70 aastat tagasi, ööl vastu 14. juunit 1941 alanud küüditamise ehk “sundevakueerimise” käigus viidi Eestist Venemaale üle 10 000 inimese, kellest suri ca 6000. Vaid mõned nädalad hiljem, 8. ja 9. juulil panid punaokupandid Tartu vanglas taas toime ränga inimsusesevastase kuriteo, tappes 193 kinnipeetavat. Ka sellel rängal sündmusel on Eesti ajaloos eriline tähendus ja koht, mida tuleks leinapäeval rõhutada.

Enne seda olid juba represseeritud vabariigi president, sõjavägede ülemjuhataja, valitsuse ja riigikogu liikmed. Nagu Imbi Paju kirjutab oma raamatus “Tõrjutud mälestused”, oli selgelt tegemist nõukogude strateegiaga okupeeritud riikide (sh Eesti) suhtes, et kõrvaldada riigi moraalsed tugisambad ja selle ajalugu mudasse trampida.

Küüditajad täitsid omateada tähtsat missiooni, deporteerides Siberisse „sotsiaalselt ohtlikku elementi“. Sellesse kategooriasse kuulusid isegi lapseootel emad, põdura tervisega vanurid ja beebid. Pered aeti une pealt üles, neile loeti ette määrus (mitte kohtuotsus), millega nad kuulutati kas arreteerituks või kuulusid Eestist väljasaatmisele.

Paljud langesid meeleheitesse, šokki või letargiasse. Teised püüdsid aga välk-kiirelt otsuseid langetades praktiliselt tegutseda. Alati söakas pr Salme Uuemõis meenutas hiljem, kui arukas idee oli õmblusmasina kaasavõtmine. Siberlannad ei osanud õmmelda ja polnud kunagi õmblusmasinat näinudki. Pr Uuemõisal oli tööd rohkesti ja selle eest tasuti talle toiduainetega. Paljud eesti naised kudusid kohalikele sokke- kindaid-kampsuneid, millega päästeti oma nälgivaid lapsi. Jah, ka see oli elu, nagu pealkirjastas oma raamatu pr Hilda Orn, kes veetis Siberis 16 näguriaastat. Tragid eesti naised said sealgi hakkama, kui just surm neid maha ei niitnud. See on samuti oluline killuke meie ajaloost. President Ilves ütles mullu leinapäeval: “Oleme teinud palju tööd selgitamaks välja karmi ajalootõde, ja see kõik on koos mälestuse hoidmisega ilmtingimata vajalik. Väikeriigi puhul on aga veelgi tähtsam – eluliselt tarvilik – oskus ajaloost õppida.“ On hea, et Eestis on hoolega talletatud küüditatute mälestusi, sest oma ajaloo põhjalik tundmine teeb meid tugevaks.

Rootsi Kuningriigi endine suursaadik Eestis Dag Hartelius on öelnud: “Euroopa ei saa olla terviklik, kuni selle ajalugu ei ole selge. Peame avama ajaloo tammid ja rekonstrueerima need Euroopa mineviku küljed, mida on vaikides varjatud ning seetõttu jäetud miljonid inimesed lohutuse ja empaatiata.” Tammide avamine ja mineviku rekonstrueerimine on väga oluline, kuna ajalugu on ikka veel lahinguväli, kus vohavad poliitilised manipulatsioonid ja toimub tõe väänamine subjektiivsetel kaalutlustel.

Teave punaokupantide kuritegude õudusest ja ulatusest jõuab meieni pikkamööda, järk-järgult. Kahjuks hoiab Moskva suurt osa arhiivimaterjalidest endiselt lukkude ja riivide taga. Loodetavasti aitab avatud ajaloo tammidest uhkav puhastav vesi kiiremini jõuda kogu tõeni.

Märkmed: