Riia vabastamist oleks Landeswehr loogiliselt pidanud liikuma itta enamlaste järele, kuid pöördus hoopis põhja. Süvenev konflikt Eesti väeosade ja Landeswehri vahel kasvas tõsiseks heitluseks. Võnnu all hävitas kindral Ernst Põdder ka selle vaenlase, millist võitu tähistatakse 23. juunil Võidupühana. Landeswehri vägesid jälitati kuni Riiani, sõlmitud vaherahu taastati Lätis ajutise valitsuse võimuletulekuga.



Detsembris 1919, kui Tartus olid juba alanud rahuläbirääkimised, alustas punaarmee Narva all viimast suurt pealetungi, et toetada Vene nõudmisi läbirääkimistel. Need lahingud kujunesid Eesti vägedele väga raskeks ja kaotusterohkeks, kuid lõppkokkuvõttes edukaks.



Vabadussõda lõppes Tartu rahuga 2. veebruaril 1920, millega Venemaa tunnustas Eesti iseseisvust. Rahulepingu kohaselt liideti Eestiga ka Setumaa, mis oli seni kuulunud Pihkva kubermangu ning Narvatagused alad, mis olid kuulunud Peterburi kubermangule.



Kõige silmapaistvamaid vabadussõdalasi austas Eesti riik meie ainsa sõjaordeniga – Vabadusristiga. Neid anti välja ühtekokku 3215, neist 1064 välisriikide kodanikele ja 2151 eeslastele. Vabadusrist on asutatud Eesti Vabariigi iseseisvuse väljakuulutamise 1. aastapäeval, 24. veebruaril 1919.

Miks pole peale iseseisvuse taastamist enam ei austatud Vabadussõjast osavõtnuid? On kurb tõsiasi, et Vabadussõja veteranid meenuvad eesti rahvale kodumaal ainult vabariigi aastapäeval ja Võidupühal.

Vastus sellele küsimusele on lihtne. Taevas lendavad endiselt vene hävitajad; vene sõjaväelastel on vabadus pühitseda N. Liidu pühasid ja vanglad on täis vene kurjategijaid. Eesti linnades on ikka veel kommunistlike okupantide mälestusmärke, mida senised valitsused pole olnud suutnud eemaldada ega ka keelata punaarmee provotseerivaid paraade.

Niisugune tuimus ja ükskõiksus on ilmselt tingitud asjaolust, et pärast iseseisvuse taastamist pole ükski valitsus tundnud huvi selle vastu, et austada neid mehi ja naisi, kes oma vaprust üles näitasid Vabadussõjas. Ometi olid just vabadussõdalased need, kes panid aluse demokraatlikule Eesti Vabariigile. See sangarlik võitlus oli nende truudusevanne isamaale.

Märkmed: