Auditooriumi eripära tõttu domineerisid sõja-, ajaloo- ja paraadfilmid. SIRP
Eestlased Eestis 06 Nov 2006  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Olev Remsu

Auditooriumi eripära tõttu domineerisid sõja-, ajaloo- ja paraadfilmid.

Toronto eesti dokumentaalfilmide festivali “Estdoc’s” peeti teist korda. Nagu mullugi, toimus see sügisel, ent sedapuhku oli algus nihutatud tosinkond päeva hilisemaks, et kõik võimalikud vaatajad, kes naudivad pikalt Kanada imelist sügist oma suvilas linnast eemal värvikirevate lehtmetsade vahel, jõuaksid tagasi ning soovi korral ka filme jälgima.

Festivali avas Toronto eestlaskonna eestvedaja Elmar Tampõld, Eesti saadik Kanadas Rasmus Lumi ja peasponsor Eesti Sihtkapital Kanadas nimel, pastor Andres Taul.

Toimekas seltskond organiseeris koosseisus Maimu Mölder (juhtiv käsi, nagu teatab buklet), kohaliku ajalehe Eesti Elu üks toimetajaid Vaado Sarapuu, lavastaja Aarne Vahtra, Toronto Vana Andrese koguduse pastor Kalle Kadakas, Kanada eestlannast filmispetsialist Ellen Valter, Kanada eestlasest dokumentaalfilmirežissöör Marcus Kolga ja mitme ala tehnikamees Peeter Piil. Demonstreerimiseks valiti välja Raimo Jõeranna “Sinimäed”, Peep Puksi “Tiim”, Rein Raamatu – Peeter Brambati “Mikk”, Rein Kotovi “6 tundi”, Vaado Sarapuu “Erna retk”, Imbi Paju “Tõrjutud mälestused”, Riho Västriku “Middendorfi jälgedes”, Indrek Treufeldti “Mehed unustatud armeest” ning minu filmid “Nagu noor jumal” ja “Orjus Eestis”.

Väljaspool programmi näidati mõningaid tudengi- ja proovifilme ning eesti kooli õpilastele koguperefilme, Katrin Lauri “Ruudit” ja René Vilbre “Röövlirahnu Martinit”, seitsmel päeval kokku 17 filmi, mida jälgis üle 600 vaataja.




Patrioodid ja ovatsioonid



Tavalistel päevadel oli Tartu College’i keldrisaal, kus toimusid põhiüritused, ikka parasjagu täis, ent sõjafilmid nagu “Sinimäed” ja “Mehed tõrjutud armeest” kogusid nii palju publikut, et tuli toole juurde tuua. Väga hea vastuvõtu leidsid veel “Tõrjutud mälestused” ja “Tiim”. Viimast põnevil jälginud publik tõusis püsti ja plaksutas valjult, kui kõlas Eesti Vabariigi hümn, kui vardasse tõusis sinimustvalge ja kui Andrus Veerpalule pandi Torinos kaela teine olümpiakuld.

Dokumentaalfilm peab vaatajas looma kohalolekuefekti, mille ilmekaks tõestuseks oli joovastus: publik Torontos käitus sel viisil, nagu oleks igaüks ise Torinos kohal viibinud, nagu ei kerkiks lipp ekraanil, vaid tegelikkuses!

Aplausitormiga võeti vastu ka “Mehed unustatud armeest” (selle filmi puhul oli tegemist maailma esilinastusega, kus viibis ka autor Indrek Treufeldt ise), “Sinimäed” ja “Tõrjutud mälestused” (viimane kogus publiku lemmiku, Audience Award’i valimisel üle poole häältest ning oli vaataja meelest esitatuist konkurentsitult parim film).

Kõikide filmide järel käis elav arutelu, milles käigus leidsid korrigeerimist ka filmi lipsanud apsakad. “Sinimägedes” näidatakse tänase päeva kaarti 1944. aasta pähe. Vahe on oluline, sest toona kulges Tallinna – Narva maantee lõuna poolt Grenaderi mäge, mis põhjendab Punaarmee rünnakute taktika. Läinuks maantee põhja poolt (nagu praegu ja nagu meile filmis kaardil näidatakse), olnuks punaväeosade tegevus täiesti absurdne ning neid hävitada poleks olnud kuigi raske. Veale juhtis tähelepanu Mihkel Salusoo, kes võttis ise neist lahingutest osa ja kellele film väga meeldis.

Niisugune näpukas paneb mõtteid mõlgutama. Teatavasti on selle filmi tegemisel stsenaristidena ja konsultantidena abiks olnud meie tänased vaprad ja tublid luurajad ning niipalju, kui mina jagan, käib luuretöö suuresti kaarte kasutades. Kas siis tõesti on üle jõu käiv tulla selle peale, et tee looduses muudab aja jooksul oma asukohta? Või näitab vääratus meie salakuulajate taset? Mihkel Salusoo andis mulle ka autoritele edastamiseks õiged sõjaaegsed kaardid, ent on raske ennustada, kas neist saab enam pilti filmi sisse monteerida.

“Mehed unustatud armeest” tõdeb ainsaks eestlaste väeosaks Teise maailmasõja järel Nürnbergis sõjakurjategijate protsessi ajal süüdistatavate üle vanglavalvet pidanud vahikompanii 4221, jättes seega märkimata, et mõni aeg pärast sõda eksisteerisid ENSVs Punaarmee koosseisus nn rahvusväeosad, mis likvideeriti 1950. aastate keskpaigas pärast seda, kui Gruusias tehti rahvuslik, Stalini-meelne ülestõus.

“Tõrjutud mälestustes” on üks süžeeliin lahendatud piltidega, kahjuks ei selgu, kes ja millal need joonistas. Ilmselt on need tehtud praegu, ent filmis oleks justkui püütud jätta muljet, nagu pärineksid need ajast, millest räägib film, seega aastatest 1945 – 1956. See ei ole enam dokumentaalfilmide puhul alati küsitav lavastamine, vaid lausa animeerimine, igatahes fiktsioon, mis pole ju päriselt keelatud, ent millele tuleks juhtida tähelepanu.

Ennekõike valitsegu selgus, see on esimene nõue! Arusaamatus ja hämarus ei ehi dokumentaalfilmi. Aga kõik see on siiski köömes, mis ei kahanda nende filmide kõrget kvaliteeti.




Kaugel lahus



Minu meelest rippus seesuguse filmifestivali tellimus ammu õhus, seda organiseerides on korraldajad tabanud naelapea pihta. Nagu juba öeldud, peab dokumentaalfilm tekitama juuresolekutunde: antud juhul viisid filmid kodu-Eesti üle ookeani Torontosse, tõid sõja- ja pärastsõja-aastad tänasesse päeva, liigutasid seega nii aega kui ruumi. Tooksin ühe näite.

Ülikooli semiootikaloengust mäletan ennustust, et mõnekümne aasta pärast ei saa põhjakorealane aru lõunakorealasest, mis sest, et nad mõlemad korea keelt räägivad. Ja peamine põhjus ei ole poliitsõnad, mida vastastikku ei mõisteta või millele antakse eri tähendus (kolhoos, peasekretär, parlament), ka mitte hääldusviisi nihkumine, nagu on ammu juhtunud inglise emakeelega maades. Kui austraallane ütleb omas pruugis “isa”, siis kanadalane ja iirlane mõistavad täpselt, mis ta selle “isa’ga” silmas peab. Kui aga lõunakorealane ütleb “isa”, siis arvab põhjakorealane, et inimene räägib oma maa presidendist. Kui aga põhjakorealane ütleb, et ta on “kõige õnnelikum inimene maailmas”, siis arvab lõunakorealane, et mees lihtsalt nimme valetab. Aga ei – pestud ajudega põhjakorealane räägib ausat juttu, arvab seda tõepoolest, mis sest, et ilmselt on ta kõige õnnetum inimene maailmas. Ehk sai näide liiga drastiline, ent seda ilmekam.

Auditooriumi eripära tõttu domineerisid Torontos sõja-, ajaloo- ja paraadfilmid, tänase päeva sotsiaalkriitika Eesti Vabariigi kitsaskohtade pihta ei läinud eriti peale. Leidus koguni saalist lahkujaid. Üks publiku hulgas olnud kodu-Eesti piirivalveohvitser pidas filmi autorit Eesti mustajaks ja väliseestlasi võimetuks mõistma, et iga üksik ei iseloomusta üldist. Aga see ei tähenda, et seda üksikut ei tohiks näidata.

Selge, pöördeliste sündmustega sõja-aastatega on väliseestlastel tihti isiklik side, olgu siis iseenda oma või vanemate-vanavanemate kaudu, nagu noorematel põlvkondadel. Siit lähtub kaks niidotsa tegevusvalikul. Esiteks, tulla vastu publiku soovile ning edaspidigi demonstreerida ajaloo- ja paraadfilme. Teiseks, talitada just vastupidi ning näidata ausalt Eesti Vabariigi tänast päeva, mis ei ole kaugeltki nõnda roosiline, nagu me südames ihkame. Tõde oleks kuskil vahepeal ja mulle näib, et nõnda oligi filmide valik tehtud.

Teatavasti on Ameerika maailma kultuuri lisanud korraldusosavuse ning ka Kanada eestlased on selle omaks võtnud. Festivali võib kiita just organisatoorsest küljest, publiku tähelepanu tõmbamiseks oli kasutatud päris nutikaid nippe. Igal õhtul loositi ühele õnnelikule vaatajale lillemaal, toimusid kohvi ja suupistetega vastuvõtud, filmid viidi eesti kooli ja eesti vanadekodusse, seega osale vaatajagruppidele kohe käeulatusse. Kodu-Eestil oleks siinkohal üsna palju kõrva taha panna.

Ja veel juuresoleku loomisest. See võib olla nii informatiivne kui emotsionaalne, kusjuures publiku enamus eelistab alati meeleliigutust. Siin peitub ka põhjus, miks hiilgavalt tehtud, ent faktistikule rajatud ning meie teadmiste rikastamisele rihitud “Sinimäed” ja “Mehed tõrjutud armeest” kaotasid hääletusel filmile “Tõrjutud mälestused”, mis on suunatud elamuse tekitamisele. Ülekohtuselt kannatanud kaksikõdede paar läheb hinge ja toob ehk igal vaatajal klimbi kurku. Ent “Tõrjutud mälestuste” edu nii siin- kui sealpool lompi tõestab ka, kui oluline on PR-töö ning mida kõike võib saavutada üleshaipimisega. Filmi on lastud kiita inimestel, kelle teadmised eesti dokumentalistikast on kaunis kesised. Seda on reklaamitud kui Eestis esimest küüditamisainelist filmi, mida kuuldes tundsid end kindlasti riivatuna nii mõnedki Imbi Paju kolleegid, kes on sellel teemal ammu dokfilme teinud. Kuid “Tõrjutud mälestused” mõjub tõesti imponeerivalt ja see on suur saavutus.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus