Neljapäeval, 18. märtsil näidati Tartu College’i saalis videofilmi ETV saatesarjast „Augustivalgus“. Üritus toimus Eesti Õppetöö Keskuse korraldusel. Esitatud saade oli Urmas Oti teleintervjuu Andrus Kivirähkiga 15. augustil 2003. Filmiõhtu valmistas kahjuks kolmekordse pettumuse.

Esimese pettumuse põhjustas publiku vähesus. Kuna oli arvata, et vaatajaid palju pole oodata, korraldas Piret Noorhani äsjase Kivirähki-teemalise loengu ajal eelküsitluse, mille vältel enam kui kümme filmihuvilist tõstsid käe. Kahjuks ei ilmunud kõik käetõstjad kohale. Filmi vaatamine leidis siiski aset.

Teise pettumuse valmistas intervjueerija. Urmas Ott, kes nüüdseks meie hulgast lahkunud, oli küsitlejana omal ajal lausa legend. Antud juhul näitas ta selles rollis üles sellist liigagarust, et tegu oli rohkem Oti kui Kivirähki saatega. Intervjueerija ülesanne peaks ju olema intervjueeritavat esile tõsta, teda rääkima panna, ise võimalikult varju jäädes. Peab tunnistama, et Oti isik sädeles – ta ründas Kivirähki nii tuliselt, et ei andnud sageli võimalust vastamiseks. Osalt võis see olla õigustatud, sest teisel poolel edastas ta vaatajate poolt telefonitsi sisse saadetud küsimusi, püüdes neid võimalikult hulgaliselt esile tuua.

Kolmandaks pettumuseks oli intervjueeritav. Kivirähk, kelle teravat intellekti on nii kirjanduses kui ajakirjanduses märgatud, esines rahulikult ja ülemäära vaospeetult. Mitte ehk lausa flegmaatiliselt, kuid ikkagi tuimalt. Võinuks oodata, et ta mõnegi enda pihta suunatud välgunoole pareerib vaimukusega, kuid seda ei juhtunud. Provokatiivsete küsimuste puhul ta lihtsalt pööras jutu mujale, selgelt märku andes, et teema on talle ebamugav. Mitme väljendi najal jättis endast mulje kui inimesest, kes küll armastab vabadust, kuid selle saavutamise nimel ühtki pingutust teha ei viitsi. Kahju.

Märkmed: