AVALIK KIRI
Arvamus 18 Aug 2009  EWR
    Trüki   E-post   FB     
 - pics/2009/08/24895_1_t.jpg
SAJANDI LEID. KÕIGI AEGADE KARUTEENE

Seni pole ükski institutsioon Eestis, alates Õiguskantslerist ja lõpetades Vabariigi Presidendiga, kellelt Tallinna Vabaduse väljaku ümberkorralduste asjaolude üle aru pärida olen üritanud, mind vastuse vääriliseks pidanud – välja arvatud Vabariigi Õiguskantsler. Kuid ka tema – ei õiguskantslerina ega ka ombudsmanina – ei leia, nagu „...mõne avalikke ülesandeid täitva asutuse tegevuse läbi oleks rikutud Teie (minu – R.P.) põhiseaduslikke õigusi ja vabadusi”. Ise leian, et on ikka küll!
Ma ei tea, kuidas on käesolevas kontekstis lood põhiseaduslike õigustega, kuid inimese põhiõiguste hulka peaks mahtuma niihästi võimalus hingata puhast õhku kui ka õigus saada osa meie eelkäijate kätega loodud kultuuripärandist, mitte unustades seejuures meie kõigi kohustust seda vääriliselt hoida ja rikkumata kujul ka oma järeltulijatele pärandada. Vabaduse väljaku all „avastatud” ja välja kaevatud ajalooliste kaitserinnatiste ümberehitamine autoparklaks välistab vaieldamatult nii üht kui teist.
Soovitan lisaks tutvuda ka samateemalise artikliga Jaan Tamm: ei taha olla timukas! Postimees 17.06.2008: http://www.postimees.ee/170608...
USA-s võib iga koolijüts kirjutada oma presidendile ja saab igal juhul – enamasti küll automaatvastajalt – ka vastuse. Eestis ilmselt see süsteem ei toimi. Või siis on allakirjutanul vastas sellist masti ja mõõtu „vääramatu jõud”, et ka kõik otsustajad on äkki nagu piitsaga löödud – sõnatud kas otsustusvõimetusest, kartusest vastutust enda peale võtta või siis asunud ringkaitsesse...
Juurdelisatud avalduste tekstides olen igakülgselt püüdnud selgitada ja põhjendada, miks Tallinna Vanalinna muinsuskaitsealal toimepandu äärmiselt lühinägelik ja väär on ning tulnuks peatada. Oma initsiatiivi toetuseks olen saanud moraalset julgustust ja heakskiitu nii oma kolleegidelt kui tutvuskonnalt. Tundub uskumatuna, et maailma kultuuripärandisse kuuluva objekti kallal sooritatava vägiteo võis ära otsustada vaid väike ringkond ilmselt ebapädevaid ja vastutustundetuid ametnikke. Mitte vähem hämmastav pole kõrgemalseisvate instantside tahtmatus asjasse sekkuda, nende vaikiv, aktsiooni soosiv osavõtmatus.
Maailmaorganisatsiooni UNESCO kultuuriobjektide ja maailmapärandi kaitse organi mõjukas ametnik (Frank Proschan, Programme Specialist of Intangible Cultural Heritage Section), kelle poole oma lootusetuses samuti pöördusin (inglisekeelne tekst lisatud manusena), peab mainitud probleemi Eesti siseasjaks, millesse UNESCO'l pole võimalik sekkuma. Eestis UNESCO't esindava Doris Kareva nimele saadetud e-kiri jäi aga vastuseta. Sellega usaldatigi ühe Maailmapärandi Nimekirja kantud piirkonna „rekonstrueerimise” käigus väljakaevatud arhitektuuriobjekti saatus täielikult kohalike „garaažiõiguslaste” meelevalda. Selle tulemusena on nüüd meil kõigil, kaasa arvatud selle riigi vägevad, võimalus hingepiinadeta (?) trampida Vabaduse väljaku „esinduslikul” betoonpõrandal ja hingata sisse ventilatsiooniavadest õhkuvat, platsi alla koondatud sadade autode tekitatavat besnsiinivingu. Heal juhul püsivad ehk veel mõnda aega mälus kujutluspildid kusagil seal all uhkeldanud võimsate kaitserajatiste jäänustest, mis aga samuti ajapikku hääbuvad. Erilist abi ei pruugi olla ka sarkofaagi kaanele kriipseldatud selgitavaist „koopamaalinguist”, mis, olenevalt aastaajast ja meie ilmastikutingimustest, ei pruugigi alaliselt nähtaval olla.
Tunnistan, et vastvalminud betoonkatet esmakordselt ületades valdas siinkirjutajat eneselegi ootamatult pühaduserüvetamise tunne – otsekui tallaks kellegi viimsel puhkepaigal, kuigi tegu vaid meie kaugete eelkäijate kätega nende eluajal loodu hävitustandriga. Ehk ajendas neid emotsioone pühakoja vahetu lähedus, taamal mäeveerul kõrguv ristimärk või mõlemad koos, kes teab... Seda tunnet ei teki näiteks Pompeji väljasurnud tänavatel kõndides, kuigi tegu tõelise suurõnnetusega, mis selle linna elanikke tabanud. Neid ja nende kunagisi tegemisi austatakse, nende ehitatud eluasemeid ei rekonstrueerita ega rakendata kaasaja mugavuste või ärihuvide teenistusse. Seda põhimõtet on järgitud nii Roomas Foorumi platsil, Bulgaarias Varnas kui mujalgi. Ei uueaegne linnaplaneering ega erinevad tasapinnad linnapildis, olenevalt kultuurkihtide paksusest – miski ei näi takistavat välja kaevatud väärtuslike arhitektuurimälestiste või nende varemete eksponeerimist esiagsel kohal, ehedal kujul.
Alljärgnevalt esitan kõnesolevate järelepärimiste tekstid.

Austatud Õiguskantsler,

pöördun Teie poole, et saada selgust ja kinnitust Tallinnas Vabaduse väljakul toimuva õiguslike ja moraalsete aluste paikapidavuse suhtes. Vabandan ette, kui minu käsutuses olev info ja/või juriidilised teadmised võivad osutuda lünklikeks.
Vabaduse väljak Tallinnas asub Vanalinna piiril, kuuludes suuremalt osalt Vanalinna kaitsetsooni. Tallinna Vanalinn aga on teatavasti kantud UNESCO Maailmapärandi Nimekirja (World Heritage List) juba 1997. a. Samal aastal ühines Eesti UNESCO Ülemaailmse Kultuuri-ja Looduspärandi Kaitse Konventsiooniga. Nimetatud asjaolu kohustab meid kõigisse selle piirkonna kultuuriväärtust omavatesse objektidesse suhtuma äärmise tähelepanu ja respektiga. Vabaduse väljakul väljakaevatud varemete kultuuriline väärtus on oma imposantsuselt ja unikaalsuselt kahtlemata samaväärne muinsuskaitsevööndis paikneva mistahes ajastust pärit kaitsealuse rajatise või hoonega. Et kultuuripärandi looja, kandja, nagu ka tarbija on inimene, nõuavad ühesugust tähelepanu, hoolt ja kaitset nii kultuuripärand ise kui kaasaja inimeste heaolu ja tervis.
Siinkirjutaja arvates on antud juhul tegu äärmiselt barbaarse ettevõtmisega. On ju tänapäeval üha laienemas üleüldine pollusiooni vastane võitlus linnades. Propageeritakse tervislikku liikumist värskes õhus, autovabu päevi ja nädalaid, linnapiirkondi. Uute autoparklate rajamine linnakeskmesse, vastupidi, suurendab autode kontsentratsiooni linna territooriumil veelgi, seega ka õhu saastatust. Meie riigi- ja linnaisade suhtumine nii sajandite vanusesse kultuuripärandisse kui linnarahva tervisekaitsesse on seega ühtviisi lühinägelik. Kergekäeliselt ohverdatakse korvamatuid ajalooväärtusi pikemas perspektiivis küllaltki küsitava staatusega sõiduvahendi leviku soosimiseks.
Pole võimalik ette näha, milliseks võib linna- ja muu liiklus kujuneda lähemas või kaugemas tulevikus, sadade aastate pärast. Kultuuripärandi väärtus aga on aegumatu, selle hävitamisest tekkiv kahju korvamatu.
Ägedat poleemikat tekitab tihti isegi mõningate paari aastakümne vanuste lammutamisohus ehitiste saatus. Arheoloogia vallas näivad aga toimivat sootuks teised kriteeriumid. Kui tegu pole just kiviaegsete nooleotste või potikildudega, näib kõrvalt vaadates kehtivat ”iga-mehe-õigus”. Kui puudulike andmete alusel saadud luba annab õiguse kopp suvalises paigas maasse lüüa, siis hiljem ilmsiks tulevaid piiravaid asjaolusid lausa ignoreeritakse. Nii on kahjuks toimitud Vabaduse väljakul. Muistsete kaitserajatiste rikkumine nende kavatsetava uuesti kinnikatmise või neile autoparkla lae ja väljaku pinna kandekonstruktsioonide monteerimisega on lubamatu.
10. On keelatud ... algsest asukohast eemaldada, rikkuda või uute konstruktsioonidega katta praegu avatud arhitektuuriajalooliselt väärtuslikke detaile, ehituselemente ja -konstruktsioone nii interjöörides kui eksterjöörides. ... Arhitektuuriajalooliselt väärtuslike detailide, ehituselementide ja konstruktsioonide eemaldamine algsest asukohast või nende kinnikatmine uute konstruktsioonidega on erandina lubatud Muinsuskaitseameti igakordsel eriloal, kui see on tarvilik nende säilivuse tagamiseks.
(MUINSUSKAITSEALAL JA SELLE KAITSEVÖÖNDIS KEHTIVAD NÕUDED JA KITSENDUSED, 3. ptk.
Tallinna Vanalinna muinsuskaitseala põhimäärus.
Eesti Vabariigi Valitsuse 20. mai 2003. a. määrus nr. 155
Nii selgesõnaliselt piiritletud keeldude ja ettekirjutuste korral on igasugused väärtõlgendused välistatud. Nende järgimine peaks olema kohustuslik eranditult kõigile nii juriidilises kui ka eetilises mõttes, kuna tegu on meile kõigile, sh. Maailma Kultuuripärandisse kuuluvate väärtustega. Otse linnaelanike ja meie linn-muuseumi külastavate turistide silme all on aga käimas laiahaardeline tihutöö ja – piltlikult öeldes – ajalooliste püsiväärtuste peenrahaks ümbervahetamine. Rooma linna näiteks ei pääse juba aastaid sisse isegi turismibussid, vaid nad jäetakse sealt “ohutusse” kaugusse. Tsentri poole jätkatakse teed kas metrooga või jala. Ka ei tule mitte kellelegi mõttesse liikuda teisiti kui jalgsi piki väljakaevatud Pompeji –isegi väsitavalt pikki – tänavaid. Meie keskaegses pealinnas aga autoliiklus hoopis tiheneb. Parklaid aina lisandub, küll iidsete linnamüüride alla ja peale, küll nende vahetusse lähedusse.
(2) Ehitus-, maaparandus- ja teetöid ning mälestist ohustada võivaid muid töid tehakse
Muinsuskaitseameti loal tingimustel, mis tagavad mälestise säilimise.
– – – – – – – – – – – – –
(5) Muldkindlustuste vööndil ehitiste püstitamiseks loa andmise otsustamisel lähtub Muinsuskaitseamet järgmisest:
1) muldkindlustuste (bastionid, reduudid jne) pinnasega täidetud sisekubatuuri hoonena kasutamiseks väljaehitamise, samuti neile peale- või juurdeehituste tegemise vältimisest, välja arvatud 1944. aastal olemas olnud ja nüüd hävinud hoonete mahus ja välismõõtmetes;
2) maa-aluste parklate rajamine koos vajalike juurdesõiduteedega ei tohi kahjustada ajaloolist haljasala või säilinud muldkindlustusi (samas)”
Teatavasti alustatigi suuremahulisi kaevetöid Vabaduse väljakul just kavatsusega ehitada sinna maa-alune autoparkla. Nüüd näib, et tööde käigus avastatud ja lahti kaevatud ajaloolise väärtusega varemete olemasolu pole kahjuks hanke initsiaatorite plaane eriti mõjutanud. Eesti Vabariigi kui õigusriigi kodanikuna esitanTeile, hr. Õiguskantsler, käesoleva arupärimise ja soovin teada, kas ülalosundatud Eesti Vabariigi Valitsuse määruse eiramine on võrdsustatav igasuguse muu õigusrikkumisega, ja kui on, siis mida tuleks ette võtta selle kuriteo lõpliku toimepaneku ennetamiseks.
Ühtlasi palun selgitada, kui siduvad on Eestile UNESCO Ülemaailmse Kultuuri-ja Looduspärandi Kaitse Konventsiooniga ühinemisel võetud kohustused ja mis kaasneb selle leppe sätete eiramisega liikmesriigi poolt. Kas ajaloolise kultuuripärandi kahjustamine seotud Vabaduse väljaku rekonstrueerimistöödega mõjutab ka Tallinna staatust Euroopa Kultuuripealinnana aastal 2011?
Lootuses leida tuge kavandatava hävitustöö tõkestamisel edastasin vastavasisulise märgukirja ka kompetentsele UNESCO kultuuriobjektide ja maailmapärandi kaitse organile (Division of Cultural Objects and Intangible Heritage).
5. oktoobril 2008. a.
Lugupidamisega – Reedik PIIBE, disainer


Avalduse edastamine

Lugupeetud härra Piibe

Tänan Teid õiguskantslerile 6. oktoobril 2008 saabunud pöördumise eest. Oma pöördumises Te tõstatate Tallinnas Vabaduse väljakul toimunud kaevetööde käigus avastatud ajaloolise väärtusega varemed ja nende kaitsmise.
Õiguskantsler tutvus Teie pöördumisega. Kahjuks pean Teile teatama, et õiguskantsler ei alusta Teie pöördumise alusel menetlust. Õiguskantsler peab vajalikuks edastada Teie pöördumine läbivaatamiseks ja selgituste andmiseks Muinsuskaitseametile. Järgnevalt selgitan Teile õiguskantsleri pädevust ja menetluse mittealustamise põhjuseid.
Esiteks, põhiseaduse §-st 139 ja õiguskantsleri seaduse §-st 1 tuleneb, et õiguskantsler teostab järelevalvet seadusandliku ja täidesaatva riigivõimu ning kohaliku omavalitsuse õigustloovate aktide põhiseadusele ja seadustele vastavuse üle. Õiguskantsleri seadus annab igaühele õiguse pöörduda õiguskantsleri poole õigustloovate aktide üle järelevalve teostamise eesmärgil ning näeb ette meetmed, mida õiguskantsler saab tarvitusele võtta, kui õigustloov akt kas täielikult või osaliselt ei vasta põhiseadusele või seadusele (nn normikontrolli menetlus).
Teiseks, õiguskantsleri seaduse § 19 lg 1 sätestab, et igaühel on oma õiguste kaitseks õigus pöörduda õiguskantsleri poole taotlusega kontrollida, kas riigiasutus, kohaliku omavalitsuse asutus või organ, avalik-õiguslik juriidiline isik järgib põhiõiguste ja -vabaduste tagamise põhimõtet ning hea halduse tava (nn ombudsmani menetlus).
Teie soovite „saada selgust ja kinnitust Tallinnas Vabaduse väljakul toimuva õiguslike ja moraalsete aluste paikapidavuse suhtes“. Juhin Teie tähelepanu asjaolule, et õiguskantsleri pädevus ja ülesanded on piiratud. Seega ei tegele õiguskantsler üldise hinnangu andmisega ja õigusaktide selgitamisega, vaid esmajoones õigusaktide põhiseaduslikkuse kontrolli ja konkreetsete kaasuste lahendamisega isikute põhiõiguste ja -vabaduste kaitsel. Kui Teil tekivad sellealased probleemid, on õiguskantsler valmis abistama. Märgin, et üldise hinnangu andmiseks ja õigusaktide selgitamiseks puudub õiguskantslerile alluvas ametkonnas piisav ressurss.
Selgitan Teile, et Muinsuskaitseameti ülesandeks on juhtida muinsuskaitsealast tegevust ja teostada riiklikku järelevalvet. Eelnevast tulenevalt edastan Teie pöördumise läbivaatamiseks ja selgituste andmiseks Muinsuskaitseametile.
Kuna Te oma pöördumises ei soovi vaidlustada ühegi õigustloova akti sätet ning samuti ei ilmne, et mõne avalikke ülesandeid täitva asutuse tegevuse läbi oleks rikutud Teie põhiseaduslikke õigusi ja vabadusi, siis ei ole õiguskantsleril võimalik Teie pöördumise alusel menetlust algatada.
Õiguskantsler tänab Teid pöördumise eest ja võtab Teie pöördumises tõstatatud seisukohad teadmiseks. Teavitan Teid, et palun Muinsuskaitseameti peadirektoril Teie pöördumise läbivaatamise tulemustest teavitada ka õiguskantslerit.
Lugupidamisega
Alo Heinsalu
Direktor
õiguskantsleri volitusel
(HILISEMA TEAVITUSETA)

Saatja: Reedik Piibe
Kuupäev: 19 oktoober 2008 17:07
Teema: Saving historical objects
Saaja: ,

Lp. Doris Kareva.
Tundes kodanikuvastutust Tallinnas Vabaduse väljakul välja kaevatud
ja hävimisohus ajalooliste objektide ebamäärase saatuse suhtes olen teinud pöördumise
UNESCO vastavale allasutusele ja Eesti Vabariigi Õiguskantslerile. Lähetan Teile kui
UNESCO esindajale Eestis nende pöördumiste tekstid originaalfailidena, samuti
Õiguskantsleri Kantselei vastuse teksti pöördumisele.
Ootan ka Teie seisukohavõttu antud Vanalinna muinasobjektide säilitamise kaitseks.
Lugupidamisega
Reedik Piibe

(VASTUSETA)


Lugupeetud Hr. Andrus Ansip,

kirjutan Teile omaalgatuslikult kui Eesti Vabariigi kodanik, saamaks selgust Tallinna Vanalinna muinsuskaitse alas paikneval Vabaduse väljakul toimuva õiguslike aluste suhtes. Kogu Vanalinna kaitsevöönd kuulub teatavasti kogu maailma puutumatu kultuuripärandi varamusse.

”Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Hariduse, Teaduse ja Kultuuri Organisatsiooni (UNESCO) peakonverents, kogunenud Pariisi oma XVI istungjärgule 12. oktoobrist kuni 14. novembrini 1970. aastal,
leides, et iga riik on kohustatud hoidma rikkust, mille moodustavad tema territooriumil asuvad kultuuriväärtused, varguste, salajaste väljakaevamiste ja ebaseadusliku väljaveo ohu eest,
leides, et nende ohtude ärahoidmiseks on tarvis, et iga riik tunnetaks veel sügavamalt moraalseid kohuseid nii oma kultuurivara kui ka kõigi teiste rahvaste kultuurivara suhtes,
otsustanud oma XV istungjärgul, et antud küsimus on rahvusvahelise konventsiooni objekt,
võtab 14. novembril 1970. aastal vastu käesoleva konventsiooni.

Artikkel 1
Käesoleva konventsiooni eesmärkidel loetakse kultuuriväärtusteks religioosset või ilmalikku laadi väärtused, mida iga riik käsitab huvipakkuvatena arheoloogia, eelajaloolise perioodi, ajaloo, kirjanduse, kunsti ja teaduse seisukohast ning mis kuuluvad allpool loetletud kategooriatesse:
- - - -
b) väärtused, mis puudutavad ajalugu, kaasa arvatud teaduse ja tehnika ajalugu, sõdade ja ühiskondade ajalugu, samuti rahvuslike tegelaste, mõtlejate, teadlaste ja näitlejate eluga ning suurte rahvuslike sündmustega seotud väärtused;
c) arheoloogilised leiud (nii harilikud kui peitleiud) ja arheoloogilised avastused;
d) liigendatud kunsti- või ajaloomälestiste ning arheoloogiliste paikade koostisosad;”
Väljaandja : Vabariigi Valitsus
Akti või dokumendi liik : korraldus
Teksti liik : algtekst
Jõustumise kpv. : 06.01.2006
Avaldamismärge : RTL, 13.01.2006, 6, 104
Vaimse kultuuripärandi kaitse konventsiooni heakskiitmine
Vabariigi Valitsuse 6. jaanuari 2006. a korraldus nr. 10
«Välissuhtlemisseaduse» § 7 lõike 1 punkti 5 alusel:
Kiita heaks «Vaimse kultuuripärandi kaitse konventsioon», mis on vastu võetud 17. oktoobril 2003. a Pariisis.
Peaminister Andrus ANSIP
Riigisekretär Heiki LOOT

(MUINSUSKAITSEALAL JA SELLE KAITSEVÖÖNDIS KEHTIVAD NÕUDED JA KITSENDUSED, 3. ptk.)

Tallinna Vanalinna muinsuskaitseala põhimäärus.
Eesti Vabariigi Valitsuse 20. mai 2003. a. määrus nr. 155
10. On keelatud ... algsest asukohast eemaldada, rikkuda või uute konstruktsioonidega katta praegu avatud arhitektuuriajalooliselt väärtuslikke detaile, ehituselemente ja -konstruktsioone nii interjöörides kui eksterjöörides. ... Arhitektuuriajalooliselt väärtuslike detailide, ehituselementide ja konstruktsioonide eemaldamine algsest asukohast või nende kinnikatmine uute konstruktsioonidega on erandina lubatud Muinsuskaitseameti igakordsel eriloal, kui see on tarvilik nende säilivuse tagamiseks.
– – – – – – – – – – – – –
(2) Ehitus-, maaparandus- ja teetöid ning mälestist ohustada võivaid muid töid tehakse
Muinsuskaitseameti loal tingimustel, mis tagavad mälestise säilimise.
– – – – – – – – – – – – –
(5) Muldkindlustuste vööndil ehitiste püstitamiseks loa andmise otsustamisel lähtub Muinsuskaitseamet järgmisest:
1) muldkindlustuste (bastionid, reduudid jne) pinnasega täidetud sisekubatuuri hoonena kasutamiseks väljaehitamise, samuti neile peale- või juurdeehituste tegemise vältimisest, välja arvatud 1944. aastal olemas olnud ja nüüd hävinud hoonete mahus ja välismõõtmetes;
2) maa-aluste parklate rajamine koos vajalike juurdesõiduteedega ei tohi kahjustada ajaloolist haljasala või säilinud muldkindlustusi (samas)”
Ülaltoodud väljavõtete põhjal on alust oletada, et Vabaduse väljaku rekonstrueerimisel ignoreeritakse küüniliselt mitmeid UNESCO Vaimse Kultuuripärandi Kaitse Konventsiooniga ühinemisel võetud kohutusi, seda nii moraalses kui juriidilises mõttes. Sajandite vanuste kaitserajatiste meie päevini säilinud varemed ei ole ühegi Tallinna ametkonna, isegi mitte ainuüksi meie rahva omand. Meie ainus õigus ja aukohus on neid ajaloolise väärtusega varemeid, nagu iga muudki kultuuriväärtust omavat objekti kaitsta ja säilitada muutmatul kujul järeltulevatele põlvedele. Autoparkla rajamine iidsete kindlusmüüride vahele Tallinnas on ülimalt barbaarne ettevõtmine. Sellesarnast vägivallaakti näiteks Rooma Kolosseumi või Pompeji varemete kallal on võimatu ette kujutadagi. Juba Harju väravatornide säilinud osade uuesti kinnikatmine, vastupidiselt esialgsetele kavatsustele, oli küsitava väärtusega tegu. Maa-aluse parkla rajamist aga ei saa kuidagi põhjendada ajalooliste paikade miljöö ja väärtuslike arhitektuurimälestiste säilivuse tagamisega. Seevastu oleksid avatud kujul säilitatavad kaitserinnatiste jäänused vägagi sümboolseks täienduseks Harjumäe veerule kerkivale vabadusvõitluse tähisele.
Vastupidiselt hoiakutele laiendada ühistranspordi kasutamist ja vähendada üldist õhu saastatust, suurendab paljukohalise autoparkla rajamine linna südames seal individuaalautode kontsentratsiooni veelgi.
Lootuses leida tuge kavandatava hävitustöö tõkestamisel edastasin vastavasisulise märgukirja ka kompetentsele UNESCO kultuuriobjektide ja maailmapärandi kaitse organile (Division of Cultural Objects and Intangible Heritage). Koopia lisatud manusena.
Austatud härra Peaminister, kuidas Te suhtute Teie poolt allkirjastatud Eesti Vabariigi Valitsuse määruse sätete ilmsesse eiramisse Vabaduse väljaku rekonstrueerimise initsiaatorite poolt ja kas Teie arvates Tallinn pärast seda veel väärib 2011. a. kultuuripealinna nimetust?

Lugupidamisega Reedik Piibe,
disainer.
30. oktoober 2008
(VASTUSETA)

Austatud hr. President.

Postimehes ilmunud Jaan Tamme kirjutis (http://www.postimees.ee/170608...) ajendas mind meeleheites Teile kirjutama.
Abitult ja õudusega olen jälginud Tallinnas Vabaduse platsil toimuvat. Alates kummalisel viisil läbi viidud Vabaduse monumendi (mis hiljem Võidusambaks moondunud) konkursist ja selle kiirustades kokkupusitud tulemist kuni vääramatult jätkuvale barbaarsele tihutööle ajaloomälestiste kallal.
Võtsin osa ka esseevõistlusest ”Millises Eestis tahan elada”. Nüüd, kus nii lühinägelikult ohverdatakse korvamatuid kultuuri- ja ajaloomälestisi võimalike leppetrahvide hirmus, autoparkla rajamise vajadust ette tuues või lihtsalt loobumise häbi hinnaga, oleksin tolle loo küll hoopistükkis teisiti kirja pannud või hoopis kirjutamata jätnud...
Ausamba ideele tuleks teatud laagerdumise aeg kindlasti vaid kasuks. Ja kas võib keegi täie kindlusega väita, et sajandite möödumisel, aga võib-olla juba viiekümne aasta pärast, see autoparkla oli oma ohvrit väärt! Sajandeid vana kultuuripärand ei kuulu üksi meile, küll aga on meie kohus ja privileeg seda kõigi vahenditega säilitada ja kaitsta.
Veel oleks võimalik käimasolev laastamistöö peatada, vajadusel kutsuda kohale UNESCO asjatundjad, päästa, mis veel päästa on.
Härra President, kodanikualgatuse korras pöördun Teie poole tungiva abipalvega võtta kiiresti Teie käsutuses olevaid meetmeid, mis teeksid lõpu ülalkirjeldatud mõistusevastasele tegevusele meie iidses pealinnas.
Lugupidamisega
Reedik Piibe, disainer,
Kunstnike Liidu liige, Eesti Vabariigi kodanik

(VASTUSETA)

Lõpetuseks

Nagu ülaltoodust selgub, on kõnealuse muinsuskaitseobjekti hävitamise õiguslike aluste väljaselgitamine ennekõike Eesti siseasi (an internal Estonian matter), millele aga „üldise hinnangu andmiseks ja õigusaktide selgitamiseks puudub õiguskantslerile alluvas ametkonnas piisav ressurss”.
Tegu oli ilmselt Eesti kõigi aegade suurima ja väärtuslikema arheoloogilise leiuga nii suurel hilisema hoonestuseta alal kui seda on Vabaduse väljak Tallinnas. See tänuväärne asjaolu võimaldanuks väljakaevatud imposantsed rajatised pärast konserveerimist kogu ulatuses ja avatud kujul ka säilitada, nagu kultuurmaailmas tavaks.
Loodetavasti „piisav ressurss” mõnes teises ametkonnas siiski leiti, sest vastasel korral liigituks säärane tegevus maailmaorganisatsiooni poolt tunnustatud ajaloo- ja kultuuriväärtuste kaitse alal vara tahtliku laiaulatusliku hävitamise või rikkumise aktina.
Kuna allakirjutanul sellekohastele andmetele juurdepääs puudub, jäi üle vaid pöörduda avaliku kirjaga nende ühiskonna ja riigivõimu esindajate poole, kes omavad ülevaadet ja kontrolli rahvusvaheliste lepete ning neist johtuvate Eesti Vabariigi Valitsuse määruste täitmise üle. Selle kirjutise avaldamine võikski selles loos selgust luua. Kas Tallinna Vanalinnas toimepandu oli kooskõlas rahvusvaheliselt tunnustatud kultuuri- ja muinsuskaitse põhimõtetega (hartad, lepped, konventsioonid), mida Eesti on kõrgel riiklikul tasandil heaks kiitnud, selle kohta peaksid vastavat analüüsi toimetanud ametkonnal leiduma ekspertiisiaktid ja põhjendused, mis kõnealusele kompleksile saatuslikuks said, nii drastiliselt selle staatust muutsid ja hävingule määrasid. Vastasel korral kuuluks asjaolude ja võimalike süüdlaste väljaselgitamine juba juurdlusorganite haldusalasse.
Põhjalik analüüs ja järeldused senitoimunu suhtes aitaksid korrastada üldisi arusaamu ja hoiakuid ka kõigi võimalike muudatuste puhuks tulevikus – või nendest hoidumiseks – Tallinnas kui unikaalses linnmuuseumis, eriti Vanalinna muinsuskaitsealal.
Manusena juurde lisatud romantilises laadis plakatil TALLINN 2011 on kujutatud nägemus Vabaduse väljakust Unistuste Pilvelinnana. Sellele ligilähedasena võinuks ka välja näha meie oma „Pompeji”, kindlasti ainulaadseim turismimagnet Baltikumis, väheste vahenditega loodav vaatamisväärsus ja vaba planeeringuga puhkeala Vanalinnas. Oma temaatikalt haakunuksid kaitse-ehitiste varemed toredasti ajaloohõnguse Võidusamba temaatikaga, kuigi puudutavad eri ajastutel toimunud sündmusi.
Plakati alaosas paljastub sama väljaku troostitu tänapäev. Osaliselt hävitatud või rikutud unikaalsete varemete ala on kaetud kümneid ja kümneid miljoneid masu-aja kroone neelanud steriilse betoonkattega, moodustades sünge „Rotiuru” – perspektiivitu garaaži ühel või teisel põhjusel Vanalinna piiridest tulevikus nagunii taanduvatele mootorsõidukitele.

Reedik PIIBE, disainer



Dear sir,

I am writing you as a private citizen concerning crucial arrangements taking place in Tallinn, capital city of Estonia. I am terribly sorry getting you involved in our problems. But knowing projects and activities on intangible heritage in which you have been committed yourself in different places in the world I found you to be a right person to get help or advice from. (Actually I know you also from ICH-emblema competition in which I took part. )
What you see above is not ruins of Galleria of Rome or streets of Pompeji but remains of ancient bastions uncovered lately during reconstruction of main square of Tallinn. This square named Freedom Square has been the traditional place to celibrate our Independence Day by holding speeches and military parades. Now our authorities are going to make a huge mistake by burying all this once again under the pavement. Even worse – they are planning to build there, among these ruins (!) a subterranean parking lot. In my opinion it is impossible to build strong enough constructions needed to timber up the whole square and make enough place for parking cars without destroying most of these invaluable remains of bastion basements. The downtown of Tallinn with it’s medieval bastions and buildings and narrow streets is like a full historic museum. And these ruins would be an important part of it. So it would be extremely barbarian to make there any changes (or damage anything) in the name of “progress” . To sacrifice these totally unique remains of historic city walls to build instead of them a parking lot for cars is very short-sighted and cynical act.
In our days there is the tendency in every way to decrease concentration of cars in cities to minimalize pollution. Nobody in Italy for example would even consider to use Roman Forum or Colosseum as a parking lot. And we never know what happens with urban traffic at all after hundreds years after us. But what we know is our responsibility and duty to protect and save our historic and cultural heritage for coming generations.
These objects had been built “only” in 18th century, even it makes no matter by whom, too. They are still old enough to be precious and unique and are worth to be conservated and saved!
Besides there is under the construction an imposant new monument on the near-by mountain slope in memory of our historical victory in Freedom War and establishment Estonian Republic ninety years ago. Therefore historic bulwarks and bastions would be in addition quite appropriate to symbolize defence potential of our territory and independence. After some necessary face-lift and conservation this place might become our own ”Forum Square”. This monumental area already is and would be continuously a great turist magnet among lots of other historic objects around here.
I still hope there exists a possibility to make our local deciders to change their mind and stop this kind of destructive activities. As a matter of fact I am not the only worried one here.
If you find above-given thoughts to be reasonable and if you know one or another way to help us please consider it before it will be too late.
Sincerely yours Reedik PIIBE, graphic designer,
member of Estonian Artists’ Association

Dear Reedik Piibe,

I'm afraid this is outside the scope of my responsibilities in the Intangible
Cultural Heritage section. Nor would our World Heritage Centre
colleagues be able to do much—this is an internal Estonian matter on
which UNESCO has no possibility to intervene.
With best regards,
Frank Proschan
Programme Specialist
Intangible Cultural Heritage Section
UNESCO
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Jan 31 2018 - Toronto Eesti Maja
Eesti Keskuse projekti koosolek

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus