Eesti Elu
Avalik pöördumine Toronto eesti laulukooride poole
Arvamus 11 Feb 2011 Eerik PurjeEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Pisut enam kui kaks kuud tagasi oli mul põhjust tunda tõsist heameelt kuulates jõulueelset kontserti, kus ühendkoor jättis vana lauluveterani südamesse võimsa muusikalise elamuse. See meenutas aastakümnete taguseid aegu, mil kvaliteetne koorilaul oli Toronto eestlaskonnas aukohal. Kajastades seda sündmust ajalehe veergudel vihjasin oma kirjutise lõpus võimalusele, et kontserdist saadud muljetest kerkinud argiseid, praktilisi mõtteid ja soovunelmaid kord avalikult tuulutama asun.

Arvan, et aeg on selleks küps. On enam kui küps, sest kontserdimeeleolud jahtuvad kiiresti. Raud pole enam tuline, kuid siiski veel soe. On viimane aeg vasarahoobid sihtida ja langetada nii, et nad kuuma raua koolutaksid väärtuslikuks tarbeesemeks. Soovunelmaid on võimalik reaalseiks pöörata, kui leidub sobivat materjali ja head tahet. Möödunud kontsert tõestas, et esimesest pole meil puudu. Teist tuleb leida ja oskuslikult rakendada.

Võib õigusega küsida, miks sellised kontserdid ei ole osa meie argipäevast, meie igapäevane vaimuleib. Vastust teame kõik: selline koor on meil küll olemas, kuid tegutseb killustatult, jagatuna kolme erirühmitusse. Meil on olemas kolm elujõulist koori – kaks segakoori ja üks meeskoor. Kõigi tööefektiivsust halvab ja nõrgendab aga just see eelmainitud killustatus. Häälerühmades puudub vajalik tasakaal. Selle all kannatavad kõik olemasolevad koorid, üks rohkem, teine vähem. Sellise olukorraga võiks leppida kui paratamatusega, kuid see pole nii. Minu arvates on probleem lahendatav. Miks, taevas halasta, me seda siis ei lahenda?

Kui keegi ootab minult nüüd ettepanekut likvideerida kõik kolm koori ning moodustada üksainus uhke ja võimas, siis pean valmistama ootajale pettumuse. Resultaat oleks muidugi ideaalne, kuid selle läbiviimine utoopiline. See pole praktiline ega vajalik. Minu eesmärgiks ei ole lammutada, vaid ehitada.

Mina näen praktilise lahendusena kõigi kolme koori tegevuskava muutmist järgnevalt: igale koorile võiks jääda tegevusaasta vältel üks kergemasisuline tuluõhtu, peamine jõud tuleks aga koondada ühiseks aastakontserdiks, kus esitataks nais-, mees- ja segakoorilaule. (Kas pole kurioosum, et meie koorirepertuaarist on kadunud naiskoorilaul, kuigi just selleks leidub parimat materjali). See tähendaks teatavat hulka ühisproove ning igal lauljal tuleks osaleda kahes kooriliigis (on ehk mõne puhul mõeldav, et koguni kolmes?). Seda on varem harrastatud ja see on häid tulemusi andnud. Miks siis mitte muuta see regulaarseks traditsiooniks, esialgu kasvõi katsetuse korras?

Neid ridu kirjutades arvan kuulvat lugejailt kaht küsimust ja püüan mõlemale anda ennetava vastuse. Esiteks: miks olen just mina see, kes sellise ettepanekuga avalikkuse ette tuleb? Vastan: tunnen, et keegi peab seda tegema ja mina olen selleks igati sobiv isik – ma ei ole aktiivselt seotud ühegi kooriga. Mul pole antud küsimuses vähimaidki ambitsioone, ei isiklikul ega organisatoorsel tasandil. Mind ajendab ainult armastus eesti koorilaulu vastu.

Teine küsimus on praktilisemat laadi: miks siinkirjutaja ei pöördu otseselt kooride ja/või Lauljate Liidu poole, milleks üldse avalikkust häirida? Vastus sellele on veidi komplitseeritum ja delikaatsem. See ei ole ainult kooride probleem, see on kogu ühiskonna probleem. Meie vajame mitte ainult kvaliteetset koorilaulu, vaid ka head pühendunud kontserdipublikut. Me kõik oleme teatud määral ajavaimust rikutud – armastame külastada kontserte vaid siis, kui neile on antud estraadiline ilme. Eelistame istuda lauas, veinipokaal ja taldrik suupistetega käeulatuses; ning oodata, et ettekantud palad oleksid mõnusa vahehuumoriga vürtsitatud. Ometi suutsime kunagi kontsertidel Massey Halli täita arvuka ja tänuliku kuulajaskonnaga. On selline rahvatõug täielikult kadunud? Ma ei usu.

Jätsin teadlikult puudutamata meie võrratu taimelava – koolikoorid. Nende liikmeskonda puudutab see probleem alles siis, kui nad on sellest välja kasvanud ning peavad oma võimalikku lauluhuvi rahuldama väljaspool eesti ühiskonda.

Ülaltoodu on esitatud mõttevahetuse korras ja ma loodan sellele võimalikult elavat vastukaja, mida kriitilisemat, seda parem. Ma ei pea end ilmeksimatuks. Ehk leiab keegi tõstatud probleemile veel parema lahenduse. Loodan vaid, et minu kirjaridadest ei loeta välja midagi muud kui vajalikku sammu positiivses suunas.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus