Avatud veerg: Pronkssõduri viimane lahing
Arvamus 03 Aug 2007  EWR
    Trüki   E-post   FB     
LY LEHTMETS

Lõpuks on II maailmasõja viimane sõdur koju jõudnud, kalmistul rahu saanud. Ajakirjandus nii Eestis kui välismaal, k.a. Lääneriikide üllitised on Tallinna ärevaid päevi 26.—28. aprillil ohtralt ja detailselt refereerinud. Fotograafid on läätsele võtnud nii märatsejad, röövijad ja kinnisvara lõhkumised kui ka Eesti politseiahelikud, mida täiendati maakondade varudega.

Mälupilti on jäänud eelmistest aastatest peamiselt 2006.a. mai demonstratsioonid. Punamonumentide kohta aga algasid sõnavõtud ajakirjanduses juba 17 aastat tagasi. „Eestimaa monumendid — see on kivistunud jälg konfrontatsioonist, mis ei katkenud hetkekski. Saabunud on selguse saamise aeg selleski. Vabanev Eesti ei sünni kokku graniitsamba otsas põrnitseva Kremli mehe pronkspilguga.“ (Enn Põldroos, „Kui neid monumente ees ei oleks“, Reede 12.10.1990.) Ka järgnevatel aastatel leiame ajalehtedes peamiselt pronkssõduri eemaldamist pooldavaid kirjutisi ja lugejakirju. Nelja aasta jooksul puhastati Tallinn pea kõikidest okupatsiooniaegsetest mälestistest. Tõnismäe ausammast aga ükski valitsus ei julgenud puudutada. Monument kujuneb venekeelsele elanikkonnale pühapaigaks ja 9. mai Eesti vastaseks miitingukohaks. II maailmasõja 50. aastapäeva lähenemine annab uuesti alust paljudele ajaleheartiklitele. Neid on nii eemaldamise poolt kui vastu ka järgnevatel aastatel lugeda, vaatamata sellele jääb probleem lahendamata. Monumendisõda saab uue hoo sisse seoses Lihula ausamba kõrvaldamisega augustis 2004.a. Algab ka uus allkirjade kogumine tülitekitava monumendi teisaldamiseks. Ollakse kriitiline valitsuse sammude suhtes, ei saada aru, kuidas on veel õigustust pronkssõduri püsimisele. „Mul ei tule meelde ühtki seika ühestki Euroopa riigist, kus iseseisev valitsus lausa õigustab oma kunagiste kukutajate ja mõrtsukate mälestusmärgi säilitamist.“ (Eerik-Niiles Kross, Postimees, 18.09.2004.) Aasta lõpuks vaibub see etapp monumendisõjas. Pronkssõduri saaga aga elab edasi ja lahvatab 2006.a. 9. mai järel suureks sõnasõjaks. Eriti võtavad sõna ajalehtede lugejad. Aktiviseeruvad mitmed rühmitused ja leiavad aset käsikähmlused eesti rahvuslaste ja nn. pronkssõduri kaitsjate vahel. Juba siis arvab Eesti peaminister, et pronkssõdur ei sobi Tallinna kesklinna. Ega sobi ka need rünnakud ja rahvakogunemised, kus punalippe lehvitatakse iseseisva riigi pinnal. Ausammas ümbritsetakse 25. mail piirdeaiaga ja pannakse ööpäevaringse politseivalve alla. Keelatakse ära Tõnismäel avalikud koosolekud. Ajakirjanduse tähelepanu väheneb suve lõpuks ja politseivalve lõpetatakse ausamba juures 9. oktoobril.

Uuel aastal võetakse riigikogu poolt vastu sõjahaudade kaitse seadus, mis avab tee pronkssõduri teisaldamiseks. Seda tahetakse aga alles pärast 2007.a. mai pühi ette võtta. 26. aprilli hommikul hakatakse ausamba ümbrusesse piirdeaedu paigutama ja tehakse ettevalmistusi ala katva telgi püstitamiseks. On kavatsusel siis telgi katva varju all sinna maetud punasõdurite põrmude arheoloogilisi väljakaevamisi sooritada, et neid siis korralikult Tallinna Kaitseväe kalmistule matta. Sinna on otsustatud ka pronkssõdur asetada ja nimelt seal asuva Tundmatu sõduri mälestusmärgi juurde. Neid kavatsusi aga ennetab samal päeval algav nn. ausamba kaitsjate kogunemine. Kirjutatakse, et venelastest aktivistid olevat pakkunud protestijatele 80 krooni tunnis. Õhtuks on olukord muutunud pingeliseks. Politseid pommitatakse pudelite ja kividega. Ajalehes on lugeda, et isegi Tallinna tänavate munakive olevat selleks kasutatud. Tõnismäel asuvate elamute ja kaupluste aknaid lõhutakse. Märatsejate hulgas domineerivad teismelised noored, kes politseid rõvedustega tervitavad. Laamendamine ja lõhkumine suundub edasi südalinna. Varastamine, röövimine on täies hoos. Konfrontatsioonid eesti rahvuslaste ja protesteerijate vahel aga puuduvad.

27. mai varasel hommikul otsustab valitsus tekkinud olukorras ausamba kiiremas korras eemaldada. Sõdur lahkub lahinguväljalt kella kolmveerand viie paiku hommikul.

Laupäevaks on olukord Tallinnas stabiliseerunud: poeomanikud on lõhutud aknad vineerplaatidega katnud ja kaotuste inventuuri teinud. Politsei tegeleb kinnivõetud märatsejatega.

Ka Moskva võtab monumendisõjast osa. Noorteorganisatsioonide aktivistid piiravad Eesti saatkonda, rebivad saatkonna eesti lippu alla. Ahistatakse ka meie suursaadikut. Sealsed korravalvurid seda ei takista. Nädal kestnud demonstratsioonid lõpetatakse 3. mail.

Kasvõi tänu nii Eestis kui Moskvas mööbeldanud demonstrantidele on vastukaja maailma pressis Eesti suhtes heatahtlik. Eesti kuvand maailma massiteabes on muutunud positiivseks. Ameerika suursaadik Eestis kinnitab, et Ameerika Ühendriigid tunnevad Eesti üle uhkust.

Pronkssõdur paigaldati Kaitseväe kalmistule 30. aprillil ja avati ka rahvale külaskäikudeks. Nii tuli ausambal ainult kolm päeva veeta kusagil turvalises kuuris. Admiral Pitka ausamba teisaldamine aga võttis mitmeid aastaid. Ausamba-tagust paemüüri saab aga uuesti laduma hakata veidi hiljem. 28. aprillil peeti suures Tõnismäe telgis õigeusu ja luteri vaimulike poolt hingepalve ja alustati punaväelaste põrmude väljakaevamist, et siis need peale säilmete tuvastamist Kaitseväe kalmistule matta. Vene saatkonna töötajad olid ka palutud seda jälgima, aga sealt keelduti. Kohale oli ka paigutatud eesti-, vene- ja ingliskeelne plagu, mis manitses hoidma rahu ja väärikust väljakaevamise piirkonnas.

7. mail oli Tõnismäe väljak korrastatud ja alustati lillede istutamisega — 100.000 taime, peamiselt Euroopa Liidu värvides, kollased ja sinised võõrasemad. 8. ja 9. mai möödusid rahulikult. Pronkssõdur, nüüd juba Kaitseväe kalmistu Tundmatu sõdur, uputati lilledesse. Seal on ta õige koht.

Lõpuks on ka Tallinnas II maailmasõda lõppenud. …..las’ lilled õitseda!
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus