August Kaarna on sündinud Rõngus, Lõuna-Eestis. Rõngu lähedal on küll Viljandi järv, aga merest on Rõngu kaugel. August on niisiis maismaa poeg.
Sügisel 1944 liikus eestlasi hulgaviisi rannikute suunas. Lootuses pääseda kuidagi üle Läänemere. Pääseda oma „vabadusest“ hullunud Ivani haardest. Sama soov oli toonud August Kaarna Noa-Rootsi. Ta sattuski seal paati, millega loodeti jõuda Rootsi. Allpool on lugu sellest, kuidas August „sattus“ paati ja kuidas ta tegutses kui kogenud meremees.
Põgenikepaat Noarootsis
Oli ilus päikeseküllane sügishommik. Septembris 1944. Haapsalu laht oli peegelsile. Istusime paadis Noa-Rootsi kai külje all. 19 täiskasvanut ja 7 last. Valmis lahkumiseks kodumaalt. Venelane oli eile, 23. sept., jõudnud Tallinnasse. Ei olnud enam aega tunda mõnu kodumaa päikesest. Ja vaikusest, mida segasid vaid kajakate karjed. Ära siit! Oli meie kõikide tahtmine. Kuhu? — Rootsi. Paat meil on. Aerud on. Purjed on. Mootorit ei ole. Meremehi ei ole. Oleme kõik n.ö. „maarotid“. Aga meil oli kindel otsus venelase eest põgeneda. Nii olimegi paadi kai küljest lahti klaarinud. Et alata merereisi.
Võtke mind ka kaasa!
Paat hakkab lähenema kai otsale. Ümbritsevasse vaikusesse kostab ootamatult jooksumüdin. Üks üsna pikk mees jookseb piki kaid. Jõudnud kai otsani, millest paat on just möödunud, hõikab: „Võtke mind ka kaasa!“ Mina: „Te ei teagi, kuhu me läheme!“ Võõras: „No kuskile te ikka lähete!“ „Hüpake!“ hõikasime mitmest suust. Mees viskas oma väikese paki paati ja siis hüppas. Sattus rinnuni vette. Tõmbasime ta pardale. Kohe meenus mulle ühest Mälgu raamatust lause — „Paat, kuhu mees merest tõmmatakse, ei lähe kunagi hukka.“ Mees, ta nimi oli August Kaarna, asus kohe roolima. Mina istusin mingi paki otsas, käes kompass. Karjusin roolijale, kas paremale või vasakule, või otse edasi. Meie sõit algas 24. sept. hommikul kell 10.10.
Kalur aitab meid õigele teeotsale
Kalur, kelle küün meile kõigile oli olnud viimaseil päevil eluasemeks, aerutas oma venega meie paadi läheduses. Et aidata meid õigele meretee otsale, nagu oli lubanud. See oli päris tükk need, enne kui ta hõikas, et siit lähete nüüd omal käel edasi. Et pole midagi —tuul on hea ja küll saate hakkama. Hoidke aga ots läände. Ja head õnne! Viibutas veel aeruga ja hakkas sõudma tagasi. Nüüd olime siis omapead. Kaptenit ei olnud, merekaarti ei olnud, oskusi ei olnud. Roolija oli, kompass oli, lootus oli. Roolija, jah roolija August Kaarna näis olevat rooliga nagu kokku kasvanud. Küsisin, kas on ennem laevadel sõitnud. „Ei,“ tuli vastus, „olen bussijuht.“ Lisas veel, et ta on Eesti Panga Presidendi vennapoeg.
Ilm oli ilus. Tuul hea ja meile soodne. Läbisime Noa-Rootsi ja Vormsi vahelise väina. Siis võtsime kursi läände. Silmadega silitasime Hiiumaa põhjakallast. Möödusime Tahkunast, siis Suurest rahust. Viimaseks tervituseks Eestist jäi Ristna tuletorn. Olime ulgumerel.
Tormisel läänemerel
Esimene päev merel möödus nagu unenäos. Öö saabudes hakkas vantides kergelt undama. Jälle meenus Mälgu raamatust „undamine vantides tähendab peatset tormi.“ Tõusiski tuul. Tõusis ka laine. Tõusis ka vesi paadis. Tuul muutuks tormiks. Esimest korda kogesin merel tõelist tormi. Tormi, mida olin lugenud vaid raamatuist.
Hommiku hahetades torm tugevnes. Ei oska öelda, kui kõrged olid lained. Kui kõrgel oli ohtlikult kaarduv vahutav lainehari. Silmapiir oli piiratud kõrgete vahutavate laineharjadega. Paadisõitudelt Emajõel teadsin, et paat peab olema lainega risti. Kui ta ei taha ümber minna. Siin, praeguses olukorras oleks paadi ümberminek tähendanud meie lõppu.
August Kaarna võitleb lainetega
Vahtisin paadilt üles kui kirikutorni ja mõtlesin — see on lõpp. Aga kummaline, too tohutu veemass, mis iga hetk näis langevat me peale, ei teinud seda. Juhtus hoopis midagi imelikku. Meie laevukene ronis tolle rabeleva laineharja otsa, ja laskus teiselt poolt alla. Ja see kordus järjest ja järjest. Lainetel ei paistnud lõppu olevat. Samuti näis Kaarna kätel olevat lõputult jõudu, hoida paati risti iga ründava lainega. Korraks andis ta tormi ajal rooli kellegi teise kätte. Haaras aga peatselt tagasi, nähes, et mees ei suutnud hoida paati lainega risti. Mitu korda saime suure sahmaka vett paati ja olukord muutus kardetavaks. Võib päris kindlasti öelda, et August Kaarna otsustavus hoida rooli kogu tormi aja, päästis paaditäie kaasmaalasi merepõhja kadumisest. Selle eest Sulle südamlikem tänu.
Skäärides
Öö saabudes jõudsime skääridesse. Rootsi rannavetesse. Otsustasime rehvida peapurje. Laine oli üsna tugev veel. Meri oli siin täis kaljusid. Veepealseid ja veealuseid. Väga ohtlik piirkond. Otsustati ka kliiver maha võtta. Nüüd ei kuulanud paat enam tüüri. Lained ajasid paati, kuhu tahtsid. Aga läbi me tulime. Rootsi piirivalvepaadid leidsid me paadi kaljude ja lainete vahelt. Ja vedasid meid oma kaljusele rannale. Me olime pääsenud.
Alles Kanadas leidsime su jälle
Rootsis kadusime teineteise silmist. Alles Kanadas, mitukümmend aastat hiljem, leidsime su jälle. Ja me saime sõpradeks. Kord puhkusel Vancouveris otsisime Su üles. Olid just lõpetanud töötamise Rockides. Olid seal purustanud kaljusid teede tegemisel. Ütlesid, et lõpetasid. Et kuulmise rikub ära alaline paugutamine ja kolin. Vastuvõtt Sinu juures oli soe ja südamlik. Sinu kaunis kaaslane oli katnud meile nagu pidulaua. Seal maitsesime ka esmakordselt Sinu kuulsat „Rinnarohtu“. Hiljem saatsid mulle selle valmistamise retsepti. Poliitilisi raamatuid oli Sul virnade viisi. Väljaspool kodu tundsid erilist huvi kontsertide, ooperite ja üldse muusikalavastuste vastu. Vancouveri teatris oli Sul alaline ostetud istekoht. Armas August, 30. juulil s.a. oled jõudnud jälle üle mere. Elumere. Oma rahusadamasse. Puhka rahus, armas sõber!
August Kaarna on jõudnud viimasesse sadamasse
Eestlased Kanadas | 27 Aug 2002 | Kalle ViiresEWR
Eestlased Kanadas
TRENDING
