Mineviku faktidega võib mitut viisi mängida, neile lisades oma arvamusi ja tõlgendusi. Ajaloolastel on siiski kohustus neid põhjendada, mis aga tihti on seotud eelarvamustega. Seda mõjutab vahel nende taust ja ka poliitiline kuuluvus.

Raul Pettai (RP) on varem võtnud sõna Magnus Ilmjärve kaitseks ja kommenteerib nüüd Otto Petersi arvamust, et Ilmjärve ning Matti Turtola uurimused Eesti lähiajaloo kohta olevat „tagantjärele tarkus“ (EE 8.02.). Neis leiduvat ainult üksikuid faktilisi vigu. Vigu teeme ju kõik, aga nagu olen konstateerinud Ilmjärve suurteose retsensioonis (Akadeemia, 16. ak., nr. 9/2004, lk. 2058-2079), paneb ta rõhku põhilisele hoiakule, et Eesti saatuses lasus peamine süü tolleaegsel juhtkonnal. Ohvrid olid ise süüdlased, kuna N. Liit seevastu ajas tarka, oma kasu teenivat poliitikat. Ma pole kunagi saanud vastust oma korduvalt esitatud küsimusele, kas Ilmjärv tõepoolest arvab, et Laidoner pidi rääkima NKVD-le puhast tõtt (President ja sõjavägede ülemjuhataja NKVD ees, Tallinn 1993, lk. 50)? Sellega legaliseerib ta okupatsiooni, mis tähendab vist enam kui mõni faktiviga. See ei saa ju olla eksitus – võib-olla oskab RP seda seletada?

Mis puutub Eesti vastupanu küsimusse 1939. a., siis on selle arutamine samuti tagantjärele tarkuse küsimus. Olen ise püüdnud seda korduvalt analüüsida. Me ju ei tea, mis oleks juhtunud, saame ainult oletada, milles võib olla nii tarkust kui rumalust. Ajaloolasena kasutan analoogiat, mis ka alati paika ei pea, aga siiski on parem kui paljad oletused. Nii võib tuua näiteks N. Liidu käitumise 1939. a. vallutatud Ida-Poolas, kus viidi sõja puhkemiseni 1941. a. läbi viis küüditamist – kokku 317.000 inimest.
RP arvab, et Stalini sihiks oli maa ja rahvas võimalikult tervelt enda kätte saada, seepärast poleks eestlasi vastupanust hoolimata hävitatud. See on ka ainult oletus. Miks hakati vastupanuta alistunud eestlasi küüditama? Eestlaste „jäägitult tapmine“ on liialdus, eestluse selgroo murdmine aga fakt. Süsteemil oli vaja kaasajooksikuid ja kuulekaid orje, kellele anti armu ja kellest mõned veel seda kiidavad.

RP toob näiteid N. Liidu julmast käitumisest, sealhulgas Eesti piirivalvurite jõhkrast tapmisest Peipsi järve jääl 8. veebruaril 1938, mida just Eestis on meenutatud. See ei tohiks hoolikale uurijale kahe silma vahele jääda, aga Ilmjärvel on ainult „piirivahejuhtumid“, mida pagulasajaloolased olevat kasutanud N. Liidu süü tõestamiseks. Ka on EKP peaaegu olemata, rääkimata N. Liidu spioonidest (Trankmann jt). Kas need näited on ka ainult väikesed vead, neil polnudki tähendust suhetes Moskvaga?

Mis puutub välisriikide sümpaatiasse, siis tean ma oma ajaloolase ja arhivaari kogemuste varal, et see piirdus sõnadega; et ükskõik, mis Eesti oleks teinud, oli ta maha kantud. Läänes ei usutud Eesti iseseisvuse püsivusse. See on kahjuks kibe tõde, mida tuleks meeles pidada ka neil, kes peavad Eestit maailma nabaks. Sõjaaegse hoiaku paremaks mõistmiseks soovitan lugeda Kaarel Piirimäe uurimust „Balti riikide küsimus liitlasriikide suhetes 1941-1942“ (Ajalooline Ajakiri 2007/1-2), mis ei rajane kuulujuttudel ega oletustel, vaid arhiivimaterjalidel ja mälestustel.

Praegu oleks parem süüdlaste otsimise asemel tunda rõõmu selle üle, et just see ajalooline taust, mille juurde kuulub käitumine 1939. a. ja lootusetu võitlus 1944. a., võimaldab RP-l ja siinkirjutajal neid asju erineva tagantjärele tarkuse või rumalusega arutada, et Eesti Vabariik kõigest hoolimata on taas vaba ja võib tähistada oma 90. sünnipäeva. Seda pannakse läänemaailmas rohkem tähele kui enesepiitsutuslikke vaidlusi mineviku üle. Ei tohi unustada seda, mis oli, aga samal ajal tuleks koondada tähelepanu sellele, mis on – ja loota, et Eesti tulevikus ei jääks enam üksi. On aga karta, et see soov RP arvates kuulub ebasoovitavate isamaaliste emotsioonide hulka.

Märkmed: