Head lugejad – ehk olete tähele pannud, et ajalehtedes kirjutatakse peamiselt positiivseid lugusid.

Nõukogude ajal ei leppinud ma sellega, mind klassifitseeriti teisitimõtlejaks ja karistati. Ja ega ka Gorbatshovil see palju paremini lõppenud. Aga mina olen endist moodi nuriseja-uriseja. Esitan väikese urisemise.

Kas Nõukogude majandus oleks säilitanud elujõu, kui sekretäride masinakirjaoskus oleks kuulutatud peamiseks hoovaks majanduse arendamisel? Praegu on kirjutusmasina asemele tulnud arvuti, ja isegi nii võimsalt, et see aparaat on kuulutatud majanduse, riigi ja rahvuse vundamendiks. Tore, kuid arvutiasjandus ju ei künna, külva ega vea sõnnikut kesapõllule.

Selle võrdluse konstrueerisin, kui kuulsin Mart Laari etteheiteid endisele regionaalministrile, et ta pole edasi jõudnud e-riigikorra viimisega maale. Ma arvan, et üldrahvalik masinakirjaoskus ei oleks nõukogude majandust päästnud ja sedasama arvan ka nüüd – üldrahvalik arvutioskus on päris kõrvaline asi. Arvutitest tähtsamad on kündmise, külvamise ja viljalõikuse masinad.

Austraalias viibides märkasin, et selle maa jõukuse on loonud põhimõte – tootmises tuleb kõiki võimalusi kasutada. 8-aastasena olin oma kodutalu sõnnikuveol hobuseajaja ja tänu sellele on minu põllukogemused suuremad kui Eesti riigikogulastel. Canberras külastasin Põllumajanduse Ministeeriumi infotuba, kus leidsin statistikast, et isegi riisi eksporditi 300.000 tonni aastas!

Minu mõtted läksid Austraalia põllumajanduse ekspordile, kui kuulsin prof. Marju Lauristini soovitust eksportida e-riiki. Ma arvan et Eestis ei kasva arvutid, aga rohtu ja põlluvilja kasvab seal rikkalikumalt kui Austraalias. Austraalias nägin ma karjamaal lehmi söömas vaevalt 10 cm kõrgust rohtu. Järgmise aasta septembris käisin oma Vändra valla lapsepõlvekodu maadel, kus ristikhein, mis jäi loomadele söötmata, ulatus põlvini. Autosõidul Kaanasoost Torini ei näinud ma 20 km ulatuses ühtki karilooma ega niidetud heinamaad. Kui austraallane seda rohumaad näeks!

Mõtlesin kurvalt 1994. a. Siim Kallase ütlusele: „Milleks toetada Eesti põllumajandust, kui Euroopast saab odavamini?“ Selline oli M. Laari ja S. Kallase majanduspoliitika. Olukord muutus veidi, kui Euroopa Liit võttis juhtimise oma kätte. Aga ikkagi läheb Eestis piim kallimaks kui Euroopas.

Möödunud suvel meenutasin Austraaliat, kui olin oma vanaisa sünnikodu, Kullimaa talu maadel, kus toimus parajasti heinategu. Kuid see oli vastupidine eestiaegsele – toimus heina hävitamine. Uue korra kohaselt maksab PRIA niidetud heinapõllu toetust 1000 kr/ha. Saja hektari eest seega 100.000. Traktor ja rootorniiduk olid uued 600.000-kroonised „prantslased“ – eesti ajal olid Deering'ud kahe hobuse vedada; hein söödeti lehmadele, piim viidi meiereisse ja eksportvõi pakiti vineerkastidesse.

Kui viimase põllusiilu hein oli purustatud (hävitatud) ja Tartu Ülikooli doktorandist niitja masinalt maha tuli, siis ütlesin – kui seda näeksid austraallased! Nende keeles ei ole sellise „heinateo“ kohta sõnu. Selle uue Eesti heinategemise manamiseks on vaja venekeelseid sõnu. Ütleks ühe sõnaga, mitte nii nagu Toompea poliitikud keerutavad oma keerulise kõnepruugiga.

Märkmed: