New Yorgis, 22. aprillil 2006

EV peaminister hr. Andrus Ansip
EV valitsus
Tallinn, Toompea

Lp. hr. Andrus Ansip!

Tänavu möödub 100 aastat XX sajandi väljapaistva vene helilooja Dmitri Shostakovitshi sünnist, mida tähistatakse kogu maailmas. Möödunud aastal tähistati mitmel pool maailmas ka teise XX saj. suure sümfooniku, eestlase Eduard Tubina 100. sünniaastapäeva. Eestis toimus sel puhul festival „Tubin ja tema aeg”. Shostakovitshi juubelit tähistatakse sel aastal Peterburis festivaliga “Shostakovitsh ja tema aeg”. Miks ei võiks need festivalid ühendada üheks tervikuks, mis toimuks nii Tallinnas kui Peterburis pealkirjaga „Shostakovitshi ja Tubina aeg”? See aitaks kaasa nii eesti kui vene muusika tutvustamisele ja kahe riigi vaheliste kultuurikontaktide arendamisele ning oleks Eesti jaoks väga oluline ka poliitilises mõttes. Olen mõlemaid neid heliloojaid isiklikult tundnud ja juhatan pidevalt nende helitöid mitmel pool maailmas. Tean, et nad hindasid kõrgelt teineteise loomingut.

Saksa muusikaajakiri Fono-Forum nimetas 1989. a. novembris Tubinat “Shostakovitshi teisikuks”. Kahjuks ei ole Eesti Kultuuriministeerium märganud, et ka meil, eestlastel on olemas selline helilooja, keda võrreldakse tihti XX saj. suurte sümfoonikutega nagu J. Sibelius, C. Nielsen või D. Shostakovitsh.

Eesti muusikaelu areng on tihedalt seotud Peterburiga, kus on saanud oma muusikalise hariduse paljud eesti heliloojad ja interpreedid. Kuigi E. Tubin ei ole otseselt õppinud Peterburi konservatooriumis, on Rimski-Korsakovi kool ühendanud nii R. Tobiast, H. Ellerit, E. Tubinat kui D. Shostakovitshit. Selletõttu on D. Shostakovitshi juubel ka meie jaoks tähtis ja oluline. Ka selleks aastaks planeeritud festival „Tubin ja tema aeg” oli pühendatud Shostakovitshi juubelile.

Mulle on täiesti arusaamatu ja vastuvõtmatu see, et Kultuurimnisteerium ei ole aru saanud, millist tähtsust omavad Eestis kaks suurt muusikafestivali „Tubin ja tema aeg” Tallinnas ning D. Oistrahhi festival Pärnus. Need festivalid ühendavad eesti ja vene muusikuid Eestist ja Peterburist nii kultuuriliselt kui poliitiliselt. Miks püütakse nende festivalide tegevust pidevalt takistada ja neid välja suretada?

Leian, et Eesti valitsus ja Kultuuriministeerium peaksid pöörama palju suuremat tähelepanu Eesti muusikale, mida kuulavad igal aastal miljonid inimesed nii kontsertidel kui heliplaatidelt. Meie väikesel rahval ei saa olla suuremat eesmärki, kui arendada oma muusikakultuuri ja tutvustada seda maailmale. Peaksime püstitama endale palju suuremaid ja kõrgemaid eesmärke kui seni.

Selleks on vaja asjatundlikke ja kompetentseid inimesi, kellel jätkub tahet ja missioonitunnet nende eesmärkide saavutamiseks. Kahjuks olen sunnitud tõdema, et meil puudub selline kultuuripoliitika, mis hindaks eelkõige professionaalset muusikakultuuri ja väärtustaks muusikute tööd, nende võimeid, teadmisi ja oskusi. On kahetsusväärne, et tihti juhivad meie kultuurielu ebakompetentsed inimesed. Sellepärast olen tõsiselt mures muusika ja muusikute olukorra üle Eestis.

Tahaksin alljärgnevalt juhtida tähelepanu mõningatele olulistele probleemidele meie muusikaelus.

1) Festivali „Tubin ja tema aeg“ ärajätmine on kahetsusväärne viga. Mina kui Rahvusvahelise Eduard Tubina Ühingu president ei saa sellega leppida ning protesteerin tõsiselt sellise ebajärjekindla ja ebakompetentse kultuuripoliitika vastu, mis takistab normaalset tööd.

Eestis on kaks tõeliselt suurt ja olulist rahvusvahelist festivali, mis vajavad pidevat riigipoolset tähelepanu ja iga-aastast stabiilset rahastamist – festival „Tubin ja tema aeg” Tallinnas ning D. Oistrahhi nim. festival Pärnus. Ei saa pidada normaalseks, et vaatamata kõigile lubadustele teatab kultuuriministeerium pärast aasta aega kestnud ettevalmistusi alles aprillikuus, kas nad toetavad festivali või mitte.

Selleks ajaks peavad kõik kokkulepped olema juba tehtud. Kuid ma ei tea siiani, kas Oistrahhi festival Pärnus sel suvel toimub või öeldakse ka seal kuu aega enne algust, et seda ei toetata.

2) Mul on kahju, et eesti muusikute palgad on allpool igasugust arvestust, need olid nõukogude ajal häbematult madalad ja on ka praegu.

Eesti sümfooniaorkester teeb väga head tööd ja võiks esineda vabalt tähtsamates Euroopa kontserdisaalides ning esitada eesti parimate heliloojate teoseid. Kuid selleks on vaja teha tõsist tööd ja selleks on vaja seda tööd ka korralikult tasustada. Klassikaline muusika on kogu maailmas väga kallis. Näiteks Venemaa president Vladimir Putin tõstis Venemaa parimate orkestrite palgad 10-kordseks, et säilitada muusikute töökohad Venemaal.

Rohkem kui ühe sümfooniaorkestri jagu häid mängijad on Eestist lahkunud ja nad peavad endale leiba teenima välismaal. Kas see on normaalne? Milleks me neid koolitame? Mida kavatseb Kultuuriministeerium selle probleemi lahendamiseks ette võtta?

3) Eesti muusikud on tihti pälvinud suurt tunnustust laias maailmas. Kuid miks ei osata seda hinnata Eestis? Kui ERSO pälvib Ameerikas Grammy auhinna või Inglismaal BBC Music Magazine'i auhinna, siis on see ju sama tähtis kui olümpiavõit. Kuidas reageeris sellele kultuuriministeerium?

Kui 10 aastat tagasi esitasime põhjamaades Tobiase „Joonase lähetamist” ja selle plaadistasime, siis ilmus mitmel pool maailmas hulgaliselt ülivõrdelisi arvustusi, kus seda nimetati sajandi muusikaliseks avastuseks ja võrreldi maailma suurimate muusikaklassikutega. See kõik oli teoks saanud tänu ühe mehe aastatepikkusele tööle, kes oli selle teose restaureerinud ja lõpetanud ning käsitsi selle partituuri imepisikestes nootides suure vaevaga paberile kirja pannud. Kui seejärel lasti tuulde 2,8 milj. kr., siis unustati see tohutu eeltöö, tänu millele see kõik oli teoks saanud. Kultuuriministeeriumil ei jätkunud niipalju arusaamist, et osata seda tööd vääriliselt hinnata. Nüüd on maailmas esinenud suure eduga mitmed dirigendid nagu Anu Tali, Olari Elts, Paavo ja Kristjan Järvi. Kas keegi neist on pälvinud Kultuuriministeeriumi tähelepanu?

4) Sel aastal tähistatakse meil Estonia teatri 100. juubelit. Aga Eestis pole veel kunagi ehitatud ooperiteatrit. Miks? Oleme uhked oma Estonia teatri üle. Kuid see pole ooperiteater. Sinna pole võimalik kutsuda esinema maailmatasemel soliste ja seal pole võimalik teha tõeliselt kaasaegseid lavastusi. Seal pole normaalseid töötingimusi ei solistidele ega orkestrile ka pärast remonti. Suur osa ooperirepertuaarist jääb esitamata, sest nii väikeses teatris pole võimalik selliseid oopereid lavastada. Miks? Sest Eesti kultuuri juhivad sellised inimesed, kes ei ole aru saanud, et Eesti suudab maailmas tähelepanu saavutada ainult tänu oma muusikale ja muusikutele.

5) Kes vastutab noorte muusikalise kasvatuse eest? Kas haridus- ja teadusministeerium on koos kultuuriministeeriumiga arutanud muusikalise kasvatuse olukorda koolides? On kahetsusväärne, et noored inimesed ei tunne maailma tähtsamate heliloojate teoseid, mille tõttu vaid vähesed oskavad hinnata sümfoonilist, samuti ooperi- ja kammermuusikat. Kui mina õppisin, siis olid kõigis koolides oma orkestrid ja laulukoorid. Nüüd hulguvad noored tegevusetult mööda tänavaid ja ei tea, mida tegema hakata. Eestis levib narkomaania ja kuritegevus. Kes vastutab sellise olukorra eest? See on eesti rahvale väga ohtlik olukord. Eestisse tuuakse esinema ameerika ansambleid ja popmuusikuid, kellel pole midagi pistmist eesti muusikaga ega muusikalise kasvatusega, nende abil teenitakse ainult raha. Juba Richard Wagner näitas oma ooperites, kuidas raha võim hävitab rahva. Meil peaksid olema kõrgemad vaimsed eesmärgid kui ainult see, kuidas rohkem raha teenida. On häbiväärne, kui Kultuuriministeerium jagab toetusi kommertsmuusikale. Tegelikult oleks vaja see valdkond maksustada, et suunata rohkem noori tõelise muusika – suure kunsti juurde.

6) Meil toetatakse palju sporti ja me oleme õigusega uhked oma sportlaste saavutustele maailmas. Kuid seda ei tohi teha kultuuri arvelt. Kui meil on olemas Kultuuriministeerium, siis peab meil olema ka kõrgkultuur. Meil on vaja rohkem trükkida noote ja raamatuid oma muusika kohta.

Kõik eesti muusika paremikku kuuluvad teosed peaksid olema trükitud, samuti orkestrihääled. Eriti oleks vaja anda välja raamatuid inglise keeles, et tutvustada maailmale meie heliloojaid. Selliseid raamatuid on kirjutatud, kuid miks ei taheta neid välja anda?

7) Olen veendunud et Eduard Tubin on eesti suurim ja tähtsaim helilooja, kelle loomingut peaksid eesti interpreedid rohkem maailmas esitama. Meie perekond on Tubinat palju tutvustanud ja oleme alati saanud suurepäraseid vastuvõtte publiku poolt. Meie rahvas peaks olema uhke, et meil on olemas selline suur maailma helilooja. Kuid mul on piinlik kuulda, et Eestis ei osata selle suurkuju loomingut vääriliselt hinnata ja tuntakse „Tubina-häbi”. Ometigi on meil Eestis olemas inimesed, kes on teinud fanaatilist tööd Tubina loomingu tutvustamisel nii kodu- kui välismaal ja kes tegelevad tõsiselt tema loomingu uurimise ja esitamisega. Neid oleks vaja palju rohkem abistada ja toetada, et selle suurmehe looming Eestist välja viia. Meil on palju häid heliloojaid, kes kirjutavad uut muusikat, kuid me ei tohi unustada ka neid heliloojaid, kes on sellest maailmast juba lahkunud, kuid kelle looming elab igavesti edasi. Kes peaks nende loominguga tegelema? See on meie kultuuri alusmüür ja kui me seda ei oska hinnata, siis ei suuda me maailmas püsima jääda. Meil on vaja rohkem mõistust ja head tahet, et säilitada oma rahvuskultuuri.

Kõikide nende probeemide lahendamine vajab kompetentsust ja otsustekindlust. Selleks on vaja kaasata inimesi, kes tõesti tunnevad muusikat ja oskavad seda väärtustada. Neid asju ei saa lahendada ebakompetentse kultuuriministriga, kellel puudub huvi ja arusaamine muusikakultuurist. Muuseas, kahjuks pean nentima, et tegelikult on mul kogu oma elu jooksul olnud tegemist ebakompetentsete kultuuriministritega, ja neid on olnud palju!

Märkmed: