Aastaring hakkab taas täis saama ning käes on aeg teha kokkuvõtteid mööduvast aastast. Ning teha seda enne, kui me kollektiivselt jõululummusesse satume. 2011. aasta on olnud nii rahulik kui rahutu, nii lootuste tärkamise kui purunemise aasta. Seega kokkuvõttes täiesti normaalne aasta, nagu kodueesti kõnepruugis tavatsetakse öelda. Siiski sooviksin sellest aastast tuua esile mõningaid momente, mis minu hinnangul ehk teistest enam tähelepanu vääriksid.
Kanada ja Eesti vaheliste suhete arengus on olnud käesolev aasta üsna edukas. Sel aastal tähistasime väärikalt 20 aasta möödumist Kanada ja Balti riikide vaheliste diplomaatiliste suhete taastamisest. Seda sündmust jäävad meenutama Kanada peaminister Harperi tugev temaatiline avaldus 26. augustil, äsja lõppenud kolme Balti riigi rahvusparlamendi välissuhete komisjoni esimeeste visiit Kanadasse ning kaks ansambli Heinavanker antud kontserti Montrealis ja Torontos. Tegemist on kahtlemata olulise verstapostiga meie kahepoolsetes suhetes. Kõrgel tasemel toimunud kohtumised Ottawas ja Torontos Ontario provintsivalitsuse tasandil andsid selge teadmise, et meie kahepoolsetes suhetes probleeme ei eksisteeri. Eksisteerivad ainult võimalused! Ja neid võimalusi proovime uuel aastal senisest veel paremini ära kasutada.
2011.a oli meile veel huvitav aasta, sest nii siin kui teisel pool Atlandi ookeani toimusid parlamendivalimised, kus erinevalt kodueestlastest, said paljud Kanadas elavad eestlased osaleda mõlemal. See on tähelepanuvääriv privileeg, ent samas ka austav kohustus hoida end kursis isademaal toimuvaga. Et otsustada teadlikult ja targalt. Keerulistes maailmamajanduse oludes, kus paljude heaoluühiskondade unistused oma rahvast võõrastelt laenatud rahaga lõpmatuseni haljal oksal hoida lõpuks purunesid, saavad nii kanadalased kui eestlased ennast õnnitleda selle puhul, et õigel ajal sai valitud riiki juhtima isikud, kes valdavalt siiski oskavad oma rahva raha lugeda ega lükka oma põlvkonna heaoluarve tasumist laste ja lastelaste kanda.
Varsti saab läbi ka Eesti esimene aasta eurotsooni liikmena. On selge, et mingit meeliülendavat õnne see liitumine Eesti elanikele igapäevaelus kaasa ei toonud. Aasta alguse šokk, mis tulenes oma palgasedelil 15,6 korda väiksema numbri nägemisest, sai aeglaselt uut toitu kasvavatest toidu- ja kütusehindadest ning kohutavast kuulutusest, justkui oleks Eesti äsja hüpanud laevale, mille trümmidesse on juba vesi sisse murdnud ning seda tuleb kogu aeg aina juurde. Samas on Eesti majandus euroga liitumise protsessis ja selle läbi saanud oluliselt juurde usaldust nii välisriikide kui –investorite silmis ning aidanud kummutada vahest oma kõrvu näitavat legendi justkui oleks Euroopa majandusraskuste põhjustajad mitte „vanad“ vaid alles selle sajandi alguses EL-iga liitunud „uued“ liikmesriigid.
Olles eurotsooni liige, on Eesti täna selle laua taga, kus määratakse Euroopa, kui mitte kogu maailma, tulevikku ning otsustatakse, kas Euroopa liigub edasi ühe- või mitmekiiruselisena. Eesti strateegiline huvi on kuuluda Euroopa tuumikusse ja see klubi on väikeriikidele avatud vaid eurotsooni kuulumise kaudu. Pole siis ime, et mitmedki sel sajandil EL-ga liitunud riigid on võtnud endale, vaatamata eurotsooni tänasele keerulisele olukorrale, eesmärgi sellega klubiga liituda!
Küll sooviks kirjutada veel paljudest headest asjadest, mis on selle aasta sisse mahtunud nii kogukonnaorganisatsioonide kui saatkonna eestvõttel. Küllap vääriks kajastamist ka mõni kurvem noot nii poliitikast, majandusest kui inimelude pinnalt. Ent nagu juba ülalesitatust nähtub, olen ma juba praegu ületanud mulle pakutud leheruumi, kusjuures oma „jõulutervituses“ ole ma veel jõuludest rääkimiseni jõudnudki!
Seetõttu tõmbangi siinkohal otsad kokku ning soovin kõikidele eestlastele Kanadas, Eestis ja mujal laias maailmas oskust märgata ja ära tunda seda head ja positiivset, mis tõrvamaiguse massimeedia kiuste meieni oma teed otsib. Soovin teile oskust märgata iseenda kõrval ka teisi inimesi ning julgustada ning toetada neid kui mitte hea ja sooja sõnaga, siis vähemalt naeratusega. Sest ka suur jõulurõõm saab alguse väikestest rõõmuhakatistest!
