See artikkel on trükitud:
https://www.eesti.ca/avalik-kiri-harri-kivilo/article37638
Avalik kiri Harri Kivilo
14 Oct 2012 EWR Online
14.10.12

Eesti Vabariigi riigikogule, valitsusele, presidendile ja õiguskantslerile


Lugupeetud riigivõimu esindajad,

palun selgitage milliste põhiseaduse sätete või rahvusvaheliste nõuete alusel olete toiminud nagu Eesti oleks kohustatud Nõukogude Liidu poolt okupeerimise ja annekteerimise tõttu:
muutma aastal 1991 ennistatud Eesti Vabariigi idapiiri;
mitte nõudma Nõukogude Liidu õigusjärglaselt, Vene Föderatsioonilt, meile tekitatud kahjude hüvitamist (teades et Saksamaa on kümnete miljardite dollarite ulatuses hüvitanud juutidele Natsi-Saksamaa poolt tekitatud kahjud).
Arvata et Vene Föderatsioon ei hakka meie kahjusid hüvitama ja riigipiiri märke õigesse paika liigutama, ei saa olla pädev põhjus õigustatud nõudmiste esitamata jätmiseks. Üldiselt põhiseadusi ei muudeta heade suhete nimel ja vallutajaid ei premeerita suurte kingitustega.

Ennistatud Eesti Vabariigi idapiiri paiknemine on määratud mitte mingis Eesti Vabariigi poolt sõlmitavas välislepingus vaid Eesti Vabariigi põhiseaduses (§122), mille rahvas võttis vastu 28.06.1992 rahvahääletusel. Siinjuures on oluline mõista et Eesti idapiir on alates 02.02.1920 paiknenud põhiseaduse §122-s määratud paigas. Eesti idapiiri paiknemise pädevuses ei kahelnud okupatsioonieelsel ajal mitte ükski teine riik – isegi mitte Nõukogude Liit. (Aastal 1939 sõlmitud baasidelepingus kinnitas NSV Liit et nad soovivad ... „arendada sõbralikke vahekordi, mis kindlaks määratud rahulepinguga 2. veebruarist 1920.a. ja rajatud rippumatu riikluse tunnustamisele ...”).

Sõnastus põhiseaduse §122-s „teiste riikidevaheliste piirilepingutega” saab sätte kontekstis tähendada ainult piire, mille paiknemine ei ole põhiseaduse §122-s määratud. Eesti ja Venemaa vahelise piiri paiknemine on üksikasjaliselt määratud ning §122 teeb idapiiri paiknemise põhiseaduse lahutamatu osaks. Tõik et Venemaa on okupatsioonieelsed piiritähised kõrvaldanud ja omavoliliselt uutesse kohtadesse paigaldanud ei saa õigustada mitte kedagi arvama et ennistatud Eesti Vabariik peab selle vägivaldse toimingu tõttu toimima nagu aastal 1991 loodud riik. Ent ometi toimis Eesti riigivõim sellise uue riigina ja sõlmis Eestit Venemaast eraldava piiri muudetud paiknemist kirjeldava välislepingu – ilma vähemagi viiteta et kahepoolselt 02.02.1920 heakskiidetud riigipiiri paiknemist on muudetud.

Eesti riigivõimul on õigus muuta meid Venemaast eraldava riigipiiri paiknemist 28.06.1992 rahvahääletusel vastuvõetud põhiseaduses määratud kohast teise kohta – kuid siiski vaid põhiseaduses määratud korra kohaselt. Mais aastal 2005 Vene Föderatsiooniga sõlmitud Eesti Vabariigi välisleping riigipiiri paiknemise kohta on aga räigelt vastuolus põhiseaduses määratuga. Kuna idapiiri paiknemine on üheselt mõistetavalt määratud Eesti Vabariigi põhiseaduse §122-s, siis saab selle paiknemist muuta ainult põhiseadust muutes. Põhiseadust võib muuta §162 ja §163 kohaselt. Põhiseaduse §2 kohaselt on Eesti Vabariigi maa-ala lahutamatu ja jagamatu tervik ning seda tervikut lubab §162 muuta vaid rahvahääletuse põhjal. Piiri muutmiseks ei ole riigil kõige vähematki õigustatud vajadust.

Aastal 2005 allkirjastatud uue riigipiiri lepingu sõlmimine oli põhiseaduse §123 kohaselt ilmne ametivõimu pahatahtlik kasutamine. Kindlasti on vaja tuvastada millistel motiividel ja kelle innustusel too leping sõlmiti. Kuigi Vene Föderatsioon on teatanud et nad on sellelt mais 2005 sõlmitud lepingult oma allkirja „tagasi võtnud”, ei oma see paljasõnaline teade piisavat juriidilist pädevust. Eesti Vabariigil on põhiseaduse kohaselt kohustus mais 2005 tehtud ränk eksimus kõrvaldada ning too leping kiiremas korras denonsseerida. Preambula lisamine lepingu sõnastust ei saa muuta ja Venemaa võib allkirja igal ajal „tagasi panna”.

Austusega,
Harri Kivilo
Märkmed: