Austraalia mees tegi Eesti kohtutäituritele tuule alla Ekspress
Eestlased Austraalias 14 Sep 2013  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Madis Jürgen
http://www.ekspress.ee/news/pa...

 - pics/2013/09/40294_001.jpg
Ilma korterita Brian: Eesti on riik, kus korteriühistu võib sulle tekitada võlad ja täitur korteri maha müüa, ilma et sa ise midagi teaks.
Kohtutäiturid panid Brian Reginald McMahoni Tallinna-korteri tagaselja huugama ja pidid nüüd hüvitama miljoneid.

Ta oli vaimustuses Eestist. Kõik siin avaldas talle muljet – taasiseseisvumine, edusammud majanduses.

Ta töötas üheksakümnendatel Moskvas Austraalia suursaatkonna diplomaatilises korpuses, sattus mitmel korral Eestisse ja otsustas, et selle maaga tasub ennast siduda.

1996. aastal ostis Brian Tallinnas kaks korterit – Pronksi 7 ja vanalinnas Pikk 40. Vanalinnakorter meeldis talle eriti. Aknast avanes suurepärane vaade Olevimäele, Kanuti aiale, sadamale. Brian alustas remonti.

Tal oli plaan, et jagab end ­edaspidi Austraalia ja Eesti vahel – suvel elab Tallinnas ja sõidab autoga mööda Eestimaad. Talve veedab oma Austraalia veisefarmis lehmi karjatades.

Pikk 40 ei olnud tollal kuigi rahvarikas maja. Koos Brianiga oli majas vaid kolm eraomanikku – ülejäänud ruumides tegutses trükikoda Ühiselu. Siis müüs Kultuuriministeerium maja ära. Uueks omanikuks sai arendusfirma Profigrupp, kes hakkas ­majja uusi kortereid ehitama.

Brian: “Ma ei ole progressi vastu. Ma andsin allkirja, et olen arendusega nõus, aga tingimusel, et minult see mingit raha ei nõua.” Arendaja esindajana andis paberile allkirja ka Ville Jehe. (Kuupäev oli 27. mai 1999.)

2001. aasta juunis sõitis Brian Austraaliasse, kus tema isa oli jäänud haigeks ja vajas hoolt. Brianil oli Eestis esindaja advokaat Jaanus Mägi ja ta ei muretsenud, et midagi võiks juhtuda. Brianit rahustas ka Ville Jehega koos alla kirjutatud paber.

Ta ei mõelnud Pika tänava korteri väljaüürimise peale, sest üürimisega võib tulla rohkem pahandust kui kasu.

Pronksi tänava korteri üürilistega oli tal värvikaid kogemusi ja ta teadis, et kui hoida korter tühi, tuleb kulutusi vähem. Esimene üüriline, Läti saatkonna töötaja, kadus kus kurat, kui Brian üüri hakkas küsima. Teine üüriline osutus bordelli­pidajaks ja kolmas vargaks (praepanni viis ka minema!).

2004. aasta aprilli lõpul astus Brian uuesti mööda Pikka tänavat. Kolm aastat oli ta Eestist ära, isa oli vahepeal surnud. Ja siis tuli pauk, mida ta poleks osanud oodata. Pikk 40 ukse taga selgus, et võti enam ust lahti ei tee.

Brian laskis kella, valvur tuli uksele ja teatas, et Brianil pole siia majja enam asja, korter müüdi kaks aastat tagasi enampakkumisel maha!

Mis oli vahepeal juhtunud? Arendaja oli läinud pankrotti. Ville Jehe oli asunud Delfit tegema. Pikk 40 majas oli moodustatud korteriühistu ­Uexkülli Maja. Uued korteriomanikud olid kokku leppinud (Briani teadmata), et kõik ühistu liikmed peavad ühisesse remondifondi tegema sissemakse 1500 krooni enda korteri ruutmeetri kohta.

Paber, mille Brian ja Jehe 1999 alla kir­jutasid (ja kus oli kirjas, et Brianil pole arendaja ees mingeid rahalisi kohustusi), ei tähendanud ühistu jaoks midagi.

Kiri sissemaksunõudega saadeti ka Brianile, aga mitte Austraaliasse, vaid aadressile Pikk 40. Ka kommunaal- ja maamaksuarveid ei saadetud Austraaliasse, vaid Pikale tänavale. ­Brian ei saanud kätte ainsatki teadet. (Briani aadress oli nii hooneregistris kui kui ka korteriühistu liikmetel olemas.)

Kuna Brian kirjadele ei reageerinud, andis korteriühistu asja kohtusse, ja mais 2002 tegi Tallinna Linnakohus tagaseljaotsuse: Brian peab korteriühistule maksma 175 547 krooni.

See on huvitav otsus, kui arvestada, et toonaste seaduste järgi oli välismaal oleva isiku suhtes tagaseljaotsuse tegemine keelatud.

Et Brianilt raha kätte saada, pöördus korteriühistu kohtutäitur Marek ­Laanemetsa poole. Laanemets kirjutas Brianile ridamisi täitekutseid – ikka aadressile Pikk 40. Kuu aja pärast oli Laanemetsal kannatus katkenud ja ta otsustas, et kuna Brian ­McMahon kutsetele ei reageeri, tuleb korter maha müüa.

Mõeldud, tehtud. Enampakkumise alghinnaks kirjutas Laanemets

750 000 krooni – hindamiseks ei avanud ta korteri ustki. Ekspertide arvates oli turuhind miljoni võrra kõrgem.

7. augustil pani Laanemets “Avalikesse teadetesse” kuulutuse, et enampakkumisele pääsevad need, kes teevad sissemakse (10% alghinnast). Raha pidi olema tasutud esmaspäeval, 12.8.2002 enne kella üheksat Laanemetsa ametiarvele Sampo pangas.

See oli peaaegu võimatu ülesanne, sest Sampo pangas sai toona ühe päevaga hakkama ainult siis, kui maksid sulas või tegid ülekande teiselt Sampo panga arvelt. Huvitaval kombel tulid mõned inimesed sellega siiski toime.

Paar huvilist, kes raha üle kanda ei jõudnud, informeerisid asjast riigiametnikke, kes helistasid Marek Laanemetsale ja uurisid, mis toimub.

Laanemets palus vabandust, ütles, et kuupäev oli kogemata valesti läinud, tagastas tagatisrahad ja andis täitetoimiku üle legendaarsele täiturile Reet Vokile (28.8.2002).

Nüüd arenesid asjad eriti kähku. Vokk sai Laanemetsalt nimekirja inimestest, keda enampakumisele kutsuda – nimekirjas oli neli inimest. Isegi kõiki neid, kes esimesel korral tagatisraha maksid, polnud kirjas.

Ühtegi kuulutust Vokk lehte ei pannud, Brianile kirja ei kirjutanud. Seaduslikult sellist võimalust ei eksisteeri. Ja kahe päeva pärast oli korter müüdud.

30.8.2002 vormistati korteri uueks omanikuks Urmas Paavel, kes sai

800 000 krooniga korteri – ja see juhtus enampakkumisel, millest teadsid täitur, sissenõudja ja neli privilegeeritut.

Sellest rahast sai makstud Briani võlg, umbes 200 000 krooni, ja täituri kulud. Ülejäänu, ligi 600 000 krooni, jäi Brianile endale.

Brian on käinud kohut seitse aastat.

Kord leidis kohus, et korteri tagaselja müük oli ebaseaduslik ja et Brian peaks korteri tagasi saama, kord arvati risti vastupidi.

Kostjad kurtsid, et Brian Reginad McMahon kujutab ette, et Eestis kehtib kauboikapitalism ning et temal kui varakal inimesel on siin teistega võrreldes eriõigused.

Aga Brian ja tema advokaadid Alar Eiche ja Carri Ginter on ­olnud järjekindlad. Novembris 2010 otsustas ­Tallinna Ringkonnakohus, et ­korteriühistu Uexkülli Maja, Reet Vokk ja Marek Laanemets peavad ­Brian McMahonile hüvitama varalise kahju 2,35 miljonit krooni.

Kõik vaidlused pole siiski veel läbi. Brian lööb numbreid kokku ja leiab, et sellest ligi 200 000 kroonist – mis temalt 2002. aastal otsustati välja nõuda ja millest üleüldse kõik algas – on tegelikku võlga ainult 20 000. Ülejäänu on remondiraha. Ville Jehega koos alla kirjutatud paber tegi ta aga kõigist ühistu heaks makstavatest remondirahadest igaveseks vabaks.

Nädal tagasi oli Brian Tallinnas.Ta sai tagasi raha, mille kohus tema kasuks välja mõistis. Brian on müünud maha korteri Pronksi tänaval. Ta pöördub tagasi Austraaliasse, kus sajapäine lehmakari vajab hoolt.

Briani jaoks on Eesti endiselt väike ja tubli iseseisev riik, kus parlamenti saab hääletada arvuti teel ja parkimistasu saab maksta telefoniga. Ta loodab, et sõidab edaspidigi suvel rendiautoga mööda Eestit. Aga kas ta siia veel ka kinnisvara soetab, ei oska ta öelda.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Aug 22 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 23 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 24 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 25 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 26 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus