Läänemere teiselt kaldalt ida poole vaadates võidakse tõesti kõiki Eesti elanikke eestlasteks pidada. Just niisamuti, kui meiegi sealseid elanikke ameeriklasteks peame.

Hr. Taagepera on teinud ettepaneku kõiki Eesti elanikke „eestlasteks” määratleda. Sel juhul kaoks aga võimul olevatel või võimuta jäänud „eestikeelsetel eestlastest riigimeestel“ vajadus tunda sügavat muret nt selle üle, millist hingepiina peavad „venekeelsed eestlased“ siin elades taluma.

Eesti seadused võimaldavad kõigil sisserändajail soovi korral kodanikeks saada ja ka oma rahvuslikku kultuuri viljeleda. Samas ei luba seadused kedagi vastu tahtmist kodanikuks sundida ega nõuda elanikelt ühiskondlikus elus aktiivset tegutsemist. Kuna riigi kohustused ja elanike õigused on teiste demokraatlike riikide seaduste sarnaselt määratud, siis võiksime lasta „eestikeelsetel eestlastel“ eestlased olla ja „venekeelsetel eestlastel“ ise otsustada, millise rahvuse liikmeiks nad soovivad end pidada ning mil määral nad tahavad oma keelt ja kultuuri ise ja meie seaduste kohaselt viljeleda – ilma riikliku integratsioonikavata.

Välja arvatud suhteliselt väike arv Venemaa poolt toetatud Eesti-vaenulikke radikaale, pole Eestis elavad venelased mingeid arvestatavaid avalikke pöördumisi nende tõrjumise kohta esitanud. Kõik ajakirjanduses avaldatud kirjutised venelaste tõrjumise kohta on „eestikeelsete eestlaste“ innukad soovitused, mis ilmselt põhinevad okupatsiooniaastate headel „vennasrahvaste“ suhetel või kosmopolitismil.

Võrreldes paguluses kogetut ja iseseisvuse taastanud Eestis 16 aasta vältel nähtut-kuuldut saab „venelaste tõrjumine“ tähendada vaid seda, et neil pole enam kõiki okupatsiooniaja õigusi. Ja ei peakski olema. Ent ometi toimivad Eesti riigijuhid nii, nagu tähendaks rahvuste lõimumine mitte sisserändajate sulandumist põlisrahva ühiskonda, vaid kujutaks endast eestlaste kohustust tagada, et siinsed venelased (olgu nad siis Eesti või N. Liidu õigusjärgse Vene Föderatsiooni kodanikud) saaksid Eestis hästi elada ja soovi korral riigi poolt rahastatud programmide alusel vene keelt ja kultuuri viljeleda. Ja seda ilmselt teades, et rahvusvaheliste konventsioonide kohaselt ei pea mitte ükski riik andma sisserändajatele õigusi, mis võiksid põlisrahva olemasolu ohustada. Miks siis on vaja neid konventsioone nii püüdlikult eirata?

Eestlaste õigusi vähemtähtsaks pidavatel riigimeestel ning kosmopolitismi pooldavatel ja Eesti ajalugu mitte-tundvatel ühiskonnateadlastel tuleks tõsiselt mõelda, mis võib tulevikus juhtuda, kui siinsetel venelastel on uue integratsioonikava kohaselt põlisrahvaga praktiliselt võrdsed õigused. Arvestades üldist eestlaste arvu on ülimalt tõenäoline, et juba lähemas tulevikus peame majanduslikel põhjustel vastu võtma suuremal hulgal uusi sisserändajaid.

Olles andnud kolonistidena Eestisse tulnud venelastele suured omakultuuri viljelemise ja omavalitsuste juhtimise privileegid, oleme loonud pretsedendi, mille üle Euroopa Liit ja ÜRO võivad ülimat rõõmu tunda. Kahjuks ei saa aga meie ise selle pretsedendi tõttu keelduda andmast ka uutele sisserändajatele põlisrahvaga võrdseid õigusi – eriti kui oleme neid Eestisse tööle ja elama kutsunud.

Kas „eestikeelsete eestlaste“ nimel kõnelejad tahavad tõesti, et eestlased, kes on aastatuhandeid oma maal rahva enamuse moodustanud, saavad eespool kirjeldatud pretsedenti tõttu lähitulevikus üheks Eesti Vabariigi vähemusrahvuseks?

Märkmed: